7. Genka, Paul Oja «Jeesus Presley»
«Genka on eesti räpi vaimne isa ja suurmeister. Mõtlesin kaua, mida tema loomingust siia valikusse tuua. Lugu «Jeesus Presley» tuleb plaadi pealt, mille ta tegi koos Paul Ojaga. Minu hinnangul võiks see laul tuua nii mõnegi inimese räppmuusikale lähemale,» arvas mees.
«See lugu on mulle väga südamelähedane. Tuleb tunnistada, et mulle meeldib rahulikuma rütmiga tõsisem räppmuusika. Need on laulud, mis on mingitel aegadel mu listist läbi käinud ja jäänud mind ikka ja jälle kummitama. Ka Tommyboy on eesti räppmuusika üks suuri alustalasid,» lisas Õigus.
«Seda lugu peab päriselt kuulama, armastusega südames. Mulle meeldib, et siin lugude listis pole vaid räppmuusika. Mulle ei meeldi popmuusika....ja ei meeldi laulmine laulmise pärast. Kuid ma armastan inimesi, kes laulavad nii hinge põhjast, et silmad tagurpidi peas. Avastasin Indigolapsed paar aastat tagasi. Nende looming on uskumatult ilus - pean silmas nende hääli ja laulude mõtet. Kui ilm on ilus ja tuju hea, siis panen kõrvaklappidest selle loo mängima, jalutan paljajalu muru peal ringi ning olen lillelaps või midagi,» rääkis Õigus.
10. Urmas Alender «Kui mind enam ei ole»
«See lugu sobib väga sümboolselt siia lõppu. Kui Urmas laulab, siis mina nutan, ilmselt teevad seda paljud eestlased. Mul on kahtlemata ka teatud isiklik seos Alenderi lauludega, kuid tema loomingu sees on samas ka nii võimas sügavus. Kui räppmuusika kõrvale jätta, siis Urmas Alenderit olen lapsest saati kõige rohkem kuulanud. Tema muusika on saatnud mind sõna otseses mõttes terve elu. Mis parata, kõikidele eestlastele on ju omane teatud põhjamaine kurbus. Alender kõnetab seda kurbust nii hästi....minu meelest on täiesti okei nutta ühel vihmasel sügisõhtul üks hea silmatäis ja siis oma eluga taas edasi minna,» lisas Õigus.