:format(webp)/nginx/o/2020/09/18/13353355t1h18f1.jpg)
Ameerika Ühendriikide ilmaeksperdid uurisid ookeaniauriku Titanic hukku, pöörates tähelepanu asjaolule, et laeva uppumise eelselt ja uppumise ajal olid Atlandi ookeani põhjaosas võimsad virmalised.
Uuringu kohaselt võis päikesetuul mõjutada Titanicu hukku, põhjustades häireid kompassis ja telegraafisides
Virmalised ehk põhjavalgus ja ka lõunavalgus on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste ehk niinimetatud päikesetuule kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega.
Teada on, et kui Päike on piisavalt aktiivne, võib ta mõjutada navigatsiooniseadmeid ning võis viia Titanicu kokkupõrkekursile jäämäega, mis talle saatuslikuks sai, teatab dailymail.co.uk.
14. aprilli 1912 hilisõhtul ei töötanud virmaliste valguses sõitnud Titanicu navigatsioonisüsteem korralikult, kuid meeskond ei osanud seda seostad Päikeselt pärit laetud osakestega.
Uurijate arvates võis päiksetuul mõjutada ka telegraafisidet, osad Titanicu hädasõnumid ei jõudud teiste laevadeni ja teiste laevade omad Titanicuni.
Ameeriklaste väitel oli päikesetormist tingitud häiretel ka positiivne külg – Titanicul tekkinud navigatsiooni- ja telegraafihäirete tõttu jõudsid appi tõtanud laevadest üks sinna, kus olid Titanicu päästepaadid koos pääsenutega.
Kui päikesetuul on väga võimas võib ta meie planeedil elu segamini lüüa. Üks selliseid juhtumeid oli 1859. aasta Carringtoni sündmus, milles laetud osakesed koormasid telegraafiliinid üle. Tekkisid lühised ja telegraafiaparaatidega töötanud telegrafistid said elektrilööke.
Kui selline juhtum tekiks täna, siis mõjutaks see kogu meie planeedi elektrit ja internetti.
Sõltumatu ilmauurija ja arvutiinsener Mila Zinkova sõnas, et inimsed teavad küll Titanicu hukku, kuid ei tea, et uppumise ööl oli taevas näha virmalisi.
«Isegi kui kompassinõel liikus vaid ühe kraadi võrra, mõjutas see laeva liikumissuunda,» sõnas Zinkova.
Titanicu hukus ellu jäänud kirjanik Lawrence Beesley kirjeldas katastroofi järgselt, et laeva uppumise ajal oli taevas näha virmalisi. Mehe sõnul arvas ta kuma nähes, et hommik hakkab saabuma ja päike tõusma, kuid hiljem sai talle selgeks, et need olid virmalised.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/18/13353357t1h8918.jpg)
Beesley sõnul ootasid kõik pääsenud hommikut, olles ellujäämise üle väga õnnelikud.
«Siiski saime pettumuse osaliseks, sest valgus tuli võimsalt, kuid siis nõrgenes. Sama kordus mitu korda ja siis jäi valgus püsima. Siis sain aru, et need on virmalised, mitte päikesetõus,» meenutas mees pääsenuna.
Virmalisi nägi ka Titanicule appi sõitnud Carpathia teine tüürimees James Bisset, kes selle kohta üks tund enne, kui Titanic jäämäega kokku põrkas, laeva logiraamatusse ülestähenduse tegi.
«Ilm oli tuulevaikne ja meri sile. Taevas oli selge ja tähine. Kuud ei olnud, kuid oli näha virmalisi, mis sädelesid põhjahorisondil,» kirjutas tüürimees logiraamatusse.
Bisseti logiraamatu ülestähenduste järgi oli virmalisi näha veel viis tundi hiljem, kui Carpathia oli jõudnud Titanicu päästepaatideni, kus olid ellujäänud.
:format(webp)/nginx/o/2020/09/18/13353416t1hc77d.jpg)
«Öö oli pilvitu ja tähed paistsid, kuid oli atmosfääris oli midagi kummalist, kui lähenesime paigale, kus oli jäämägesid. Näha oli palju rohekaid virmalisi, mis olid põhjapoolsel horisondil, tekkisid navigeerimisraskused,» kirjeldas tüürimees olukorda.
USA ilmauurija Mila Zinkova arvates mõjutasid päikesetuule osakesed nii Titanicu kui Carpathia navigatsioonisüsteemi, mille tõttu mõlemad laevad edastasid oma asukoha kohta valeandmeid.
Carpathia meeskond vastas uppuva laeva appikutsele, saades Titanicult valeandmed, et nad asuvad 13,5 meremiili (25 kilomeetri) kaugusel.
Carpathia jõudis siiski Titanicu päästepaatideni ja võttis 20 paadist 705 pääsenut pardale.
Readingi ülikooli atmosfäärifüüsiku Chris Scotti arvates oli tähelepanuväärne, et nii paljud inimesed nägid enne Titanicu uppumist, selle ajal ja pärast seda virmalisi. Tema sõnul olid virmalised kindel viide, et kosmoseilm mõjutas laevadel olnud süsteeme.
Ta lisas, et Maa ionosfääri katastroofiöö mudel ja Titanicu läheduses asunud laevade saadetud raadiotelegraafi sõnumite simuleerimine võib aidata valgust heita sellele, miks mõned sõnumid läksid läbi ja teised mitte.
Titanicu ajaloolane Tim Maltin nõustub arvamusega, et Titanicu uppumise ööl oli päikesetorm, kuid tema arvates see ei olnud uppumise põhifaktor.
Titanic valmis 1909 – 1912 Belfastis Harland &Wolff laevatehases, olles oma ajastu kõige võimsam reisilaev.
Titanic kuulus laevafirmale White Star Line. Ookeaniaurik alustas oma esimest teekonda üle Atlandi 10. aprillil 1912 Suurbritanniast Southamptonist, vajepeatused olid Prantsusmaal Cherbourg’is ja Iirimaal Corkis. Sihtkohaks oli New York.
Ligi viis päeva teel olnud Titanic põrkas 14. aprillil 1912 kell 23.40 laeva aja järgi jäämäega kokku ja uppus 15. aprillil 1912 kell 2.20.
Koos laevaga kaotas elu ligi 1500 inimest.
Titanicu vraki leidis 1. septembril 1985. aastal USA mereuurija ja vrakiotsja Robert Ballard koos oma meeskonnaga 3800 meetri sügavuselt Newfoundlandist kagus.