:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/05/13137048t1h1093.png)
USA politseivägivalla- ja rassismivastased meeleavaldused on pannud ka eestlased rassismist rääkima. 19-aastane Tallinna tüdruk Anette jagas oma kogemust tumedanahalise eestlasena.
Tumedanahaline eesti tüdruk: loodan, et tuleb päev, kui saan minna bussi ja inimesed ei tee suuri silmi (26)
Anette pani Instagrami üles video, kus rääkis oma kogemustest ning jagas õpetussõnu, kuidas tumedanahalistega suheldes käituda ja mida vältida.
«Kõik, mis me palume, on, et võtke meid kui inimesi. Keegi ei palu, et võtke meid kui jumalikkust. Me oleme inimesed ja see ongi kogu asja point, et me kõik oleksime võrdsed,» rääkis ta.
See kehtib ka mustanahaliste kohta, kes eesti keelt ei oska. «Põhiline on see, et inimesed austaks üksteist. Austage ka neid üliõpilasi, kes on tulnud välismaalt Eestisse õppima, nad ei ole milleski süüdi. Rass ei ole valik,» selgitas Anette.
Anette arvates on sõnad «neeger» ja «mulatt» solvavad ning neid ei peaks kasutama. «Ärge küsige minult N-word pass'i (luba n-sõna kasutamiseks – toim). Mina ei kasuta seda sõna ja teie ei peaks seda kasutama,» ütles ta. Samuti soovitas Anette mitte teha «neegri- ja arbuusinalju».
«Mind on avalikes kohtades narritud, ma olen tundnud, et mu elu on ohus. Ma siiamaani kardan avalikes kohtades hilisõhtutel olla.»
Anette rääkis, et on saanud väga palju kirju, kus väidetakse, et ta on lihtsalt ori. «Ma ei ole ori, ma olen sündinud 21. sajandil ja eestlased on samamoodi orjad olnud, ma ei kasuta seda sinu vastu. Miks sa kasutad seda minu vastu?» rääkis ta videos.
Sageli kästakse Anettel «ära minna, kui talle ei sobi». «Ma olen sündinud Eestis, ma olen eestlane, ma oskan eesti keelt, ma olen käinud laulupidudel, ma tähistan kõiki eesti traditsioone. Mul pole kuhugi minna,» selgitas ta.
:format(webp)/nginx/o/2020/06/05/13137272t1h5a81.jpg)
Anette spekuleeris, et eestlased ei mõista n-sõna tähendust, kuna valgenahaliste kohta pole sarnast solvangut. «Te võib-olla ei saa aru, et me oleme sündinud ühiskonda, kus meid on kogu aeg kiusatud, narritud. Mind on avalikes kohtades narritud, ma olen tundnud, et mu elu on ohus. Ma siiamaani kardan avalikes kohtades hilisõhtutel olla. Väldin purjus eestlasi, sest mul on hirm tekkinud,» rääkis ta.
Anette arvas, et muutused peaksid algama võimulolijatest. «Ma loodan, et kunagi tuleb see päev, kui ma saan minna bussi, inimesed ei vaata mind ega tee suuri silmi, kui ma hakkan eesti keeles rääkima, kuigi see on mu emakeel. Ma saan aru, et inimesed ei mõista seda, aga ma ei ole kümnes maailmaime,» rääkis ta.
Viimane lõik on kõnekas, kuna 2009. aastal kirjeldas sarnast kogemust Anette ema, graafiline disainer Maite-Margit Kotta. See vaid näitab, et 11 aastaga pole Eestis palju muutunud.
«Ajapikku kasvab lihtsalt paks nahk, aga vahtimist ja küsimist on muidugi palju olnud. Ükskord sõitsime kõik koos bussis, siis vaadati kõigepealt minu otsa, piieldi Anettet ja seejärel heideti kaastundlik pilk mu abikaasale – milline lihtsameelne mees, usub oma naist!» rääkis Maite-Margit elust tumedanahalise tütrega Postimehele.
Vaata tervet videot: