Reuters: Beirutile saatuslikuks saanud ammooniumnitraadilasti ümber valitseb suur segadus

Ammooniumnitraat. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Liibanonis leinatakse 4. augusti Beiruti sadamaplahvatuses hukkunuid ja sadamajuhid on uurimise all. Samas otsitakse vastust, miks laevatäis ohtlikku ammooniumnitraati oli pikka aega sadama 12. laos, tekitades lõpuks katastroofi. Kellele ikkagi kuulus läbimäda laev ja Beirutile saatuslikuks saanud ammooniumnitraadilast?

Liibanoni, Briti ja USA meedia teatel kuulus nii laev, mis sõitis Moldova lipu all, kui ka selle lastiks olnud ohtlik ammooniumnitraat Venemaa kodakondsusega ärimehele Igor Grešuškinile. Ta elab Küprosel ja Liibanoni võimud palusid Küprose politseid teda küsitleda. Tõsi, Grešuškinit ei süüdistata selles, et tal oleks mingi seos Beiruti sadamaplahvatusega.

Uudisteagentuuri reuters.com ajakirjanike uurimine näitas, et kuus aastat tagasi Beiruti sadamasse jõudnud ammooniumnitraadiga ei ole siiski kõik nii selge, nagu paistab.

Nii lasti kui ka MS Rhosus nime kandva laevaga on seotud hämarad asjaolud, kaasa arvatud see, kes oli laeva tegelik omanik, kas alus oli kindlustatud ja miks see laev oli 2013 ka Hispaania Sevilla võimude andmetel halvas seisus.

Reutersi ajakirjanikud said enda kätte dokumendid, mille kohaselt sõitis MS Rhosus Moldova lipu all ja kuulus Panamas registreeritud firmale Brianwood Corp. Ajakirjanikud saatsid firmale e-kirja, kuid ei ole saanud kinnitust, et laev neile kuulus.

MS Rhosuse üüris Marshalli saartel registreeritud osaühing Teto Shipping, mis Reutersi ajakirjanike andmetel lõpetas tegevuse 2014.

Ajakirjanikud intervjueerisid MS Rhosuse endist kaptenit Boriss Prokoševit, kelle sõnul saab ärimees Igor Grešuškini ja Teto Shippingu vahele panna võrdusmärgi.

The Rhosus, a Moldovan flagged ship sailing to Mozambique, which called to into the port of Beirut in 2013, is the likely source of the 2,750 tons of ammonium nitrate that triggered the explosion yesterday #Lebanon pic.twitter.com/2SOwUpJfQh

— Michael A. Horowitz (@michaelh992) August 5, 2020

Reutersi ajakirjanike edasisest uurimisest selgus, et ammooniumnitraat oli valmistatud firmas Rustavi Azot LLC ja see laaditi MS Rhosusele 2013. aasta septembris Gruusias.

Laeva sihtkohaks oli Mosambiik, kus tegutsev firma Fábrica de Explosivos Moçambique oli ammooniumnitraadi tellinud. Laev saabus Liibanoni Beiruti sadamasse 2013. aasta novembris ja Liibanoni sadamavõimud kuulutasid aluse nii halvas seisus olevaks, et ei lubanud sel edasi sõita.

Liibanoni toll lasi MS Rhosusel olnud 2750 tonni ammooniumnitraati 2014. aasta alguses panna Beiruti sadama 12. lattu, kuhu see jäi kuueks aastaks.

Reutersi ajakirjanike andmetel oli 12. ladu juba enne ammooniumnitraati halvas seisus, seintes oli auke ja üks uks oli viletsalt ees.

Selle aasta 4. augustil saatsid Beiruti sadamavõimud 9. ja 12. ladu remontima Süüriast pärit võõrtöölised, kes tegid ka keevitustöid. Nad ei pidanud kinni ohutusnõuetest, tekkis tulekahju, mis liikus kiiresti edasi. Põlengu kuumus pani 2750 tonni ammooniumnitraati plahvatama.

Reutersi ajakirjanike andmetel oli MS Rhosus 2013. aasta kevadel 13 päeva Hispaania Sevilla sadamas. Kontroll näitas, et kaubalaev oli halvas seisukorras. Laev oli kindlustamata, kuigi rahvusvahelised lepingud nõuavad, et kõik kaubalaevad peavad olema kindlustatud.

