/nginx/o/2020/09/15/13346772t1h28d1.jpg)
Ka sel hooajal jätkame saatega «Ikigai». Esimeseks külaliseks oli humanist Heiki Valner, kellelt saime teada, kuidas sündis idee tähistada Eestis vanavanemate päeva, mis seisus on Eesti Loomakaitse ja mis tunne on saada 44-aastaselt vanaisaks. Saatejuht on Henri Laumets.
Möödunud nädalavahetusel ehk septembrikuu teisel pühapäeval tähistati Eestis vanavanemate päeva. Riiklikult on seda päeva tähistatud viimased kümme aastat. Selle kauni ettevõtmise algatajaks on olnud Heiki Valneri perekond. «Meie peres on seda päeva ka varasematel aegadel tähistatud. Tegelikult oli traditsiooni algatajaks minu ema. Meil oli emaga selline komme, et igal septembrikuu teisel pühapäeval käisime koos läbi vanad talukohad ja surnuaiad. Läbi selle päeva kuulsin alati midagi uut ja põnevat oma esivanemate kohta. See oli meie rutiin ja ma andsin seda edasi ka oma lastele, teadmata, et seda tähtpäeva pole kalendris ametlikult olemas,» selgitas Valner vanavanemate päeva algidee kohta.
Valner lisas, kuidas vanavanemaid meeles pidav päev ametlikku kalendrikirja jõudis. «Olin toona Kanal 2 «Reporteris» tööl ja Erki Perends oli päevatoimetaja. Panime kokku päevalugusid ning aktuaalseid teemasid. Minu jaoks on koguaeg oluline olnud, et pered saaksid kokku, et koos tehakse surnuaiaplatse korda, et noored käiksid maal oma esivanemate juures....ja nii ma siis soovitasingi septembri teisel nädalal meeles pidada mulle tuttavat esivanemate päeva. Perends soovitas mul kalendriga tutvust teha ja teatas, et sellist päeva pole ju olemas. Mina teatasin siis vastu, et sellisel juhul ma teen kõik, et see päev jõuaks kalendrisse! Loomakaitse Liidu juristid aitasid mõtte panna seaduslikku keelde, uurisime veidi maailma praktikat ja nii saatsimegi dokumentatsiooni riigikogusse. Lisaks Eestile tähistatakse seda päeva täna ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Prantsusmaal, Itaalias, Poolas ja Inglismaal,» mainis mees.
Valner lisas, miks on oluline oma esivanemaid rohkem meeles pidada, neid aidata ja nendega suhelda. «Põhjamaa inimesed on individualistid ja tusased, sest päikest meil ju üsna vähe. Meil on pidevalt kiire, peamine, et ise saame kuidagi hakkama. Mina julgen teile väita, et tegelikult pole kiire. Aega on piisavalt ja tegelikult antakse seda aega ka juurde. Töö ja argimured on kõik nii tühised....kõige olulisem on ikkagi oma pere. See pole sugugi ainult laste ja vanavanemate teema, see on ka isade ja emade teema. Pered peavad rohkem koos käima, ometigi näen nii palju üksikuid vanainimesi. Õnneks pole see probleem nii süvenenud kui Rootsis, neil on see olukord seal veelgi hullem. Kuid samas, ka meil on asi üsna tõsine, me peame leidma rohkem aega oma esivanemate jaoks. Muidugi pole mõtet eeskujuks võtta ka lõunamaade peresid, seal istub igal õhtul suur paarikümne liikmeline pere ümber laua ja kõik elavad kõigi elu - põhjamaade inimesed läheksid vist hulluks sellise asja peale. Samas tõesti, oma vanemaid saame ju ikka rohkem külastada...või neile siis aegajalt helistadagi,» sõnas ta.
