:format(webp)/nginx/o/2020/11/14/13475546t1hd096.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/02/13317138t1haa26.jpg)
Haapsalust pärit Margus Nee elas 26 aastat Jehoova tunnistajate kogukonnas. Eestlane rääkis eile «Õhtu!» saates lähemalt elust koguduses, sellest, kuidas ta sealt välja astus ja mis hinda ta selle eest maksis.
Suu puhtaks: endine Jehoova tunnistaja Margus räägib elust koguduses, kuhu ta sattus juba 5-aastaselt
Margus Nee oli Jehoova tunnistajate kogukonnas viiendast eluaastast. Ta oli väga tegus liige ja tema peamine ülesanne oli Jehoova sõna pidev kuulutamine. Ühel hetkel hakkas aga Margus internetist uurima, mida teised inimesed muust maailmast räägivad ning Jehoova tunnistajatest mõtlevad. Seeläbi mõistis Margus, et teda on terve elu ajupestud.
«Jah, täpselt nii ongi, see on omamoodi irooniline, et Jehoova tunnistajate sekt hoiatab oma liikmeid selle eest, et nad jumala eest internetti ei läheks, sest internetis ei saa uskuda kõike seda, mis seal kirjas on,» tõdes Margus ja lisas, et suurem osa nendest materjalidest, mille põhjal saab nende õpetused ümber lükata, on Jehoova tunnistajate oma propaganda ajakirjad. «Nad nimetavad seda vanaks valguseks ehk siis mingi aja tagant muudavad nad oma õpetusi, aga see vastuolu on päris suur.»
24. veebruaril astus 31-aastane Margus Jehoova kogukonnast välja, kuid maksis selle eest kõrget hinda. Tema sõbrad ja perekond, vanemad, kaks venda, kaks õde ning tädi, Margusega enam ei suhtle.
«Ma ei võta seda väga isiklikult, sest ma tean, et see ei ole päris nende isiklik otsus,» rõhutas Margus. Ta täpsustas: «Nad usuvad seda, et see on õige, mis nad teevad ja ma võtangi seda rohkem nii, et nende ajend on tegelikult siiras ja nad arvavad, et nad teevad tõesti õiget asja.»
Margus üritab enda sõnul keskenduda sellele, et tema vanemad ja kõik pereliikmed tunneksid tema üle uhkust, kui nad saaksid ühel päeval teada päris tõe selle sekti kohta. «See lohutab ja suur abi on kindlasti ka teraapiast.»
/nginx/o/2020/09/02/13317125t1hd26c.jpg)
26 aastat Jehoova tunnistajana elanud Marguse n-ö murdepunkt saabus siis, kui ta läbi põles. «Sisuliselt kogu vaba aeg läks kogudusse. Selles mõttes ma praegu imestan, kuidas ma üldse vastu pidasin, sest nende ideoloogia on selline, et kui oled väsinud pärast pikka tööpäeva ja tahaksid aega iseenda jaoks, siis kõige parem lahendus on minna kuulutustööle või teha isiklikku uurimist. Seal on natuke ära mainitud, et «hobid ja kõik asjad on omal kohal, aga me ei tahaks, et see hakkaks segama meie jumala teenimist».»
«Ma tol ajal käisin täiskohaga tööl ja olin pioneer, mis tähendab seda, et 70 tundi kuus, oma vabast ajast, tegin kuulutustööd. Lisaks olin koguduse abiline, kes pidas koosolekuid. Sisuliselt ma põlesin üks hetk läbi ja siis see nii-öelda hirm kadus, et appi, nüüd juhtub midagi jubedat, kui ma internetti lähen uurima. Aga mul oli lihtsalt ükskõik ja see oli mõnes mõttes hea,» kirjeldas Margus hetke, mis ajendas teda otsima infot mujalt.
Lisaks tõi Margus välja ka teise tõsiasja, mis tema kogudusest väljaastumise otsust mõjutas. «Kui kogu aeg sisendatakse, et viga on sinus, mitte nendes reeglites, mis sulle antakse, siis hakkad pidevalt tundma, et kas on ikka niimoodi.»
Marguse otsus Jehoova tunnistajate kogukonnast lahkuda oli kuni viimase hetkeni ainult peresisene. «Mul on hea meel, et ma isegi viimase koosolekuni suutsin Jehoova tunnistaja rolli lõpuni ära mängida. Lihtsalt tekitada see olukord, et kui järgmisel koosolekul teavitatakse, et Margus Nee juunior ei ole enam Jehoova tunnistaja, põhjust nad ei ütle, aga inimesed hakkavad mõtlema, et nii tubli vend, nüüd järsku ta on eemaldatud, miks?»
Nõnda loodab Margus, et kuigi iseseisev mõtlemine on Jehoova tunnistajate seas väga taunitav, siis hakkas vähemalt üks inimene mõtlema ja võib varem või hiljem tõeni välja jõuda.
Mõni nädal enne kogudusest lahkumist pidas Margus salaja koos vanaemaga esimest korda ka sünnipäeva, mis on Jehoova tunnistajate jaoks keelatud. Sünnipäeva tähistamist kirjeldas Margus järgmiselt: «Kuidagi vabastav tunne oli ja selles mõttes tunned ennast inimesena uuesti. Tegelikult naljakas, et nii väikestes asjades on tihtipeale su õnnetunne kinni.»
Teine asi, mida Margus pärast kogudusest väljaastumist on proovinud, on kohtingutel käimine. Olgugi et Jehoova kogukonnas on kohtingud lubatud, toimuvad need kahe Jehoova tunnistaja vahel ning kohtingu hetkeks peaks olema juba tõsisem plaan inimesega suhtesse astuda.
«Ma olen juba käinud umbes kümnel kohtingul, umbes kuu aega olen proovinud seda,» avaldas Margus. Kohtingutel räägib Margus tavaliselt kaaslasele ka oma loo.
«See tihtipeale aitab päris palju. Mõne on ära ehmatanud, aga üldiselt on uudishimu. Tavaliselt ma ei räägi, et ma olen Jehoova tunnistajate sektist, vaid et olen endine sekti liige ja siis tekib huvi,» kirjeldas Margus oma kohtinguid.
Lõpetuseks avaldas Margus ka positiivse šoki, mida ta pärast kogudusest väljaastumist koges.
«Jehoova tunnistajad õpetavad, et kui sa lähed ära nende organisatsioonist, siis keegi ei aita sind, su elu läheb täiesti allamäge, sa langed depressiooni. Mida küll kahjuks isegi mõne inimestega juhtub, sest nad on liiga sõltuvad olnud kogu sellest keskkonnast, aga see ei ole kindlasti sellepärast, et viga on inimestes. See on sekti enda tekitatud probleem inimesele. Aga hästi positiivne on kogeda seda, et tänaseks on mul rohkem sõpru, kui mul kunagi Jehoova tunnistajana on olnud. [...] See on hästi värskendav.»
Intervjuu lõpus pakkusid saatejuhid Margusele ka midagi, mida ta varem kunagi proovinud ei olnud. Vaata videost (üleval), mida Margus esimest korda «Õhtu!» saates proovis.