/nginx/o/2017/02/03/6307983t1hd189.jpg)
Politsei kinnitusel laekub neile igal aastal tuhandeid inimeste kadumise teateid. Suuroperatsioone inimese leidmiseks tuleb õnneks aga käivitada harva. Üheks suureks murekohaks on politseile aga see, et metsa kipub liiga tihti ära eksima alkoholijoobes inimesi.
«Politsei saab igal aastal kuni 4800 teadet kadunud inimeste kohta,» rääkis Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Rainis Sinikas Elu24-le. Umbes 98 protsenti aasta vältel laekunud teadetest lahendab politsei kiirelt, kontrollides laekunud infot ja inimeste võimalikke viibimiskohti.
«Vahel tuleb lasta eksinule sireeni ja juhatada teed rakettidega või otsida teenistuskoeraga maastikul jälgi. Kui inimesed leitakse kiirelt, on nendega üldjuhul kõik korras,» selgitas Sinikas.
Umbes kaks kolmandikku kõigist kadumisteadetest puudutab Sinikase sõnul alaealisi. Sageli on neil juhtudel tegemist samade kodust, asenduskodust või ka erikoolist omavoliliselt lahkunud noortega. «Üldjuhul leitakse lapsed kiirelt üles ning nende kadumise põhjuseid tuleb lahendada perede ja teiste partnerite koostöös,» lisas Sinikas.
Kahjuks olid eelmisel aastal Sinikase sõnul ligikaudu pooled maastikul hätta sattunud inimesed tarvitanud alkoholi. Igal möödunud aasta suvekuul eksis metsa 20–25 inimest ja neist pooled ehk vähemalt kümmekond olid joobes.
«Alkoholijoove suurendab riski nii terviseprobleemide tekkimiseks kui ka hätta sattumiseks maastikul,» tuletas Sinikas meelde, et purjuspäi ei tasu metsa minna.
Kahe protsendi kadumisjuhtumite puhul tuleb aga politseil käivitada mastaapsem otsing, kuhu kaasatakse suuremad jõud ja tehnika, sealhulgas droonid, kopter, vabatahtlikud ja teised kogukonnaliikmed.
Üldjuhul on sellistel puhkudel Sinikase sõnul tegemist metsaotsingutega. Viimase aasta jooksul meenub politseil kohe neli suuremat metsaotsingut.
Kaheksa päeva metsas ekselnud Jevgenia
:format(webp)/nginx/o/2020/08/24/13295849t1h5891.png)
Viimane suurem otsing oli seotud kaheksa päeva metsas ekselnud 86-aastase Jevgeniaga.
See juhtum on kõigi asjaosaliste sõnul tõeline ime. Jevgenia oli väga tubli, sest kaheksa päeva metsas vastu pidada on keeruline ka täisjõus noortel inimestel.
Siinkohal aitasid kaasa ka soojad ja vihmavabad ilmad ning marjade rohkus metsas, mida Jevgenia sõi. Lisaks on politseile teada, et Jevgenial oli eelnev metsas ööbimise kogemus, kuid varem on ta metsast omal käel välja tulnud.
«Jevgenia tuli lihtsalt taluhoovi. Tema leidis lõpuks ise inimesed,» võttis Jevgenia pääsemisest Elu24ga rääkinud sihtasutuse Kadunud juhatuse esimees ja tegevjuht Aare Rüütel õnneliku lõpuga loo lühidalt kokku.
14. augustil metsa seenele läinud ja eksinud 85-aastane Jevgenia leidis nimelt ise taluhoovi ja inimesed 22. augusti hommikul. Samal päeval tähistas Jevgenia ka oma 86ndat sünnipäeva.
«Ööbisin raiesmikel, öösiti oli väga külm, kas teate,» rääkis nädal aega metsas ekselnud Jevgenia. Imekombel õnnestus memmel aga ellu jääda.
Jevgeniat hakati otsima 15. augustil, kui politseile laekus teade tema kadumisest. Naist otsiti nii drooni ja kopteri kui ka koertega.
«Üks päev lendas kopter, ma lehvitasin neile kogu aeg, aga nemad lendasid minema,» rääkis Jevgenia pererahvale, kelle hoovi ta õnne kombel uitas. Politsei sõnul jäi ta meeskonnale õhust märkamatuks, sest tal oli seljas tumesinine jope ja peas rohekas rätik.
Lisaks politseile osalesid naise otsingutel ka vabatahtlikud. Näiteks osalesid Jevgenia otsingutel juhtimise poole pealt SA Kadunud OPEROG Ida-Harjumaa piirkonnajuht Reet Kanger, SA Kadunud OPEROG staabist Heino Juurikas ning Renata Jussupova ning Ksenia Klotskova Iga Elu MTÜst.