Valner lisas, et vanavanemad tema kasvatuses kuigi suurt rolli ei mänginud, kuid suvevaheaegadel veetis ta enamuse osa ajast maal vanaema ja vanaisa juures. Sealne elu oli mehe sõnul nii ehe ja tore. «Tööle meid ei pandud, kuid tahtsime vanavanemaid ise vabatahtlikult aidata. Tampisime vankri peal heina, andsime sigadele süüa, korjasime mune ja ajasime lehmi karjamaale. Need asjad käisid maal olemise juurde ja see oli üksjagu tore. Olen nii õnnelik, et minu lapsepõlves polnud arvuteid ning nutitelefone. Me käisime palju looduses, ujusime silmini kaane täis tiigis, turnisime, kukkusime ja läksime ka katki. Mitte kusagil polnud hoiatussilte, me pidime ise kasutama oma aju. Võibolla just seetõttu oleme eluks veidike rohkem ette valmistatud, kui seda on praegused noored. Hetkel käib kõik käskude ja keeldude siltidega. Mul on kahju nendest inimestest, kes käivad ringi kõrvaklappides - nad ei kuule ei merekohinat, ei linnulaulu. Tõukerattad on küll toredad, kuid neid kasutades jääb ju nõrgemaks, me peaksime rohkem liikuma,» muigas ta.
Valner on ka ise tänaseks vanaisaks saanud. «Ma võisin küll saada 44-aastaselt vanaisaks, kuid mälu on mul 84-aastase oma, hea kui ma oma lastelaste nimed meeles pean. Meie peres on unikaalne lugu, mul endal on kaks last, kuid hoolitsen ka venna laste eest. Minu jaoks pole vahet, oleme kõik üks suur pere. Isa rolli peab täitma koguaeg, kuid vanaisa saan olla siis, kui ise seda tahan, see on isegi toredam. Samas vanaisana tunnen, et mul pole piisavalt võhma pisikestega tegelemiseks. Olen muutunud nendega koos olles veidi araks, vastutus on ju nii suur ja mõnikord tunnen, et lihtsalt ei saa hakkama,» rääkis ta.
Valner lisas, et tema hinnangul elatakse Eestis täna väga hästi. «Me pole mitte kunagi varem nii hästi elanud, kui seda täna teeme. Oleme õnnelik põlvkond, me pole ju ei sõda ega nälga näinud. Kuid see inimeste hala on ikka parasjagu suur! Mina peale uudiste meeskonnast lahkumist meediat enam ei tarbi - see negatiivsus viskab juba nii üle. Isegi kui leian asju, mis mulle oma elus ei meeldi, ma ei pea minema ja sellest kogu avalikkusele teada andma. Samas ma tunnistan, et mul on selline iseloom, et mind segab maru vähe asju. Mul on juba mõte, et panen ühel päeval ka oma Facebooki konto kinni. Kuid niikaua, kui ma levitan enda sõnumit loomade vastaste vägivalla vähendamiseks, hoian selle konto siiski avatuna,» lubas ta.
Loomapäästegrupi kampaania «Aitab!» on samuti Valneri toetusega ellu kutsutud. «See on loomi hoidev kodanikualgatus ja ma loodan, et mu kannatus sellega tegelemisel ei katke. Loomad on kaitsetud, nende kiusamisel pole armu ega mõtet. Meil on kampaanias 33 punkti, see on kogumik, mis on meie hinnangul esmatähtis. Minuni jõuab juhtumeid, mille põhjal näen, et loomi kiusavad teod lähevad aina ülbemaks ja julmemaks. Kui näiteks metsloomad Soome linnaruumis on kuulutatud linna looduse pärisosaks, siis eesti tase on «haamriga pähe!», kahjuks on see tase Eestis väga levinud,» märkis loomade eest seisva kodanikualgatuse eestvedaja Heiki Valner.
/nginx/o/2020/09/16/13349720t1h801f.jpg)
Kuula täispikka intervjuud SIIT:
/nginx/o/2018/10/19/11509823t1hd378.png)