/nginx/o/2011/11/21/844836t1h2b6c.jpg)
Legendaarne plaadikeerutaja ja Raadio Star FM hommikuhääl Allan Roosileht leiab ansamblist UB40 rääkides vaid kiidusõnu.
Allan Roosileht UB40 edust: nad ei olnud liiga maavillased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaheksakümnendatel olid nad ühed tegijamad vennad, nad olid kõige kõrgemas tipus ja selles ladvikus, kelle muusikat mängis MTV päevad läbi. Nad on Euroopa muusikakultuuri osa, ehkki nende muusika rütm pärineb viiekümnendatest ja Jamaika saarelt, aga seda rütmi on erinevatel ajastutel erinevalt tsiteeritud ja ära kasutatud,» nendib Roosileht.
«UB40 mehed esindasid Kariibi mere rütmi sellises euro-reggae stiilis kaheksakümnendatel ainsatena, nad olid Jamaika muusika kaubanduslik väljendus kogu Euroopa jaoks vähemalt ühe kümnendi vältel. Jamaika enda reggae tundus ehk liiga vastuvõtmatu ja toores, aga nemad olid oma lugudele valinud just sellise eksootilise esitlusviisi ja sellega paistsid nad ikka väga silma.»
«Väga palju hitte oli neil ka sellepärast, et et nad ei olnud liiga maavillased, vaid silutud ja kenad poisid ja seetõttu olid nad ka majanduslikult väga edukad ja käisid ka esinemas tollase Nõukogude Liidu territooriumil, andes tollases Leningradis väga meeleoluka kontserdi,» meenutab Roosileht 1986. aastal toimunud muusikasündmust.
«See oli ilmselt ainus ansambel, mis üldse läbi lubati, sest selge oli see, et Ozzy Osbourne´i taolised tegelased poleks Nõukogude Liitu lubatud. Mäletan, et ma olin just sõjaväest tulnud. Pileti ja hotellitoa saamine oli keeruline, kontserdisaal oli väike ja lõpuni välja müüdud. Kontserdil seisis miilits vaikselt publiku kõrval ja vaatas - kui keegi püsti tõusis, siis läks ja koputas vaikselt õlale, et «ega meil siis märatsemiseks küll põhjust ei ole»,» muigab Allan Roosileht.
«Lugudest tulevad mulle esimesena meelde muidugi «I Can´t Help Falling In Love», mis oli ka Elvis Presley repertuaaris, «Kingston Town» ja «Red Red Wine». Need on nagu püramiidi kolm külge, mille najal nende populaarsus seisab, aga nende loomingus on äratundmisrõõmu rohkemgi.»
«Kokkuvõttes võiks öelda, et nad on väga leidlikud Briti poisid, kes pakkusid Kariibi mere muusikat väga oskuslikult eurooplastele välja. Sellest said kasu nemad ja sai kasu ehk ka Jamaika muusik, kes oma riigi piiridest võib-olla välja ei sõitnud, aga see rütm oli sellest hoolimata maailmas tollal tugevalt esindatud.»