VIDEO ⟩ Teadlased tegid kindlaks, millisest paigast on pärit Stonehenge’i suured kivid

Megaliitehitis Stonehenge, mis asub Suurbritannias Wiltshire'is Salisbury tasandikul. Foto: ENGLISH HERITAGE/via REUTERS/Scanpix

Suurbritannia Brightoni ülikooli geomorfoloogid uurisid Wiltshire’i tasandikul asuva megaliitehitise Stonehenge’i suur kive, saamaks teada, millisest paigast need pärit on.

Geokeemiline ja röntgenuuring näitas, et suur osa Stonehenge’i hiiglaslikest sinakashallidest kividest on pärit megaliitehitisest 25 kilomeetri kaugusel asuvast West Woodsist, teatavad reuters.com ja bbc.com.

Varasema uurimise kohaselt toodi Stonehenge’i väiksemad kivid kaugemalt, Walesist Perseli Hillsi mäestikust, mis on Wiltsire’i tasandikust 250 kilomeetri kaugusel.

Nii suurte kui ka väiksemate kivide uurimine kinnitas, et need toodi samal ajal, umbes 2500 aastat eKr.

Nüüdne uuring läheb vastuollu varasemate uuringutega, mille kohaselt toodi kivid veelgi varem, 3000 aastat eKr ja ehitise keskel olevad kivid toodi lähikonnast, pandi paika ja nende ümber hakati teisi kive tooma.

Eelajaloolise kivist monumendi suurim kivi on 9,1 meetrit kõrge ja kaalub umbes 30 tonni.

Suurbritannia pärandiorganisatsiooni English Heritage teatel koosnes Stonehenge kunagi neljast kiviringist. Mitu kiviringi on nüüdseks hävinenud, kuid nende kohta on tõendeid, kas mahalangenud kividena või aukudena maapinnal.

Siiani on säilinud megaliitehitise välisring, mille diameeter on 30 meetrit, sees olev kiviring on hobuserauakujuline. Arheoloogide sõnul leidsid nad kaevamisauke, mis viitavad, et iidsed britid üritasid kiviringi muuta ja uuendada, kuid seda ei viidud lõpule.

Kuigi monumendi kivide algupära on tehtud kindlaks, ei tea uurijad seni täpselt, kuidas tuhandeid aastatid tagasi elanud inimesed suured kivilahmakad ehitusplatsile vedasid.

Aastakümnete jooksul on välja pakutud mitmeid teooriaid ja tehtud katseid, kuid milline oli kivide transportimise kõige optimaalsem viis, on selgusetu.

«Tegemist on väga suurte kividega, mida ilma eritehnikata kuhugi ei tõsta. Seega on kõige loogilisem, et Stonehenge’i ehitajad vedasid kivid ehituskohta, kasutades näiteks puidust rullikuid. Me ei tea ka kõige lähemat teed, mida mööda kivid kohale toodi. Kivide alguspunkt ja lõpp-punkt on teada, kuid mis toimus vahepeal, ei ole,» sõnas Brightoni ülikooli geomorfoloog David Nash.

Nashi sõnul aitab 21. sajandi tehnoloogia paljude iidsete saladuste, kaasa arvatud Stonehenge’i omade jälile ja kivide transportimise saladus loodetakse samuti lahendada. 

Uurijad nentisid, et ei ole täpselt teada ka see, miks selline aega ja palju tööjõudu nõudnud kiviehitis püsti pandi. On pakutud, et see oli jumalakummardamise ja tseremooniate paik, kuid ka observatoorium. Sellele viitab Stonehenge’i asend, sest nii suvisel kui talvisel pööripäeval paistab päike teatud kividele. Stonehenge’i kivid viitavad ka öise taeva mõnedele objektidele.

Ajaloolased selgitasid, et Stonehenge ehitati neoliitikumis, mil Briti saartel hakati tegelema põllumajandusega. Päike mõjutab saaki ja selle tõttu kummardasid iidsed inimesed päikest ning rajasid Stonehenge’i kui «päikesetempli».

Stonehenge on nii kromlehh, menhir kui dolmen. Kromlehh on bretooni sõna eelajalooliste megaliitehitiste kohta, menhir on sambataoline tahumata kivirahn, mida eelajaloolised inimesed kasutasid ehitusmaterjalina ja dolmen on kiviplaatidest rajatis, mida võidi kasutada ka matmispaigana.

Suurbritannia üks tuntumaid vaatamisväärsusi on megaliitehitis Stonehenge. Foto: ENGLISH HERITAGE/via REUTERS/Scanpix