VIDEO ⟩ Kas maailma ajaloo kõige hulljulgem pettus?

19. sajandi härrasmees. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Šotimaalt Stirlingshire'ist pärit Gregor MacGregorit peetakse püramiidskeemi isaks, sest tema oli inimkonna ajaloos esimene, kes sellisel viisil raha välja pettis ja selle abil suure summa sai.

McGregor esitles end Londonis Poyaisi riigi cazique’na ehk hõimujuhina. Ta kirjeldas jõukatele inglastele väljamõeldud riigi Poyaisi aardeid – seal olevat mägedes palju kulda, kliima nii hea, et saab kolm saaki aastas ja seal elavad inimesed armastavad väga britte.

Cazique on tainokeelne sõna, tegemist on keelega, mida räägiti kunagi Kariibi mere saartel. MacGregor teadis, et Euroopas seda keelt ei osata ning keegi ei saa tema juttu kontrollida.

Ta esitles 1821 Poyaisi kui äsja iseseisvunud riiki ja teatas, et vajab investeeringuid, et aidata see 19. sajandi arenenud riikide sekka. Ehkki riiki ei olnud olemas, ei takistanud see šotlasel seda reklaamimast ja inimestelt raha välja petmast.

MacGregorit peetakse tänapäeval levinud püramiidskeemi isaks. Ta taipas 1821, et saab vale abil suure summa kokku ajada, sest hiljuti oli Ladina-Ameerikas tekkinud rida iseseisvunud riike ning väljamõeldud Poyaisi saab nende hulka sokutada.

Lõuna-Ameerika vanal kaardil. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Juba varem olid iseseisvunud Paraguay, Argentina, Tšiili ja Mehhiko ning 1821 järgnesid Costa Rica, Guatemala, Nicaragua, Honduras ja Panama.

Suurbritannias jälgis väga vähe inimesi, millised riigid Lõuna-Ameerikas iseseisvusid. Vanad kaardid visati prügikasti ja nende asemele tuli sageli uusi trükkida, sest iseseisvunud riikide piirid muutusid pidevalt.

MacGregor andis välja oma väljamõeldud riigi võlakirju ja müüs maad, teenides sellega 1,3 miljonit naela, mis tänapäeval on umbes 3,6 miljardit naela (4 miljardit eurot).

MacGregor käivitas oma petuskeemi õigel ajal, sest Suurbritannias oli tänu asumaadele ja tööstusrevolutsioonile majanduslik õitseng. Kõrgklassi brittidel hakkas raha üle jääma ja uutesse riikidesse investeerimine tundus huvitav.

Venemaa, Preisimaa ja Taani pakkusid oma võlakirjadelt viieprotsendilist tootlust, Peruu, Tšiili ja Mehhiko pakkusid kuus protsenti. Suurbritannia enda võlakirjad olid muidugi kõige kindlamad, kuid nende tootlus piirdus kolme protsendiga.

Briti investoritele tundus Poyais sama usutav kui Guatemala, sest mõlemad asusid kirjelduste järgi samas paigas ja paistsid sarnased.

Wikipedia.com teatel oli Gregor MacGregor (24. detsember 1786 – 4. detsember 1845) šotlasest sõdur, seikleja ja petis. Ta isa oli kapten, kes hukkus, kui ta oli seitsmeaastane. Ema Ann soovis, et poeg saaks heale järjele ja saatis ta õppima Edinburghi ülikooli, mida Gregor ei lõpetanud. MacGregor astus Briti sõjaväkke, kus tegi kiiret karjääri.

Ta abiellus 1805 mõjuvõimsa admirali tütre Maria Bowateriga ning naise pere aitas tal karjääriredelil edasi liikuda.

MacGregor ja ta naine kolisid 1808 Londonist Šotimaale Edinburghi. Mees oli selleks ajaks sõjaväest lahkunud, kuid see ei takistanud tal esitlemast end kolonelina ja kasutamast aadisuguvõsa tiitlit.

Kolm aastat hiljem kolisid nad Londonisse tagasi ja siis hakkas MacGregor kasutama nime ees tiitlit Sir.

Ta oli Šotimaa kuulsa Gregori klanni liige, kuid mitte kunagi klannijuht, kuid see ei takistanud tal end sellena esitlemast.

Ühiskondlik tõus sai 1811. aasta detsembris tagasilöögi, kui suri abikaasa Maria: Gregor ei pärinud oma naise vara, see läks Maria perekonnale. MacGregoril oli kaks võimalust, kas minna tagasi sõjaväkke või leida uus jõukas naine.

