Toomas Lunge: lapsena ei sallinud, kui külamehed võsas akordioni töristasid

Toomas Lunge Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Raadio Elmar saates «Kuula mu laule» rääkis eestikeelsest lemmikmuusikast Toomas Lunge. Vaata järgi, mida mees peab Eesti muusikas parimast parimaks. Saatejuht oli Kristiina Kraus.

«Lauluga seoses annab emotsiooni see miski, mis käib konkteetse pala juures kaasas. Harvemad on juhud, kus äratundmised on vaid puhtalt meloodia põhjal,» rääkis Toomas Lunge raadio Elmar saates «Kuula mu laule».

Mees tunnistas, et paljud muusikalised maitseeelistused on seotud lapsepõlve elamustega. «Mäletan, et lapsena ei sallinud seda, kui keegi kusagil võsas akordioni töristas! Mehed meie maakodus istusid peale tööd kokku paigas, mida nimetasid ise «vaikseks kenaks kohakeseks». Nad pruukisid seal alkohoolseid jooke ja laulsid erinevaid laule. Mulle kohe üldse ei meeldinud see. Kuid näed....aastad läevad ja ma teen nüüd ise seda sama, lihtsalt joovastavad joogid jätan kõrvale» naeris ta.

«Kui ma lähedaste inimestega kokku saan, siis väga tihti istume maha ja hakkame lihtsalt laulma. Vajan küll alati mingit laulikut, sest sõnad on üsna viletsasti peas. Pole mitte sugugi oma sõber Jaan Elgula moodi, kellel on tuhat laulu peas,» lisas Lunge.

Lunge tunnistas, et kantrimuusikani jõudmine oli tema jaoks huvitav elupööre, sest noorena eelistas ta hoopis teistlaadi muusikat kuulata. «Kuulasin poisikesena palju progerokki, välismaa ansamblitest olid mu suured lemmikud Pink Floyd, Genesis ja Yes. Olen selle muusika peal üles kasvanud. Kuidas kõigest sellest kantrimuusikani jõudsin, on üleüldse üks imelikumaid kurioosumeid. Igaüks leiab oma tee lõpuks läbi millegi,» avaldas ta.

Toomas Lunge tõi välja kümme eestikeelset lugu, mis on teda läbi aegade kõnetanud. Tutvu valikuga allpool:

1. Ruja «Ei mullast» (M. Kappel / H. Runnel)

«See lugu on seotud minu isikliku elamusega. Minu poisipõlve kõige vingem rokkmuusika elamus pärineb seitsmekümnedatest, kui käisin koos vennaga Võsu kinos. Seal esines ansambel Ruja. Mäletan, et Margus Kappel mängis klaverit, see oli uskumatu, kuidas ta seda tegi! Ma imestasin, et kuidas küll üks inimene saab panna oma näpud klaverile ja nii ilusasti mõelda. Veel hiljem käis see sama seltskond Tartu Muusikapäevadel ja võitis selle looga Muusikapäevade heliloomingu peapreemia. Mulle meeldivad muidugi selle perioodi kõik Ruja lood,» sõnas Lunge.

2. Liisi Koikson «Sinu hääl» (T. Mägi)

«Mõtlesin selle loo autori Tõnis Mägi peale. Eestis on võimsaid loomingulisi majakaid, Tõnis on kindlasti üks nendest. Tore on olnud olla tema kiirte valguses...ja tore, et ta jätkab oma tööd ja leiab enda jaoks nii palju uusi põnevaid teemasid, et muusikaliselt mõtiskleda. Kui nüüd mõelda selle konkreetse loo peale, siis minu meelest on juhuste kokkulangemised toredad. See lugu on algselt kirjutatud telefonikompanii tellimuse peale, kuid see ettevõte pidas teost liiga kalliks ja laul jäi seisma....Siis saabus hetk, mil tehti Tartu Forward stuudios Liisi Koiksoni plaati ja selle tegevuse käigus otsiti erinevate autorite lugusid. See sama lugu «Sinu hääl» jäi sõelale, sest see oli ju nii-öelda vabaks jäänud. Laulude tegid seade Alari Piispea ja Jürmo Eespere ning see töö oli vapustav. See, kuidas kõik mängisid seal ja kogu õhustik....kõik oli imeilus. Kui rääkida veel Liisist ka, siis minu meelest laulab ta lõik lood nii kohutavalt ilusaks, tema hääl lihtsalt heliseb. See lugu on täiuslik,» tunnistas Lunge.

