Noor lavastaja ja helilooja Kaarel Orumägi kiidab oma kodulinna: Türi on teinud minust selle, kes ma täna olen

Kaarel Orumägi Foto: Jarkko Pukki

Raadio Elmar «Ikigai» käis külas noorel talendil Kaarel Orumägil. Noormees kirjutab parasjagu oma kümnendat muusikali. Uurisime, kuidas sai alguse tema armastus muusika vastu ja millised on tema sihid tulevikuks. Saatejuht oli Tiiu Sommer.

Kaarel Orumägi on 24-aastane Türilt pärit noormees, kes on eesti laulja, helilooja ja lavastaja. Vaatamata oma noorele eale, on ta märkimisväärselt palju eesti muusikavaldkonnas juba saavutanud. Mehel on oma muusikaliteater, ta ise laulab, komponeerib ja õpetab ka teisi. Kaarel ise ütleb, et muusika ja laval olemine on tema suurim kirg. 

«Ma leian, et just Türi on teinud minust selle, kes ma täna olen. Selles linnas oli suurepärane üles kasvada, seal oli arenemiseks nii palju võimalusi. Oli võimalus osaleda nii paljudes erinevates huviringides, meile ehitati täiesti uus muusikakool ja lisaks renoveeriti ka kultuurikeskus. Ma kindlasti ei oleks kirjutanud oma esimesi muusikale ega teinud teatritükke....kui ma poleks kasvanud Türil. Sellised ägedad võimalused kasvatavad ühte noort ja suurte sihtidega inimest väga palju,» rääkis Orumägi oma kodulinna kohta.

Orumägi lisas, kuidas tema kodus muusikasse ja muusikaõpingutesse suhtuti. «Ma tahtsin väga muusikakooli õppima minna, kuid hiljem mind sunniti, et ma selle korralikult ära lõpetaks. Mul on selle keelitamise üle hea meel täna, sest nii paljud noored kahetsevad hiljem oma muusikakooli pooleli jätmist. Kodus olin alati lennukas unistaja, aina suuremate sihtidega. Sain perelt väga kõvasti hoogu ja julgustamist....samas toodi ka tihti maa peale tagasi. Isa tegi sellise reegli, et kui ma harjutan pillimängu või laulmist, pääsen kodustest majapidamistöödest, ma kasutasin seda võimalust ikka mõnuga ära,» lisas mees, kes õppis muusikakoolis akordionit ja klaverit.

Orumägi tunnistas, et lapsepõlves ta pillimänguga esineda ei soovinud, ometi tundis ta end laval hästi. «Mulle endale tundub, et nägin oma pillimängu rohkem taustategevusena. Minu sihiks oli saada lauljaks ja veel kõrgemaks eesmärgiks oli saada professionaalseks näitlejaks. Kui kohalikus kultuurikeskuses oli vaja laulda, õhtut juhtida või luuletust lugeda...olin alati olemas ja hüppevalmis. Näitlemise idee kustus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool katsetel, eks inimene ikka saab ise ajapikku aru, mis on tema tõeliseks andeks ja sihiks. Kuid see näitlemise idee kustumine oli heas võtmes, mingit suurt katastroofi ei toimunud. Ise usun, et see oli märk minu arenemise teel. Küll aga on teater minu südames, täidan lihtsalt veidike teistlaadset rolli, kui esialgselt nooruses planeerisin,» lisas ta.

Orumägi tegeleb täna oma lavastaja töö juures ka heliloominguga, kuigi ta pole seda ala õppinud. «Usun, et see anne on mulle lihtsalt kusagilt kaasa tulnud. Kindlasti saab seda valdkonda õppida, kuid ka endal peab õiget sädet olema. Olen tundnud seda, et ma pean kirjutama ja looma midagi. Kõik sai alguse ühest muusikali laagrist, sealt algas ka tohutu suur armastus muusikali kui žanri vastu. See toimus Palamusel, jõudsin sinna läbi oma sõprade, kes mind kaasa kutsusid. Tegime seal muusikali....ja siis esimest korda mõtlesin, kui raske siis saab selle tüki kirjutamine olla. Olin tol hetkel 17-aastane ja kirjutanud mõned lastelaulud ning ühe seadega kooriloo. Olin muidugi väga naiivne...kuid eeldan, et just naiivsusest ja suurest enesekindlusest tingituna ei olnudki see muusika kirjutamine raske. Kõik tuli lihtsalt ja orgaaniliselt, ma ei põdenud mitte midagi. Kui olin oma esimese muusikali valmis kirjutanud, siis oli sealt ainult üles minna,» muigas noor muusik.

Noor lavastaja ja helilooja kirjutab parasjagu oma kümnendat muusikali. «Just eile alustasin uue jõulumuusika loomist ja arvestasin, et see on mul järjekorras kümnes. Minu esimene teos oli noortemuusikal «Suvelõõm», järgmine tükk oli «Suvevaheaeg, aasta kõige parem aeg!», kolmandana avaldasin draamamuusikali «Hammasrataste vahel» ja tundub, et see oli minu hinnangul esimene päris korralik muusikal, tegemist oli neljatunnise teosega. Seejärel avaldasime Kaunite Kunstide Koolis etno-rokk muusikali «Salme», mille kirjutasime koos Kaari Sillamaaga. Peale seda lõin lastemuusikali «Pärast õnnelikku lõppu», mis oli minu arengus oluline koht, sest tundsin, et tahan kirjutada oma esimest disney'likku muusikali. Siis ilmus muusikal «Sofia», mis oli minu esimene kolme vaatusega teos. Peale seda ilmusid lastemuusikal «Teekond tähekeste juurde», muusikaline draamalavastus «Katki» ja eelmisel aastal Eesti Noorte Muusikaliteatris lavastunud «Imeloits». Nüüd loome koos Mark Ojaga jõulumuusikali «Mustvalged jõulud»,» kirjeldas Orumägi oma loomingulisi versaposte.

