Linnar Priimägi Pärnu kunstiskandaalist: Paulsoni jutt valmistab füüsilist piina

Pärnu volikogu arutas Läänemere kunstisadama projekti. EKRE liige Heldur Paulson esines seal sõnavõtuga kujutava kunsti teemal. Seda saab nüüd võrgust vaadata-kuulata. Tunnistan ausalt, et mulle kui kunstiharidusega inimesele valmistab tema juttu jälgida lausa füüsilist piina.

Õieti peaksin vait püsima. Nii nagu Anatole France'i kirjeldab romaanis «Pajuvitstest mannekeen»: «Reeglina ei laskunud härra Lantaigne läbimõtlematult teoloogilisse vaidlusse ilmalikega, kellel puudusid eeldused seda pidada. Ehkki talle tuliselt meeldis väidelda, distantseeris tema kui preestri eetika teda sellest säärastel kergemeelsetel puhkudel, nagu see siin.» ─ Võhikuga pole mõtet vaielda, ta saab igast vastuväitest ainult hoogu juurde raiumaks nagu rauda oma ainutõde.

Lähem kokkupuude kunstiga nõuab asjakohast ettevalmistust. Mitte ükski kunst ei räägi meiega me emakeeles. Kunst kõnetab alati võõrkeeles, mida peaks valdama, et temast aru saada.

Võhikuga pole mõtet vaielda, ta saab igast vastuväitest ainult hoogu juurde raiumaks nagu rauda oma ainutõde.

Võõrkeelt õpitakse kindla metoodika alusel. Kunstiõpetuses kehtib sama. Kujutlegem kunstnike püramiidi. Selle tippu paigutab iga pedagoog tema arvates kõige tähtsama kunstniku. Näiteks itaallaste «Enciclopedia Dami, prima enciclopedia illustrata per ragazzi» («esimene piltidega laste-entsüklopeedia») pühendab ootuspäraselt terve peatüki Leonardo da Vincile. (Tema «Mona Lisat» peaks teadma iga haritud eurooplane.)

Kui laskuda kujuteldava «Fibonacci püramiidi» järgmisele korrusele, lisandub veel kaks autorit. Dami (itaallased!) nimetab maalikunstnik Tiziani ja skulptor Michelangelot. Ja nõnda edasi, järgmisesse ritta mahuvad seal paradigmas ürganne van Gogh ning universaalgeenius Picasso. Mida sügavamale tungib kunstiharidus, seda rohkem tuleb nimesid ja seda kirjumaks muutub kunstikeele sõnastik. Ning ühel hetkel ei piisa enam, et pildil allkirjaga «Lehm» peab näha olema lehma pilt.

Theo van Doesburgi abstraktne maal «Kompositsioon VIII (Lehm)», loodud umbes 1918. aastal. Foto: Wikimedia Commons/rkd.nl

Meenub Hruštšov

1. detsembril 1962 külastas Moskvas Maneeži näituseruumides kaasaegse kunsti väljapanekut Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Sergejevitš Hruštšov. Tsiteerigem üksikuid tema kunstiteaduslikke hinnanguid eksponeeritud töödele.

• Aleksei Rossali tütarlapse portree: «Mis see on? Miks pole ühte silma? See on ju mingi morfinist»
• Ljutsian Gribkovi «1917»: «Ei oska joonistada või? Isegi mu lapselaps joonistab paremini.»
• Leonid Metšnikovi Kolgata-teemaline maal: «Kes te olete ─ mehed või pagana pederastid, kuidas te saate niimoodi maalida? Kas teil südametunnistust on?»
• Nikolai Krõlovi vaade Kremlile: «Jutt või asi, mis Kreml see on! See on mõnitus. Kus on siin sakid müüridel ─ miks neid pole näha?»
• Sekka mälestus: «Vaat mulle meenub, et me käisime Dresdeni galeriis. Meile näidati maali ─ käed olid nii maalitud, et pintslitõmbeid ei erista isegi luubiga.»
• Ja näituse kuraatorile kokkuvõtteks: «Vaat, Beljutin, mis ma teile ütlen kui ministrite nõukogu esimees: seda kõike nõukogude rahvas ei vaja. Pidage meeles, seda ütlen teile mina!»

Need kunstiteaduse klassikasse läinud laused meenusid mulle kohati tõesti lausa sõna-sõnalt, vaadates-kuulates Heldur Paulsoni etteastet Pärnu volikogus, kus kaaluti Läänemere kunstisadama võimalust. Anda säärane küsimus otsustada nii piiratud kunstikäsitusega inimesele on sama mis kutsuda võhik võõrusele.

Eelmisel neljapäeval kogunenud Pärnu linnavolikogu istungi põhiteemaks kujunes arutelu Läänemere kunstisadama üle, vahendas Pärnu Postimees. Küsimuste- ja kriitikarahe alla sattus sadama idee autor Mark Soosaar. Volikogu liige Heldur Paulson oli oma sõnavõtuks ette valmistanud slaidiesitluse, kus näitas maale, mille puhul kunstnikud polnud tema hinnangul küllaldaselt pingutanud ja mille väärtust ta ei mõista.