Metshaldjas Mari Metsallik: kas meil ikka veab, et elame riigis, kus rassismi väljendatakse enamasti solvangutega tänavatel?
1. juuni 2020, 11:54
/nginx/o/2019/10/19/12670775t1h6ad4.jpg)
Kunagine Playboy kaanestaar ja kirjanik Mari Metsallik avaldas hiljutiste rassismijuhtumite valguses vägagi mõtlemapaneva postituse. «Mitte keegi ei peaks diskrimineerimise ja ebasõbralikkusega nii ära harjuma, et ta hakkaks mõtlema, et see tähendab õnne, kui sind ei tapeta,» kirjutas ta Instagramis.
«Üks mu esimesi mõtteid pärast George Floydi puudutavate uudiste nägemist oli, et «meil veab, et elame riigis, kus rassismi väljendatakse enamasti solvangutega tänavatel, aeg-ajalt toidupoes müksamisega, õelate pilkude ja vahel ka asjade loopimisega su pihta, kuid mitte sellega, et su elu ja vabadus on pidevas ohus. Mitte nii, et sa ei saa oma kodust lahkuda teadmata, kas sa sel päeval ka elusalt koju jõuad.» Ja hetk hiljem sain ma aru, kui absurdsed need mõtted olid.»
«Mitte keegi ei peaks diskrimineerimise ja ebasõbralikkusega nii ära harjuma, et ta hakkaks mõtlema, et see tähendab õnne, kui sind ei tapeta. Mõelda, et «kuigi mind alandatakse igapäevaselt, siis vähemalt olen ma elus». Nagu siin saaks olla vaid üks või teine. Kuid siiski, me ei suuda isegi ette kujutada, kui paljud inimesed nii mõtlevad. Kui paljude jaoks on see muutunud normaalseks elu osaks.»
«See, kuidas mu Kuningas mind hoiab, armastab ja minu eest hoolitseb, on õnnistus väljaspool seda maailma. Ta annaks minu eest oma elu ja ma usaldan enda oma tema kätesse. Ta kaitseb mind ägedalt ja kartmatult ükskõik kelle eest, alati. Tema juhtimisvõime on teisel tasemel.»
«Vähim, mida ma saan teha, et näidata oma tänulikkust, on võtta sõna. Oma imelise tumedanahalise mehe eest. Ma olen nii õnnelik, et olen sinu ja et mulle on antud võimalus järjepidevalt sinult nii palju õppida. Meie tumedanahalise tütre eest. Kõikide meie kallite sõprade ja pereliikmete eest.»
«Te ei vääri õelaid pilke, solvanguid, alandamist. Ja kindlasti ei peaks te surema oma nahatooni tõttu.»
«Keegi (valge inimene, keda rassism pole kunagi puudutanud) ütles, et ta ei viitsi selle nimel midagi ette võtta, sest ta ei saa kunagi muuta kõigi nende inimeste meelt, keda on õpetatud vihkama. Kuid see polegi eesmärk. Alusta iseendast. Alustage igapäevaste vestlustega söögilauas, tooge sellesse rohkem teadlikkust. Sa ei pea minema maailma muutma, alusta oma perest, oma headest sõpradest, levita sõna, ole kohal ja ole lahke. Loome maailma, kus tumedanahaliste inimeste elusid lihtsalt ei sallita, vaid kus seda ka tähistatakse.»