Venemaal Sotšis elav MS Rhosuse endine kapten Prokošev sõnas ajakirjanikele, et nägi laeva kindlustuslepingut, kuid tema arvates oli see võltsitud.

MS Rhosus sai sai 2013 Hispaaniast Sevillast edasi sõita pärast seda, kui laeva tehnilisse kontrolli sekkus firma Maritime Lloyd, mis väidetavalt väljastas alusele merekõlblikkuse dokumendi.

Merendusinspektor Teimuraz Kavtaradze sõnas, et töötas 2013 firmas Maritime Lloyd, kuid pärast seda on nii juhtkond kui töötajad vahetunud. Tema andmetel sai MS Rhosus edasisõitmiseks vajaliku dokumendi.

Laeva ekskapteni Boriss Prokoševi ja meeskonna andmetel kuulus alus de facto Venemaa ärimehele Igor Grešuškinile, kes oli neile andnud käsu teha vahepeatus Liibanoni Beiruti sadamas, et seal veel lasti peale võtta.

Kui MS Rhosus jäi 2013 Beiruti sadamasse lõksu, süüdistasid võlausaldajad laeva väidetavat omanikku Panama firmat Brianwood Corp.

Võlausaldajaid esindas Liibanoni advokaadibüroo Baroudi & Associates, mis ei vastanud Reutersi ajakirjanike küsimusele, et kes oli ikkagi MS Rhosuse seaduslik omanik, kas Panama firma või Vene ärimees.

Advokaabibüroo andmetel oli 2750 tonni ammooniumnitraadi väärtus 2013. aastal 700 000 dollarit (595 000 eurot).

Ammooniumnitraati tootnud Gruusia firmat Rustavi Azot Llc enam ei eksisteeri. Selle firma tehas kuulub uuele firmale JSC Rustavi Azot, mille esindajad ei soovi 2013. aasta amooniumnitraadi juhtumit kommenteerida.

Mosambiigi firma, mis Gruusias valmistatud ammooniumnitraadi ostis, teatas, et nemad olid vaid ostjad, mitte laeval olnud lasti omanikud.

Firma Fábrica de Explosivos Moçambique (FEM) juht Antonio Cunha Vazin sõnas, et nad pidid maksma amooniumnitaadi eest alles siis, kui see kohale jõuab.

FEMi teatel tellisid nad ammooniumnitraadi läbi firma Savaro LTD, mis on registreeritud nii Londonis kui Kiievis, kuid selle firma lehekülg on nüüdseks suletud. Reutersi ajakirjanikud käisid Suurbritannias Londonis Shoreditchis, kus firma kontor asub, kuid see oli suletud.

Firma Londoni kontorit juhib Küprosel elav leedukas Greta Bieliene, kes ei vastanud ajakirjanike e-kirjadele.

Samuti ei õnnestunud tabada Savaro Ltd Ukraina Kiievi osakonna juhti Vladimir Verbonoli.

Reuters intervjueeris anonüümseks jääda soovinud merekaubanduse asjatundjat, kelle andmetel müüb Savaro Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides valmistatud väetisi Aafrikasse.

Ainete vedu ja müük tahetakse võimalikult odavaks teha ning seetõttu kasutatakse vananenud laevu, lasti tellija või omaniku nimi on sageli varjatud mitme firma ja eraisikute taha. Seda põhjusel, et suure tõenäosusega võib halvas seisukorras laevaga, mille pardal on ohtlik aine, midagi juhtuda.

Reutersi ajakirjanike sõnul oli MS Rhosusega seotu aetud meelega väga segaseks ja tõde ei pruugi kunagi päevavalgele tulla. 

Liibanoni Beiruti sadama 4. augusti plahvatuses kaotas elu 154 inimest, vigastada sai üle 5000 inimese ja 300 000 inimest jäi kodust ilma.

Liibanoni Beiruti sadama pärast 4. augusti plahvatust Foto: WAEL HAMZEH/EPA/Scanpix

Sadamaala hävines ning hooned said mitme kilomeetri raadiuses kannatada.

Beirutis lahvatasid pärast plahvatust valitsusvastased protestid, mis kestavad seni.