3. Põhja Konn «Uus ja vana» (Erkki-Sven Tüür / Juhan Liiv)

«See lugu esindab mitut asja korraga. Minu meelest on nii tohutult armas, et aastal 2020 viitsivad noored mehed mängida progerokki. Olen Põhja Konna suur  fänn! Üksinda olemise hetkedel kuulan nende loomingut väga kõvasti, näiteks autos. Mulle meeldib ka InSpe ja Erkki-Sven Tüür...Erkki-Sveni loomingulisus on hämmastav. Vaimustav on see, et nad on siis pannud uue ja vana kokku. Tore, et just Erkki-Sven seda laulab, see on lihtsalt nii tema lugu. Ja veel kolmas tahk....see lugu on tegelikult puhas blues....mis on samuti minu üks salaarmastustest,» rääkis Lunge.

4. Ultima Thule «Videvik» (R. Sibul / V. Koržets)

«Riho Sibul on armas inimene, ta on andnud Eesti muusika jaoks nii palju! Olen nii pööraselt uhke selle üle, et meil on Eestis olemas üks päris rokkansambel - Ultima Thule just esindab seda päris ehtsalt. Vähesed maailma ansamblid on nii heal tasemel, pean silmas just vaimuerksuse tasemelt. Mulle meeldib Eesti roki juures see, mida alustas Ruja...ja Ultima Thule hoiab seda. Mitte kunagi ei ole nende laulude tekst lihtlabane. Tekstid on luulelised ja need on veel lisaks päris head! Mulle meeldib laul, mida kuulates avaneb pilt. See on nagu väike novell, mille kuulamine on nagu ilus hetk...seda saab tunda ja tajuda,» lisas Lunge.

5. Sven Grünberg «Wikmani poisid»

«Tahan rääkida ka Eesti Filmist ning selle muusika suurkujudest. Sven Grünberg on see mees, kellest siin ei saa üle ega ümber. Eestis on palju mehi, kes kirjutavad ilusat filmimuusikat, kuid Sven on vanameister. On kahju, et meie meeste filmimuusikat ei rakendata nii palju, kui võiks. Rääkides «Wikmani poiste» loost, siis see on geniaalne - kitarri saatel oboe ja kuidas leida helireast üles just need noodid? Olen ka ise kirjutanud filmile muusikat ja tunnistan, et see on üks vägev elamus, seal on visuaalne külg ju suureks toeks. See, et sa saad muusikat kirjutadades toetuda nii võimsale meediumile...see on nii vägev,» tunnistas Lunge.

6. Hele Kõrve «Olematu laul» (V. Ojakäär / L. Tungal)

«Valter Ojakäär on siin valikus tähtis ära märkida, sest ta nimi esindab tervet põlvkonda. Ma panen siia patta ka sellised nimed nagu Oit, Podelski, Naissoo - nad kõik olid Papa Valteri eakaaslased ja nad tegid nooremas eas suuri tegusid. Nad kõik on täiesti geniaalsed heliloojad, oleksin võinud siin ükskõik kellelt loo välja valida - millised viisid, seaded ja vägevad kordaminekud! Papa Valter kirjutas teiste kohta palju ja tegi kõigele lisaks ka raadiosaateid, ta kiitis teisi, kuid jäi ise tagasihoidlikult teistele varju. Minu meelest on «Olematu laul» Valter Ojakääru kõige ilusam ja täiuslikum lugu. Siin ei saa mainimata jätta ka sõnadeautorit, kelleks on Leelo Tungal. Mulle väga meeldib see lugu ka Helgi Sallo esituses, meie estraaditähtedest on Sallo mu suur lemmik. Kuid mulle tohutult meeldib, kuidas ka draamanäitlejad laulavad, nad tunnetavad teksti läbi nii hästi. Teades näitleja mõttelaadi, nad asetavad teksti olemuse esimeseks ja siis tuleb alles meloodia. Kui ma esimest korda seda salvestust kuulsin....mul jäi hing kinni,» avaldas Lunge.

