/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
Artikkel jätkub
:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7310281t1h79f5.jpg)
Liisa Leetma rassismisüüdistused ulatuvad paari aasta tagusesse aega, mil instastaar kandis afropatse ja töötles naha ebaloomulikult tumedaks. Leetma võttis esimest korda süü omaks eelmise nädala alguses.
Liisa Leetma
Leetma meenutas, et sai paar aastat tagasi 400–500 kirja inimestelt, kes süüdistasid teda rassismis ja tahtsid teda «ära tappa». «See oli väga kohutav hetk. Sel hetkel tundus, et mulle on liiga tehtud, kuigi reaalsuses olin ma selle veidi ära teeninud. Mul on hea meel, et see läks nii,» rääkis ta.
Leetma ebaloomulikult tumedat nahavärvi mainiti 2018. aastal isegi Ameerika väljaande HuffPost artiklis, milles kritiseeriti valgeid naisi, kes ennast Instagrami piltide jaoks tumedamaks tuunivad.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/09/12931874t1h7bf3.png)
«Ma kasutan filtreid, mis kõik värvid esile toovad. Mu plaan pole olla mustanahaline,» vastas Leetma toona blackface'i süüdistustele.
Tänavu 1. juunil selgitas Leetma Elu24-le, et soovis tol hetkel lihtsalt oma välimusega katsetada. «Rohkem mõtet seal taga polnud – just see mõtlematus mulle saatuslikuks saigi. Ma ei mõistnud, kuidas mu valikud teevad haiget inimestele, kelle kultuurist tahame kõik osa saada, ent raskustele keerame selja,» ütles instastaar.
Leetma tunnistas, et afropatside ja liialt tumeda meigi taga polnud muud kui enda rumalus. «Olla ignorantne on juba osa rassismist. Need süüdistused ei olnud alusetud ja minu valikud ei olnud õiged!» ütles ta.
Leetma lisas, et tema tänane eesmärk on kasvatada endast targem ja sallivam inimene. «Loodan sellega inspireerida ka teisi!» sõnas suunamudija.
Kuna blackface'ist ehk näo või keha tumedaks võõpamisest tuleb juttu veel, selgitame kiirelt ära, mis see on ja miks seda tänapäeval heaks ei kiideta.
Mittevalgeid inimesi on negatiivselt portreteeritud sajandeid. 19. sajandi keskel kehastusid valgenahalised näitlejad mustanahalisteks, määrides näo kokku kingaviksi või spetsiaalse korgist tehtud musta värviga, et välja näha stereotüüpselt «must».
Nende etendused pidid olema naljakad just valgele publikule, kes ei tahtnud näha ega võtta tõsiselt mustanahalist näitlejat. Mustanahalised inimesed olid orjad, kel polnud inimõigusi.
Kui sa portreteerid end kellenagi, kes on teisest rassist, siis see pole mitte selle konkreetse inimese portreteerimine, vaid sa kasutad selle inimese nahka kostüümina.
Peamine kaitse näo mustaks võõpamiseks on see, et tegemist on lõbutsemisega, see on kahjutu ja ei tee kellelegi liiga. Aga see, kui sa ise ei tunne end rassistina, ei muuda tõsiasja, kuidas sind näevad need, kellele selline portreteerimine liiga teeb.
Artikkel jätkub