Sinine värv paljastas Teise maailmasõja ajal natsidele Briti luuraja

Noor Inayat Khan (2014 - 1944) Foto: ©TopFoto/Scanpix

Suurbritannias avaldati raamat, mis räägib Teise maailmasõja ajal tegutsenud Briti naisluurajast, India juurtega Noor Inayat Khanist, kelle Briti luure saatis Saksamaa poolt okupeeritud Prantsusmaale vastupanuliikumist toetama.

Khanile meeldis väga sinine värv, mis sai talle lõpuks saatuslikuks, teatavad iltalehti.fi ja americanmagazine.org.

1. jaanuaril 1914. Venemaa keisririigis Moskvas sündinud Khani isa oli indialane, sufi müstik Inayat Khan ja ema ameeriklanna Ora Ray Baker, kes võttis hiljem nimeks Pirani Ameena Begum.

Noor Inayat Khani lapsepõlv möödus Suurbritannias, kuid 1920. aastal kolis pere Prantsusmaale. Kui Saksamaa okupeeris 1940. aastal Prantsusmaa, põgenes nelja lapsega Khani pere tagasi Suurbritanniasse.

Peres oli lisaks Noorile veel kolm last: Vilayat (1916 – 2004), Hidayat (1917 – 2016) ja Khair-un-Nissa (1919 – 2011).

Hästi prantsuse keelt osanud Noor Khan tahtis aidata brittidel natside vastu võidelda ja ta läks vabatahtlikuna väljaõppele, kus ta koolitati radistiks.

1943. aastal värbas ta Special Operations Executive (SOE), mis oli vabatahtlikest koosnenud agendiüksus, mille agendid tegelesid sakslaste vastase sabotaaži ja salarünnakutega.

SOE agentidele, kaasa arvatud Khanile õpetati muu hulgas seda, kuidas Saksa Gestapo ülekuulamistel ja piinamistel mitte midagi paljastada.

Juulis 1943 lendas Khan Westland Lysander militaarlennukiga Prantsusmaale Angers’i, edasi liikus ta autoga Pariisi, kus kohtus Prantsuse vastupanuliikumise esindajatega.

Tal olid kaasas võltsdokumendid Jeanne-Marie Renier nimele ja ta pidi natsidega kohtudes ütlema, et on lapsehoidja. Ta kasutas ka nime Nora Baker ja Madeleine ning koodnime Nurse.

Kuna Khan oli veetnud osa oma elust Prantsusmaal, rääkis ta vabalt ja puhtalt prantsuse keelt, teda peeti prantslaseks.

Khani salaülesandeks oli saata raadiosõnumeid Londonisse: kuhu Prantsuse vastupanuvõitlejad relvi vajavad, kus asuvad Saksa väeosad ja millised on nende plaanid.

Khani sõnumid aitasid liitlasi Saksamaa vastu võitlemisel, kuid samas oli ta ülesanne väga ohtlik, sest sakslased peilisid raadiosagedusi.

Khan osutus väärtuslikuks agendiks, kuid Saksa salapolitsei Gestapo oli valvel teades, et Prantsumaal on Briti agente.

Gestapol oli vihjeid Khani kohta, kuid nad ei teadnud, milline ta välja nägi. Briti agendile sai saatuslikuks see, et ta lemmikvärv oli sinine.

Saksa salapolitsei tahtis Briti agenti tabada ja vastupanuliikumine teadis seda. Khani välimust muudeti, ta viidi juuksurisse, juuksur muutis ta soengut ja talle osteti kapitäis uusi rõivaid, kuid just see reetis ta, sest peaaegu kõik ta rõivad olid sinised. 

Sakslased teadsid, et Briti agendi Khani lemmikvärv oli sinine ja neile jäi silma naine, kes kandis peamiselt sinist tooni rõivaid.

Sakslastele andsid Khani kohta infot Prantsuse vastupanuliikumise liikmed, kes olid samas topeltagendid, Henri Déricourt ja Reneé Garry, kes teatasid neile ka seda, et Khani lemmikvärv on sinine.

Déricourt, kelle vastupanuliikumise koodnimi oli Gilbert, oli Prantsuse endine õhujõudude piloot, kes samas oli kas Saksa agent.

Reneé Garry oli vastupanuliikumise liikme Émile Henry Garry õde, Gestapo võttis Émile Henry kinni ja hukkas septembris 1944 Buschenwaldi koonduslaagris.

Õde üritas venda päästa ja hakkas natsidega koostööd tegema. Ta reetis palju Briti agente, kaasa arvatud Khani. Briti sõjaajaloo arhiivi andmetel maksid sakslased Reneé Garryle reetmiste eest vähemalt 100 000 Prantsuse franki.

Pärast Teist maailmasõda anti Reneé Garry kohtu alla, kuid pääses hukkamisest.

Sakslased tabasid Khani, kuulasid ta üle ja piinasid, kuid ta ei paljastanud midagi. Briti agent viidi lõpuks Dachau koonduslaagrisse, kus ta koos kolme teise naisluurajaga 13. septembril 1944 hukati.

Briti valitsus andis Noor Inayat Khanile 1949. aastal George'i risti, mis on selles riigis kõige kõrgem tsiviilisikule antav aumärk.

Prantsuse vastupanullikumise võitleja Pierre Viénot kirjutas pärast sõda memuaarid, milles ta mainis ka Noor Inayat Khani, kellega ta sageli Teise maailmasõja ajal okupeeritud Prantsusmaal kokku puutus.

Briti kirjanik Arthur Magida sai õiguse Viénot memuaaridele ja ta kirjutas nende põhjal raamatu «Code Name Madeleine: A Sufi Spy in Nazi-Occupied Paris», mis ilmus selle aasta juuni alguses.