:format(webp)/nginx/o/2020/07/06/13193241t1hb45a.jpg)
Täna oleks pidanud algama käesoleva aasta Wimbledoni tenniseturniiri teine mängude nädal. Paraku jäi turniir ära. Heidame korraks pilgu Londoni muruväljakute turniiri ajalukku ja vaatame, kes maailma parematest tennisistidest pole kunagi Wimbledonis võidutrofeed pea kohale tõstnud.
Monica Seleš. Karjääri jooksul nii Jugoslaaviat, kui ka USAd esindanud ungarlanna Monica Seleši karjäär jäi loodetust lühemaks 1993. aasta kurikuulsa noarünnaku tõttu.
/nginx/o/2020/07/06/13193244t1hadcf.jpg)
Seleš võitis küll neli korda Austraalia lahtised, kolm korda Prantsumaa lahtised, oli kaks korda parim US Openil, kuid Wimbledoni finaali jõudis vaid ühe korra. 1992. aastal pidi ta alla vanduma Steffi Grafile, kirjutab tennisnet. «Mulle meeldib Wimbledoni turniir ja siinne õhkkond. Mulle meeldivad need väljakud. Aga kahjuks need ei sobi minu mängustiiliga,» sõnas Seleš toona.
Austraalia legend Ken Rosewall oleks võinud võita märksa rohkem slämmiturniire, aga ta siirdus 1957. aastal profileeri ning sai naasta alles 1968. aastal 33-aastasena, kui elukutselised said õiguse suure slämmi turniiridel mängida.
Vanuses 18-21 võitis ta amatöörina neli slämmiturniiri ja neist kolm murul – kaks Australian Openit ja US Openi. Vaid 1953. aasta võit Roland Garrosis tuli saviliival. Seega ei saa öelda, et Rosewalli jaoks muruväljak poleks sobinud. Wimbledoni finaali jõudis ta tervelt neli korda. Tema esimese ja viimase Wimbledoni finaali vahee jäi tervelt 20 aastat! Jaroslav Drobnyle (1954), Lew Hoadile (1956) ja John Newcombe’ile (1970) kaotas Rosewall neljas setis, aga kui ta 1974. aastal tegi imet ja jõudis 39-aastaselt finaali, oli Jimmy Connors tema vastu halastamatu – 6:1, 6:1, 6:4.
Kokku saavutas Rosewall kaheksa slämmivõitu (Australian Open 4, Roland Garros ja US Open 2).
/nginx/o/2020/07/06/13193255t1h6c10.jpg)
Tšehhi kuulsus Ivan Lendl on öelnud kuulsa lause: «Muru on lehmade karjatamiseks, aga mitte tennisemänguks.» Sellegipoolest ei olnud Lendl Wimbledoni triumfist väga kaugel, sest jõudis ikkagi kaks korda, aastatel 1986 ja 1987 finaali. Paraku ei võitnud Lendl kummaski finaalis settigi ja kaotas vastavalt Boris Beckerile ja Pat Cashile. Beckeri mäng oli Lendli omast võimsam, Cash oli aga suurepärane servi-võrgumängija ja nende vastu oma leivanumbrit – tagajoone pikka pallivahetust – Lendl läbi suruda ei suutnud.
Lendl võitis kaheksa slämmiturniiri ning mängis veel 11 slämmi finaalis. Kokku saavutas ta 94 turniirivõitu ning oli maailma esinumber 270 nädalat.
Rootslasel Mats Wilanderil õnnestus 1988. aastal võita kolm slämmiturniiri ehk kõik välja arvatud Wimbledonis. Põnev fakt on ehk see, et oma ainsa paarismängu slämmiturniiri võidu saavutas Wilander 1986. aastal koos Joakim Nyströmiga just Wimbledonis. Praeguse Eurospordi tennisekommentaatori kontosse jäi seitse suure slämmi võitu: Australian Open ja Roland Garros kolm, US Openil üks tiitel.
Mitmekülgse, kuid nääpsukese belglanna Justine Henini jaoks võinuksid muruväljakud sobida küll, aga ka temal tuli oma tippajal vastu saada kahele mängijale, kes end kiire põrkega väljakul tundsid kui kalad vees – õed Venus ja Serena Williams. Aastatel 2000-2010 loovutasid Williamsid teistele Wimbledonis vaid kaks tiitlit, mille noppisid venelanna Maria Šarapova (2004) ja Prantsusmaa tennisist Amelie Mauresmo (2006).
/nginx/o/2020/07/06/13193245t1hd342.jpg)
2006.aastal jõudis Henin Wimbledoni võidule üsna lähedale, ent kaotas Mauresmole finaalis pärast avaseti võitu 6:2, 3:6, 4:6. Sealjuures oli Henin vahetult varem võitnud Wimbledoni peaproovi ehk Eastbourne’i turniiri. Henin võitis neljal korral Prantsusmaa lahtised, oli kahel korral parim US Openil ja ühekorra ka Austraalia lahtistel.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)