Täna saab 50-aastaseks Eesti spordilegend, kümnevõistleja Erki Nool. Soome väljaande Iltalehti palvel meenutas Nool karjääri algusaastaid ning esimesi laevareise Soome ning sõprussidemeid eestlasega valgustas ka Soome ehitaja Kari Koivula.
Soome meedia tegi juubilar Erki Noolest vahva loo: ta sõi kilpkonnale mõeldud salati ära
Aasta 1988. Musta mere ääres Sotšis puhanud Kari Koivula rääkis oma esimesest kokkupuutest Erki Noolega – tulevase Eesti rahvuskangelasega. Koivula peatus tol ajal 18-aastase Eesti kergejõustiklasega samas hotellis.
«Eestlased olid meist, soomlastest väga huvitatud. Nad rääkisid soome keelt ja luiskasid meile oma hirmkõvadest rekordtulemustest,» pajatas Koivula, kes oli turult ostnud kaks kilpkonna. «Näljane Erki tuli meie tuppa ja palus luba ära süüa kilpkonnadele mõeldud salati ja suure tüki juustu.»
Puhkuse lõppedes vahetati telefoninumbreid ja aadresse.
1989. aastal sai Nool esimest korda tunda vabaduse hõngu – ta läks treening- ja võistlusreisile Soome.
«Kui Georg Ots sadamast lahkus, oli võimas tunne. Olime venelastest vabad. Soomes tundus, nagu oleks taevas lähemal. See on minu karjääri üks emotsionaalsemaid hetki,» õhkas Nool Iltalehtile antud telefoniusutluses.
Päris priid eestlased veel siiski ei olnud. «Meid jälgis üks vanem mees. Tõenäoliselt oli ta KGBst,» arvas Nool.
Soomes olles võttis Nool Koivulaga ühendust. Soomlane oli helistamisest väga üllatunud. Nad said soomlase kodulinnas Tamperes kokku ning külastasid muuhulgas ka kohalikku kaubamaja.
«Mõtlesin, kas ikka julgeme välja minna, kui eestlasel on nii pikk mantel seljas.»
Tampere poodides oli Erkil raske käia, sest eestlastel oli Soomes sel ajal varga maine. «Paaril korral pidasid Tampere kaupluste turvamehed Erki isegi kinni,» kinnitas Koivula.
Kaubamajas jäid Noolele silma ilusad Reeboki tossud, kuid taskus krõbisesid vaid kortsus Nõukogude rublad. Koivula viskas pilgu eestlase jalatsitele ja palus seejärel müüjal Reebokid kotti pakkida. Nool nuttis rõõmust, sest nüüd ei pidanud enam vene jalatsitega käima.
90ndate alguses käis Nool mitu korda Tamperes. Koivula 99-ruutmeetrisest korterist sai Noole teine kodu.
«Ei kujutanud ette, et võiksin reisida kajutis. See oli eestlastele luksus. Magasime koridorides ja järgmisel hommikul juba võistlesime või tegime trenni,» meenutas Nool.
«Sõin hommikuti jogurtit. Eestis veel siis seda polnud. Koivula muudkui ütles, et söö pojake. Sul ju kasvav organism,» rääkis Nool.
Hommikuti toimetas Koivula Noole ja tema kauaaegse treeningpartneri, endise 400 meetri jooksja Aivar Ojastu autoga Tampere lähistel asuvasse spordihalli. Tagasi tulid sportlased sealt bussiga.
«Erki oli tõesti väga korralik ja piinlikult viisakas. Koivula hoolitses Erki asjade eest, kuid ei kasutanud Erkit mingil moel ära. Tema tahtis lihtsalt aidata,» ütles Tampere Pyrintö tegevdirektor Jarmo Hakanen.
Soomes teenis Nool ka oma elu esimese auhinnaraha – need olid sajad Soome margad.
Hiljem jätkas Nool külaskäike Soome. «Erki oli alati äärmiselt spordile kontsentreeritud. Paljud kutid, kes temaga koos Tamperet külastasid, käisid aeg-ajalt ikkagi ka meelelahutusasutustes,» märkis Koivula. Hilisema olümpiavõitjaga heaks sõbraks saanud soomlane on hiljem ka Noolel Eestis korduvalt külas käinud.
«Õppisin saunas käima ja pärast seda vorsti sinepiga sööma,» naeris Nool.
Nool möönis: «Mul on Karist ja Soomest tõeliselt soojad mälestused. Olen Karile väga tänulik.»
Viimati kohtusid Kari ja Erki 2018. aasta hilissuvel Tamperes, kui toimus Soome-Rootsi kergejõustikumatš.
Mis pani aga Tampere ehitajat aitama endast 22 aastat nooremat Eesti sportlast?
«See on normaalne. Miks ma poleks pidanud aitama? Meil oli kodus piisavalt ruumi ning liha, kartul, leib ja jogurt ei maksnud just palju,» vastas Koivula.