7. Kait Tamra «Viimane laev: Pärast surma ma saan oma laeva...» (K. Tamra / J. Smuul)

«Kait Tamra on väga huvitav nähtus, nii juba läbi aastakümnete. Eestis on keeruline rääkida kuulsaks saamisest, see ei maksa meil ju mitte midagi. Kuid, see kuidas väga lühikese aja jooksul jõuda oma lauludega laulupeole...see mees lihtsalt tuli ja tegi. Järelikult oli siis aeg nii õige ja midagi sellist oli kuulajatel väga vaja. Tühja koha peale seeme ju ei idane, need lood on tal väga lauldavad, ilusad ja haaravad. Tema fenomeniks on leida ilusaid meloodiad ja neid kaunilt esitada. Kuid ega ta loll poiss pole, ta võtab ikka sellised tekstid, mis lausa hinge seest kriibivad. Selle konkreetse loo tekst....see on Juhan Smuuli kõige viimane luuletus. Selles tekstis on nii suur lugu sees. Mõni luuletus tahab lihtsalt lugemist ja luule rütmi. Muusika ja luule on kaks erinevat maailma ja suure luuletuse puhul peab läbi mõtlema, kas sul on julgust seda viisistada, äkki sa teed luuletusele hoopis kahju. Kait on saanud Juhani teksti kriipivale valule suurepäraselt pihta,» sõnas Lunge.

8. Vaiko Eplik «Nelgid»

«Kui Eplik ilmus muusikamaastikule, siis oli selge, ta paugutamata ei jäta. Tal on palju häid lugusid, mees on ülimalt produktiivne. «Nelgid» on viisi ja harmoonia täiuslik kooskõla. Mulle meeldib, mida ta teeb, askeldagu aga edasi. Ta on isepäine aga jälgin alati suure põnevusega, millega ta järgmiseks välja tuleb,» rääkis Lunge.

9. Ewert and the Two Dragons «Sailor Man»

«Mulle meeldib nende loomingust kõige viimane plaat, see on oma kõlavärvide poolest vabaks lastud. See on minu hinnangul huvitavam, kui nende alguse aja looming. Kuid «Sailor Man» on kõige esimene lugu, millega panin neid tähele - nii rõõmustasin, et meil siin selline bänd olemas! Sellest saadik olen nende käekäiku ikka omal moel jälginud. Mind köidab nende terviklik kooslus, vaimsus, ühes hingamine. See kuidas Pärnoja kitarri valitseb ja Ewert laule esitab...see kõik on suurepärane. Rääkides Ewertist, milline hääletämber on antud mõnele mehele, no anna aga olla kohe. Väga tore, et nad meil olemas on, kestku nende bänd veel kaua,» lisas Lunge.

10. Jaan Tätte «Hümn» (T. Raadik / J. Tätte)

«Ma märgin siin ära kaks majakat korraga, Tõnu Raadik ja Jaan Tätte. Mõlemalt mehelt oleks võinud valida kümneid lugusid. Tõnu aina kirjutab lugusid juurde ja need on tal nii head, sest mees on ammendamatu loomingu allikas! Ta on tõeline päikesepoiss, kellest tuleks eeskuju võtta. Nende kahe mehe kooslusest valisingi loo «Hümn». Lugu oli Tõnul ammu valmis ja ta ise arvas, et see on olemuselt veidi iiripärane ning seikluslik. Kuid juhtus nii, et Jaan ei olnud Tõnule enne teksti näidanud, kui siis alles õhtul, mil nad koos kontserdil esinesid. Jaan lihtsalt kartis, et see lugu läheb välja praakimisele, sest väga sügavat teksti kaasa ei tulnud, oligi üks «ohhhoo-hoo ja tralla-lalla-laa». Aga see on täiesti vaimustav, kuidas kaks meest saavad lihtsalt hõisata ja ollagi «radi-ridi-rii!». Selline lihtsus kirjeldab teinekord palju paremini loo olemust ja meeleolu. Hea tuju laul on siin garanteeritud,» muigas Lunge.

Tervet saadet saad kuulata SIIN.