Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Helen Kõpp avameelselt oma geneetilisest häirest: sageli põhjustab see sotsiaalset ärevust

Copy
Helen Kõpp.
Helen Kõpp. Foto: Instagram / @helekopp

Tõsielustaar Helen Kõpp tegi sotsiaalmeedias «ausa ning «häbiväärse» ülestunnistuse: ma ei tunne inimesi ära!

Tõsielusaadetega «Abielus esimesest silmapilgust» ja «Prooviabielu» laiemat tuntust kogunud Helen Kõpp avaldas sotsiaalmeedias, et kannatab häire all, mille eestikeelne nimetus on prosopagnoosia.

«Aus ning häbiväärne ülestunnistus. MA EI TUNNE INIMESI ÄRA! Teaduslik termin nägude mitteäratundmisel on prosopagnosia, AGA... suurema tõenäosusega on mul prosopamnesia mingi vorm, mis tähendab neuraalsete juhteteede häda nägude meeldejätmises - ma tunnen nägusid ära, mida olen pikemat aega näinud, aga uusi ei suuda meelde jätta. Minu puhul on see kindlasti pärilik ning ma tean ka, kust päritud, kirjutas Kõpp postituses ja selgitas oma jälgijatele, kuidas see tema puhul täpsemalt välja näeb: «Kui ma näen kedagi esimest korda elus, siis väga suure tõenäosusega ma ei tunne teda enam hiljem ära. Kui ma näen teda paar korda elus, siis samamoodi ei tunne ma teda hiljem ära. Eriti, kui ta on soengut või midagi muutnud.»

Kõige häbiväärsem on Heleni arvates aga see, et ta ei tunne sageli ära isegi tuttavaid. «Vähemalt kolm korda elus pole ma iseenda ekskaaslasi ära tundnud (erinevaid)!» tunnistas Helen ja lisas: «Neid kordi võib rohkemgi olla, lihtsalt ma ei pruukinudki teada saada, et nägin oma eksi.»

Heleni sõnul tekitab prosopagnoosia tal sotsiaalset ärevust ning naine toob ka näite, millises olukorras see juhtuda võib: «Ükskord pärast restoranis söömist läksin leti äärde maksma. Meid mitte teenindanud teenindaja küsis, milline mu teenindaja oli. Oeh, muidugi ma ei mäletanud, neil kõigil olid ju samad riided ka selga topitud. Nii et sain väikese irvitamise osaliseks, kuidas ma küll inimest isegi kirjeldada ei oska.»

Õnneks on Helenil kujunenud välja mehhanismid selle probleemiga toimetulekuks. Näo asemel jätab ta meelde inimese energia, kõnnaku, kasutatavad väljendid või hääle. «Muide, vähemalt lauljate häälte äratundmises olen ma väga hea,» tõdeb Helen, kes võib tänaval tuttavast mööda kõndida kui postist ning ei tunne ka kuulsusi ära.

Tõsielustaarilt küsitakse väidetavalt pidevalt, et miks too tere ei öelnud, kuigi vaatas pikalt otsa.

«Rääkige mulle mu feilimislugusid sel teemal! Kindlasti olen kellestki mitte välja teinud või ma pole uut soengut märganud,» kutsus Helen ausat ülestunnistust sisaldava postituse lõpus inimesi üles.

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

Aus ning häbiväärne ülestunnistus. MA EI TUNNE INIMESI ÄRA! ? Teaduslik termin nägude mitteäratundmisel on prosopagnosia, AGA... suurema tõenäosusega on mul prosopamnesia mingi vorm, mis tähendab neuraalsete juhteteede häda nägude meeldejätmises - ma tunnen nägusid ära, mida olen pikemat aega näinud, aga uusi ei suuda meelde jätta. Minu puhul on see kindlasti pärilik ning ma tean ka, kust päritud. ? Kui ma näen kedagi esimest korda elus, siis väga suure tõenäosusega ma ei tunne teda enam hiljem ära. Kui ma näen teda paar korda elus, siis samamoodi ei tunne ma teda hiljem ära. Eriti, kui ta on soengut või midagi muutnud. Häbiväärne osa on see, et sageli on juhtunud, et ma ei tunnegi ära inimesi, kes on mu tuttavad, eriti kui midagi on neis muutunud. Vähemalt kolm korda elus pole ma iseenda ekskaaslasi ära tundnud (erinevaid)! ? Neid kordi võib rohkemgi olla, lihtsalt ma ei pruukinudki teada saada, et nägin oma eksi. ? Ükskord ma hüüdsin keset pidu viibates oma eksile: "kuulge, kes see mees seal on?" (Tahtsin "sellele mehele" öelda, et pangu teatud laul.)?‍♀️ Sageli põhjustab see sotsiaalset ärevust. Näiteks ükskord pärast restoranis söömist läksin leti äärde maksma. Meid mitte teenindanud teenindaja küsis, milline mu teenindaja oli. Oeh, muidugi ma ei mäletanud, neil kõigil olid ju samad riided ka selga topitud ?. Nii et sain väikese irvitamise osaliseks, kuidas ma küll inimest isegi kirjeldada ei oska, lol. Ilmselgelt on mul oma mehhanismid selle probleemiga toimetulekuks. Ma jätan meelde inimese energia, kõnnaku, kasutatavad väljendid või hääle. Muide, vähemalt lauljate häälte äratundmises olen ma väga hea. Kuid, kui mulle tuttav tänaval vastu jalutab, siis suure tõenäosusega kõnnin ma temast mööda kui postist, teadmata et ma üldse kedagi nägin. Samamoodi ei tunne ma kuulsusi tänaval ära. Mitu korda on mulle öeldud: "miks sa mulle väljas tere ei öelnud, ise vaatasid mulle pikalt otsa." Lisaks, kui keegi on end meikinud või juukseid muutnud, siis ma tõesti ei pane seda tähele. Rääkige mulle mu feilimislugusid sel teemal! Kindlasti olen kellestki mitte välja teinud või ma pole uut soengut märganud. ?

A post shared by Helen Kõpp (@helenkopp) on

Prosopagnoosia on võimetus ära tunda nägusid. See on kognitiivne häire, mille puhul ei tajuta nägusid. Teised visuaalse informatsiooni töötluse aspektid ja üldine vaimne võimekus ei ole mõjutatud.

Tagasi üles