«Samuti liitus Jevgenia otsinguga mõne päeva pärast algselt Avinurmes otsinud Tapa otsingugrupp ning väga paljud suurepärased inimesed Tallinnast ja kaugemaltki,» selgitas Aare Rüütel Elu24-le.
Üks, mis oleks Jevgenia kadumise puhul teda kindlasti kiiremini metsast välja aidanud, on politsei sõnul mobiiltelefon. Naisel polnud seda metsas kaasas. Mobiiltelefon on metsa eksimise korral aga abimees number üks.
Kolm päeva ekselnud mäluprobleemidega vanamemm
/nginx/o/2020/06/27/13176229t1h04b9.jpg)
25. juunil kella 19 ajal sai häirekeskus teate, et Pärnumaal Tammiste hooldekodust läks kella 17.30 ajal kaduma 87-aastane Helene, keda hooldekodu töötajail endil ümbruskonnast üles leida ei õnnestunud.
Helene oli ka varem korduvalt kaduma läinud ja ära eksinud. Lisaks selgus tõsiasi, et naisel võib olla probleeme mäluga.
Esimesel õhtul otsiti Helenet hooldekodu ümbrusest ja veel mujaltki, kuid paraku naist ei leitud. Eelmisel korral, kui naine kaduma läks, leiti ta hooldekodust umbes kolme kilomeetri kauguselt Kiisa küla kandist.
Kolm päeva hiljem, 27. juunil leidis üks oma valduste ümbrust kontrollinud mees Helene.
«Siiras rõõm, et naine leiti elusalt. Arvestades, kui pikalt ta oli kuuma ilma käes ja joogiveeta maastikul olnud, on see ime. Kahtlemata on eakal proual raudne tervis ning tõenäoliselt oli abi sellestki, et ta oli püüdnud metsaservas kuuma päikese eest varju leida,» kirjeldas Pärnumaa piirkonnapolitseinik Rauno Lensment. Politseiniku sõnul oli proua terviseseisund niivõrd hea, et pärast esmaabi andmist viidi ta peagi tagasi hooldekodusse.
Piirkonnapolitseinik kirjeldas, et naine leiti Tammiste külast Nurmenuku tänava lõpust metsaservast pika heina seest. Leiukoht on linnulennult umbes kilomeetri kaugusel hooldekodust.
«Arvatavalt liikus proua hooldekodust lahkudes pikki Pärnu-Rakvere-Sõmeru teed, mistõttu oli tema teekond maastikul liikudes kilomeetrist pikemgi,» selgitas Lensment. Tõenäoliselt oli Helene antud metsaservas viibinud pikemalt, kuna heina sees oli näha mitmeid tukastamiskohti.
Helene leidmisel mängis olulist rolli kohalik elanik, kes ei pidanud paljuks oma kodukoha ümbrus igaks juhuks üle vaadata. «Mees teadis, et tema kodukandis on kadunud abivajav inimene ning andis endast oleneva, et oma koduümbrus üle kontrollida. Selle tulemusel päästis ta eaka proua elu,» oli piirkonnapolitseinik tänulik.
Ka Helene päevi kestnud maastikuotsingutel osalesid politseinike kõrval nii vabatahtlikud kui kohalikud elanikud. Lisaks kasutati erinevat otsingutehnikat, abis käis ka lennusalk kopteriga.
Positsioneerimisseade taskusse
Lensment selgitas, et ootamatult kodust lahkunud eaka lähedase turvalisuse tagamiseks on üheks võimaluseks panna tema üleriiete taskusse positsioneerimisseade, mille plussiks on nädalaid kestev aku. «Kui eakale inimesele on soetatud mobiiltelefon, mis on netivõrgus ja GPSiga, saab vastava äpiga selle telefoni ja telefoni omaniku liikumist samamoodi jälgida. Seda aga üksnes siis, kui eakas märkab ekslema minnes telefoni kaasa võtta,» selgitas Lensment.
Positsioneerimisvõimalus ei välista küll eksimist, ent võimaldab vähemasti kiirelt lähedastel endil selgusele saada, kus abivajaja võib liikuda.
«Olgugi, et eakate puhul hinnatakse nende liikumisvõimekust tihti madalaks, on politsei kogemused kinnitanud, et nad võivad väga vapralt võtta pikki vahemaid, isegi kümneid kilomeetreid,» märkis piirkonnapolitseinik.