Noormees läks Tallinnasse elama 2012. aastal ja asus õppima Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis. «See kool on minu jaoks väga olulise tähtsusega, esimesest päevast alates, mind võeti seal vastu väga soojalt. Näitlemisega tegelesin seal vaid aastakese, sest kohe teisel aastal sai minust noorte teatri muusikajuht ja hakkasin kõrvalt juhendama ka hääleseadet. Tundsin tol ajal, et olen justkui kõikvõimas. Iga uus väljakutse oli nii ootamatu, kuid sain kõigega hakkama. Kogu olukord sundis mind järjest rohkem pingutama. Sain ka võimaluse mängida teleseriaalis «Pilvede all» ja tegin seda lausa kaks hooaega. See tegi mind heas mõttes veelgi ülbemaks...mõtlesin iga uue ülesande kohta, et kui rasked need tööd siis ikka võiksid olla ja viisin ellu uusi asju,» naeris Orumägi.

Orumägi andis nõu teistele noortele, kes samuti lavale pürgivad. «Võin öelda, et mul on lihtsalt tohutult hästi ja ladusalt läinud. Ma ei saa öelda, et see on olnud läbinisti lilleline aeg, eks neid tagasilööke tuleb ju ikka ette. Loomingulisi protsesse mõjutavad ka välja paljud muud asjad, kogu elu, mis sinu ümber on. Tegelikult ma siiralt imestan, et ma kogu selle tempo juures suutsin gümnaasiumi lõpetada, siinkohal siiralt tänan oma klassijuhatajat Malle Vakepead, tänu temale ma suutsin oma kooli lõpuni käia. Eks ma olen kogu aeg parasjagu hulljulge ja naiivne olnud...just seda sama suhtumist soovitan ka teistele noortele. Pole mõtet asjade pärast põdeda või midagi karta. Ma lõin Eesti Noorte Muusikaliteatri nii, et ma ei teadnud mitte midagi teatrist, lavastamisest ega teatri juhtimisest. Kuid mina tegin enesekindla näo pähe, ja ütlesin endale, et ma saan nende asjadega hakkama,» sõnas noormees.

«Täna ma tunnistan, et mul on läbikukkumise hirmu ja kriitilist meelt oluliselt rohkem. Mul on endale seatud ootused järjest kõrgemale tõstetud ja see tekitab juba kerget pinget. Niikaua kui sa oled noor, hulljulge ja sinus on väikeses koguses rumalust, on palju lihtsam suuri asju algatada. Ehk siis, kui sul tekib mingi suurepärane mõte, tee see parem kohe noorest peast ära. Kui sa hakkad vanemas eas endamisi kaaluma, kahtlema ja arutlema, siis sa leiad nii palju detaile, miks oma ettevõtmist mitte teha,» julgustas ta.

«Minu pingeid võtab maha teatav kogemus ja minu igapäevane töö, lisaks sellele on mul ka suurepärane dreamteam. Üks lavastaja vajabki enda kõrvale inimesi, kes on oma mõttega alati kaasas. On ideaalne, kui lavastaja ütleb kolm sõna....ja ülejäänud kuuskümmend kaks sõna paneb kunstnik juba ise juurde. Mu ümber on inimesed, keda ma usaldan poole sõna pealt. Oma lavastaja karjääri alguses olin esimeses lavastuses üheaegselt nii lavastaja, muusikajuht, koreograaf, kunstnik, helilooja, sõnadeautor ja kõige tipuks ka peaosaline....sellist ettevõtmist ma ei soovita mitte kellelegi! Pärast seda oli mul korraks tunne, et rohkem ei taha,» naeris noormees.

Orumägi rääkis, miks ta muusikaga seotud valdkonnas täna töötab. «Teate, ausalt öeldes, mul on päris hea meel öelda, et ma ise ka täpselt ei tea, miks ma seda kõike teen. Mulle tundub, et ikka otsin seda kõige õigemat, suuremat ja sügavamat ülesannet, see otsimine käib küll ikka ühes ja samas meeletult armsas valdkonnas. Ma arvan, et selline suhtumine võiks olla paljudel inimestel, kes veel päris täpselt ei tea...otsige seda «õiget asja» uudishimulikult igast saabuvast päevast - mine sa tea, äkki just täna avastad midagi eriti olulist,» lisas ta.

Mees rääkis ka oma julgetest tulevikuplaanidest ja unistusest. «Viie aasta jooksul tahan valmis kirjutada oma esimese professionaalse muusikali, mis esietenduks näiteks Estonia, Vanemuine või Nukuteatri laval. Teine unistus on see, et tahan suures teatris ka lavastajaks olla...või siis jõuda Eesti Noorte Muusikaliteatriga nii kaugele, et saaksime etendusi teha suuremas majas. Kümne aasta pärast võiks Eestis olla professionaalne muusikaliteater, mis pakuks publikule vaid muusikali žanriga seonduvaid lavastusi,» avaldas Kaarel Orumägi saates «Ikigai». 

Kuula täispikka saadet allpool:

Tiiu Sommer ja Kaarel Orumägi Foto: Raadio Elmar