Ta kõrvu oli jõudnud jutt, et Londonis sattus kahtluse alla tema staatus klannijuhina ja selle tõttu pidi ta sealt lahkuma. MacGregor leidis lahenduse Atlandi ookeani tagant. Venezuela oli iseseisvumas ja seitse selle osa teatasid, et ei allu enam Hispaania võimule.

Ta saabus 1812. aasta aprillis Caracasesse ja ta esitles end kui uue riigi pooldajat. Šotlane leidis kiiresti ühise keele Lõuna-Ameerika revolutsioonijuhi Simon Bolivari lähikondlastega ja ta võeti omaks.

Sõjaõnn naeratas seal talle, kuid 34-aastasena tahtis ta Suurbritanniasse tagasi minna, kuid ta ei tahtnud seda teha tühjade kätega.

MacGregori Poyaisi cazique petusekeemis on ka terake tõtt, sest 1820. aasta aprillis sai ta oma teenete eest praeguses Hondurases 33 000 ruutkilomeetri suuruse maatüki. Maa saamine ei teinud temast küll hõimujuhti, samutgi polnud see maa kuigi viljakas.

Suurbritanniast vaadatuna muutusid Lõuna-Ameerika uute riikide nimed kiiresti ja mitte keegi ei teadnud, kes millises riigis võimul on. Kui MacGregor 1821. aasta suvel kodumaale naasis, ei saanud keegi öelda, et ta ei ole eksootilise Poyaisi valitseja.

MacGregori petuskeem sai õige hoo sisse. Ta lasi trükkida Poyaisi võlakirju ja raha ning disainis sõjaväevormid.

Tuhanded inglased hakkasid tema väidetud riigi vastu huvi tundma. Oma tuttava sõjaväepäevilt, brigaadikindral George Woodbine’i nimetas ta ase-cazique’ks.

Major William John Richardson kirjutas Briti kuningale George IV MacGregori kohta soovituskirja pärast seda, kui temast oli saanud Poyaisi aukonsul Suurbritannias. MacGregor avas oma riigi saatkonna Londonis, Glasgow’s ja Edinburghis.

Keegi ei olekski petuskeemi avastanud, kui ei oleks olnud neid, kes soovisid Poyaisisse kolida.

MacGregor ei saanud sellele vastu olla, sest siis oleks pettus välja tulnud. Ta jätkas samal viisil, vahetades üle Atlandi Poyaisisse sõitjatel Briti raha Poyaisi dollarite vastu. Ta soovis neile isegi head teed ja kohalejõudmist.

Raske öelda, kui palju MacGregor lootis, et kodumaalt lahkunud ehitavad kuhugi Uus-Šotimaa. Väljarändajad ei leidnud eest kirjeldatud jõukust, vaid džungli. Neid tabasid malaaria, kollapalavik ja näljahäda ning teeleläinutest jõudsid koju tagasi vähesed.

Ehkki ohtlike putukate ja surmavate haigustega džungel ei näinud välja nii, nagu MacGregor kirjeldas neile Poyasi pealinna St. Josephit, keeldusid mõned väljarändajad uskumast, et neid on ninapidi veetud. Seda hoolimata isegi sellest, et nad olid suure osa oma varast andnud MacGregorile.

Väga raske on varasematel sajanditel elanud ajaloolistele isikutele panna diagnoosi, kuid paljud ajaloolased, psühhiaatrid ja psühholoogid arvavad, et MacGregoril oli nartsissistlik isiksushäire. Ta tahtis jõuda ühiskonnas ja sõjaväes edasi, olles valmis kasutama pettust, talle meeldisid tiitlid ja aumärgid. Ta jagas oma väljamõeldud riigi uusasukatele tiitleid, jättes endale kõige kõrgema.

Kui Suurbritannias saadi aru, et MacGregori riik on väljamõeldis, põgenes ta koos oma uue perekonnaga Prantsusmaale. Tema teine naine oli pärit Lõuna-Ameerika jõukast istanduseomanike perest.

Ka Prantsusmaal üritas ta müüa Poyasi võlakirju, kuid sealsed võimud said kiiresti jälile, et sellist riiki ei ole olemas ja et MacGregor on pettur. Tema ja veel kolm isikut anti petuskeemide eest 1826 Prantsusmaal kohtu alla. MacGregor tunnistati õigeks, teistest meestest vaid üks mõisteti süüdi ja ta sai karistada.

MacGregor läks Suurbritanniasse tagasi ja jätkas skeemitamist.

1838, pärast oma teise naise surma läks ta Venezuelasse, kus teda võeti vastu kui kangelast. Ta suri Caracases 1845. aastal, olles 58-aastane ja ta on maetud Caracase katedraali.

Gregor MacGregorit ei mõistetud mitte üheski pettuses süüdi.