Jõuluime
:format(webp)/nginx/o/2019/12/21/12827281t1h8b65.jpg)
Üks suuremat kõlapinda saanud otsingulugu jääb aga eelmise aasta lõppu, kui 19. detsembri hommikul läks Tallinnas kaduma 23-aastane Cärolin.
Esimese otsingupäeva jooksul otsisid politseinikud ja vabatahtlikud noort naist Pääsküla rabast, mis oli üks võimalik piirkond, kuhu Cärolin võis minna. Otsingutele kaasati politseikoerad ja ala vaadati üle drooniga.
Järgnevate päevade jooksul otsiti Cärolini piirkonnast ATVdega, rabast lendas üle kopter, kuid naist ei suudetud leida.
Cärolin leiti Pääsküla rabast alles 26. detsembri hommikul kella 9.40 ajal kahe vabatahtliku otsija poolt, kes läksid iseseisvalt hommikul enne ametliku otsingu algust Pääsküla jõe kallast kontrollima.
Cärolin kuulis otsijate hüüdmisi ning hüüdis neile vastu, tänu millele jõudsid vabatahtlikud Cärolinini.
23-aastane naine oli alajahtunud ning politseil oli alust arvata, et ta oli rabas olnud kauem kui ööpäeva, ent täpset aega ei osanud toona keegi öelda.
«Cärolin oli rabas abitus seisundis ning väga raskesti ligipääsetavas kohas, mistõttu ei saanud operatiivjõud talle mööda maad ligi. Cärolini juurde jõudsid abijõud jala, ent kuna tema tervislik seisund ei lubanud tal ise mööda raskesti läbitavat maastikku liikuda, kutsusime välja PPA kopteri, mis naise Põhja-Eesti regionaalhaiglasse toimetas,» kirjeldas naise päästmist otsinguid juhtinud Lääne-Harju politseijaoskonna välijuht Allar Lohu.
Kogu päästeoperatsioon Cärolini rabast välja saamiseks kestis ligikaudu kaks tundi ning sinna olid kaasatud lisaks politseile ka päästeamet ja kiirabi.
Kuus päeva väldanud otsingute käigus kontrolliti vihjeid Cärolini kohta üle Tallinna, muude otsingutegevuste seas vaadati läbi turvakaamerate salvestisi ja supikööke.
«Pääsküla raba on väga suur ala, mille läbiotsimisel olid just vabatahtlikud need, kellest maastikuotsingutel meile suur abi oli,» lisas Allar Lohu.
Nädal aega kadunud Cärolin leiti küll Pääsküla rabast elusalt, ent neiu on pidanud külma käes viibimise tõttu ränka hinda maksma.
Mõni päev pärast Cärolini leidmist teatas noore naise pere sotsiaalmeedias, et tema seisund on iga päevaga halvenenud.
Jaanuaris rääkis aga Cärolini ema Postimehele, et ulatuslike külmakahjustuste tõttu pidid arstid amputeerima tema jalad ja parema käe sõrmed. «Paljud komplikatsioonid võivad avalduda alles hiljem ja kahjustuste ulatus ei ole veel lõplikult selge. Ööpäevi kõige pimedamal ajal külmas ja märjas olemist mõjus talle väga rängalt. See, et ta talvel metsas ellu jäi on ime, kuid paraku on sellel oma hind,» rääkis noore naise ema toona.
Kõik ei tule elusana metsast välja
/nginx/o/2020/07/31/13244357t1h9320.jpg)
Eelnevalt kirjeldatud positiivse lõpuga lugude kõrval on aga palju ka neid, mis lõppevad kurva tooniga. Nii läks kahjuks ka 23. juulil Kadrina vallas metsa eksinud 69-aastase Mikhailiga, kes poolteist nädalat hiljem, 1. augusti õhtul Harjumaal Kuusalu vallas Kolgu külas asuvalt soiselt alalt surnuna.
Politsei sai Mikhaili kadumise kohta teate 24. juulil ja sai temaga samal õhtul ka telefoni teel ühendust. Positsioneerimisega tuvastati tema asukoht Kadrina vallas Ridaküla kandis. Kui patrull piirkonda kontrollis, oli mees sealt juba edasi liikunud Tapa valda Loobu kanti. Mikhaili otsiti teenistuskoerte, vabatahtlike, lennusalga ning droonide abil nii päeval kui öösel, ent meest ei leitud.
Laupäeva varahommikul oli mehe telefon taas levipiirkonnas ja sisse lülitatud. Siis sai politsei mehelt info, et ta kuuleb arvatavasti raudteelt tulevaid hääli. Seejärel aga kas kehva levi või telefoniaku tühjenemise tõttu kontakt Mikhailiga katkes.
