Eesti Muusikaauhinnad 2020

Pihlaka talu Triinu mässab kaheksa titega
Pärnumaal saab kaeda miniloomaaedu

Küülikud

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kui Pepe ennast aediku najal püsti ajab, siis tõuseb ta pea peaaegu lauda lage riivama. Pepe on Audru valla Soomra külas asuva Pihlaka talu siga. Emis. Ealdasa veel neiu.

„Pepe on meie talisman," ütleb Katrin Pirsi, linnast paarikümne kilomeetri ehk poole tunni autosõidu kaugusel talu perenaine.

Pihlaka talus saab linlane loomi silitada, ent ka mõnd talutööd lausa oma käega teha. Näiteks käsikivi keerutada. Või villa kraasida.

Peig tegi vehkat

Juba jutuks nelja-aastase Pepega on see paha asi, et seda lihavat preilnat ei saa ühelegi kaalule. Ei hakka ju keegi, seamürakas autos, sõitma mööda Eestimaad ja otsima vanast ajast veel töökorras kaalumaja. Aga silma järgi olla Pepel raskust nii kolmesaja kilo ringis.

Maailmarekord see pole, rekordkärssnina kaaluda 1200 kilo, ja karta, et tšempioniks Pepe ka ei saa. On teine liiga rahmeldis. Nagu mõni kaalujälgija.

„Tema ema on Raja talu Kullake, see suur siga, kes on sealses miniloomaaias," ütleb Pihlaka perenaine Katrin. „Kullake on ju enamasti pikali, tudub kogu aeg, noh, sihuke ehtne siga, aga Pepe on selline hüperaktiivne neiu: kogu aeg kahe jala peal püsti."

Loomulikult sedasi ringi traageldades kaalu ei korju. Ent mis veelgi hullem: Pepe temperament on kosilastelegi liig.
„Tal, jah, peigmees oli, aga see enam ei tule, pani kümne tuule poole putku," kurdab Pihlaka perenaine.

Põssad aina vudivad

Nüüd ongi nii, et Pepe ei tõuse aediku najale mitte niisama oma kasvuga keksima, vaid sedasi saab ta segamatult uudistada möllu naabersulus.

Seal käib aga tramburai et vähe pole: läinud aasta viimasel õhtul kell kaheksa siia ilma vupsanud kaheksa põrsast on juba nii naksid, et nende põhilõbu on ringitormamine. Vudivad sulu ühest servast teise ja siis jälle tagasi.

Aeg-ajalt kargavad tuiskajad ema Triinu tissi kallale, tõmbavad sealt sõõmu teise ja jälle padavai edasi.
Triinu, vietnami rippkõht-minisiga ei pane enda ümber toimuvat mahtrat tähelegi, tuterdab niisama aedikus ringi ja viskab siis ühel hetkel end siruli.

See tähendab üleüldist söögiaega, sest viiv hiljem on kõik vait ja vagune: kõik kaheksa seatitte imevad nii hoolega, et ainult imetillukesed sabajupsid aina paisuvate põrsakehade taga vonksavad siia-sinna.

„Ma ei ole väga kindel, aga kui ma oma ajus sobran, siis on minu teada ristati väiksemat sorti kodusiga metsseaga ja sealt see vietnami rippkõhtne minisiga tuli," ütleb perenaine Katrin söömaaega vaadates.

Sead linnas hinnas

See võib tõesti nii olla. Posse, õnneliku pesakonna isa, kellel pole nähtavalt oma järeltulijatest sooja ega külma, on metssiga mis metssiga. Tilluke küll, aga Posse kihvadega ei tahaks ükski mõistlik inimene tegemist teha.

Erinevalt minisea põrsastest, kellega inimestel on vägagi asja.

Ehkki neil parasjagu sulus maiustavatel seapoegadel pole veel ei kasvu ega aru, on nende tulevik juba paigas: neistki saavad linlased. Nagu on läinud suuremal osal Triinu eelmistest lastest.
„Põrsastest elavad kuus eramajades, 21 korterites," teab perenaine täpselt oma talu põssade sõrakäiku.

Ja et Soomra küla sead linna kolivad, on Pihlaka talu perenaise arvates igati mõistetav.
„Mina peaksin ka ennem siga kui madu, aga see on suhtumise küsimus. Sead on väga vahvad tegelased," tõdeb perenaine Katrin.

Samas möönab rääkija, et vahva või mitte vahva, siga on ikkagi laudaloom, jube intelligentne tüüp, kes õpib igasugu imetrikke. Kui vaja, siis kargab käsu peale kui kirp, kui tarvis, nuusib tollis narkootikume.

Hoburiistad igaks tööks

Aga tragid minisead, kuid ka miniponid, miniküülikud, minisead, minikanad ja kääbuskitsed pole ainsad Pihlaka talus vaatamist väärivad. Omaette imetlemist pälvivad aasta ringi õues elavad linnud, päris suured veised, rebased, ponid, tuhkur, eesel ja hobused.

Nende juures pole tarvis nuuksuda, et sügisel kastab neid sulis- ja muid loomi vihm, talvel näksab pakane ja suvel piinab palavus. Kõik need elajad, nagu inimesegi, andis jumal pärast nende loomist kohe kurja ilma kiusata.

Kui Pihlakal üldse millegi pärast kurta, siis vaid senini lageda taeva all riistakogu üle.
„Ma ei julge pead anda, aga ma arvan, et meil on suurim hobutööriistade kollektsioon," väidab perenaine nooremale rahvale tundmatutele metallviguritele osutades. „Rehepeksumasin on täiesti töökorras: tahame igal sügisel tööle panna, kuid pole linte saada. Seda kõike tahame hakata paremini välja pakkuma, aga kõigepealt peab masinad katuse alla saama."

Küll nad saavad. Kui Katrin Pirsi 2004. aasta 19. veebruaril Pihlakal jälle üle hulga aja pliidi alla esimese tule tegi, oli ümberringi võsa, talus polnud elektritki, mis veel loomadest ja vanavarast rääkida.
Mis on Pihlakal aga praegu ... Maksab minna vaatama.

Pärnumaa miniloomaaiad

Raja talu: Saarde vallas Sigaste külas. Ponid, miniveised, minisead, kääbuskitsed, kääbuslambad, kääbusküülikud, kääbuskanad; haned, pardid.

Nurmenuku puhkekeskus: Sauga vallas Kiisa külas. Ponid, Kääbuskitsed, minisead, küülikud, haned, pärlkanad, paabulinnud.