Mehe otsingud jätkusid Ohepalu järvest Tapa linnani politseinike, kohalike jahimeeste, vabatahtlike ning kaitseväelaste koostöös. Jätkuvalt olid kaasatud ka teenistuskoerad, lennusalga kopter ning Tapa päästjad ATVga.
Otsingutega oodati liituma ka vabatahtlikke ning Ohepalu järve piirkonda oli kontrollima tellitud lennusalga kopter.
Mis siis sai Mikhailile saatuslikuks? Mehe otsinguid raskendas asjaolu, et ta oli olnud pidevas liikumises, mistõttu tuli juba varem kontrollitud alasid uuesti kontrollida ning otsinguala aina suurendada.
«Kui keegi eksib metsa, tuleks häbitundeta kohe helistada 112 ning kutsuda abi. Iga mööduva päeva ja ööga, mil inimene eeldab, et ehk saab omal jõul metsast välja, väheneb ellujäämise võimalus ainuüksi vedelikupuuduse tõttu,» selgitas otsingute juht, Rakvere politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Margo Kukk.
Kukk lisas, et samuti tühjeneb iga tunniga telefoniaku ning politseil väheneb võimalus saada asjakohast infot abivajaja võimalikust asukohast. Lisaks tuleb ka suvesoojadel öödel metsas ette ohte, kus pimedas liikudes võib inimene näiteks endale viga teha ega saa enam liikuda või abi kutsuda.
Mikhaili surnukeha leidsid enam kui nädal kestnud mastaapsetel otsingutel osalenud vabatahtlikud.
METSA MINEKU ABC
Vältimaks metsa eksimist, saab iga seeneline või marjuline ise palju ära teha. Minnes metsa, tasuks sellest teada anda oma lähedastele. Kui inimene pole kokkulepitud ajaks metsast naasnud, tuleb sellest teada anda hädaabinumbril 112.
«Viimasel kümnel aastal on kadunud inimeste teadete arv jõudsalt kasvanud ning vähenenud nende arv, kes jäävadki kadunuks. Inimeste teadlikkus on kasvanud ning kui lähedase käitumismuster erineb tavapärasest, ei jääda ootele, vaid kaasatakse kohe politsei,» selgitas Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Rainis Sinikas.
Kuumadel jälgedel on suurem tõenäosus inimese asukoht tuvastada.
«Paneme kõigile seenelistele, marjulistele ja ka nende lähedastele südamele, et riided peaksid kindlasti olema erksavärvilised ning inimesel, kes läheb korjama metsasaadusi, ei ole vaja end maskeerida sarnaselt jahimeestega,» rääkis Sinikas.
Näiteks erksavärviline helkurvest särab taskulambi või kopteriprožektori valgust peegeldades nagu jõulukuusk ka pimedas ning inimest on võimalik palju kiiremini üles leida.
Pikast kõndimisest väsinud ja söömata-joomata inimesel on raskem ka appi karjuda, selleks on väga hea kaasa võtta vile.
«Üha olulisem on rõhutada täis laetud akuga mobiiltelefoni kaasavõtmist, sest paljude viimase aja eksimisjuhtumite puhul on inimeste mobiiltelefon kas tühjaks saanud või sootuks koju jäänud,» sõnas Sinikas.
Pimeduse saabudes sihi kaotamisel on abi taskulambist, lisaks saab sellega otsijatele oma asukohast märku anda. Kindlasti tasub kaasa võtta söögipoolist, puhast vett ja tikud. «Kes tarvitab regulaarselt ravimeid, võiks need samuti metsa minnes kaasa võtta,» lisas Sinikas.
Kui inimene on metsa eksinud ja on kindel, et ta enam õiget teed üles ei leia, tasub abi kutsudes jääda püsima samasse kohta, otsides selleks päikese ja vihma eest varjulise koha.
Aja jooksul on kasvanud nende inimeste hulk, kes märkavad hädas olevat inimest veel enne, kui lähedased on tema kadumisest teadlikuks saavad.
«Nii on koju tagasi aidatud mitmeid eksinud väikelapsi, mäluprobleemidega vanureid ja inimesi, kes on teeserva jõuetult istuma jäänud, kuid saavad tähelepanelike inimeste sekkudes elupäästvat abi. Julgustame inimesi, kes märkavad segaduses, raskustega kõndivat, ilmselgelt õhukeselt riietatud või hilisel kellaajal kummalises kohas ringi liikuvaid inimesi, sellest julgelt hädaabinumbril 112 teada andma,» kinnitas Sinikas.
Seejärel kontrollivad politseinikud edastatud infot ning toimetavad abivajaja sõltuvalt olukorrast koju, haiglasse või kainenema.