:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121620t1h8aa8.jpg)
Teise maailmasõja algusperioodil jäid tuhanded Briti ja Prantsuse sõdurid Prantsusmaal Dunkerque’is sakslaste piiramisrõngasse ja Saksa armee tankidiviiside kiire edasitungi tõttu ähvardas neid häving.
Hitleri käsk aitas kaasa sellele, et 80 aastat tagasi päästeti Dunkerque’ist tuhandeid liitlaste sõdureid
Britid eesotsas peaminister Winston Churchilliga käivitasid päästeoperatsiooni Dünamo, et tuua nii oma väed kui prantslaste väeüksused Dunkerque’st ära. Sellele aitas kaasa Saksa diktaatori Adolf Hitleri 22. mai 1940 käsk peatada tankirünnak, mis pani Saksa kindralid üllatusest õhku ahmima, kirjutab is.fi.
Ajalooallikate andmetel oli Dunkerque'is umbes pool miljonit liitlassõdurit, kellest kümne päevaga, 26. maist kuni 4. juunini 1940, suudeti ära tuua ligi 400 000 sõdurit, nende seas oli üle 123 000 prantslase.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121630t1hd559.jpg)
Dunkerque’i rannal on tuhandeid sõdureid, kellest osa räägib inglise, osa prantsuse keelt. Sõdurid on pikkades järjekordades mere suunas ja horisondil on näha laevu. On selge, et osa sõduritest ei mahu laevadele, kuid keegi ei taha seda tunnistada. Kõikide mõtted on La Manche’i väina teisel kaldal.
Järsku saabuvad Saksa pommituslennukid ja mehed viskuvad rannale, haavata saanud hüüavad appi.
Selline oli stseen Inglise režissööri Christopher Nolani 2017. aasta filmis «Dunkirk», mis sai nii kriitikutelt kui 1940. aastal Dunkerque'is olnutelt kiita, et ta andis juhtunu edasi ajalooliselt täpselt.
Film siiski ei ava, kuidas Briti ekspeditsiooniarmee Prantsusmaal lõksu jäi.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121627t1h39b5.jpg)
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa ründas Poolat. Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja ja saatis oma väeüksused, et aidata Prantsusmaal end Saksa tulevase rünnaku eest kaitsta. Brittide plaaniks oli pidada sõda väljaspool Prantsuse piire ja selle tõttu saadeti sõdurid Belgia piirile. Prantslased arvasid, et nende kaitseliin, pärast Esimest maailmasõda vastu Saksa piiri rajatud Maginot’ liin peab sakslaste rünnakule vastu.
Prantsuse kindral Philippe Pétain arvas, et kaitseliinist põhja jääv Ardennide mäestikumets on läbimatu ja nii arvasid veel paljud Prantsusmaa sõjaväelased. Prantsuse kindralstaap oli seisukohal, et Ardennide mäestikust ründava vaenlase saab püüda «kotti» ja lihtsalt hävitada.
Kaheksa kuu jooksul oli läänerindel vähe relvakokkupõrkeid, mille tõttu hakati sõda nimetama võltssõjaks (inglise keeles phoney war).
Hitler arvas, et liitlased saab purustada ühe otsutava löögiga ning Poola, Taani ja Norra vallutanud Saksamaa koondas läänepiirile kolm armeegruppi.
Võltssõda lõppes mais 1940, kui Saksamaa vallutas Luksemburgi, kus ei avaldatud vastupanu. Holland ja Belgia väed üritasid Saksa armeele vastu astuda, kuid üsna pea pidid nad Wermachtile alla vanduma.
Kuigi sõja alguses oli Saksa armee liitlasvägedest halvemini varustatud, oli nende side parem. Saksa tankidel olid raadioside seadmed, mis võimaldasid kiireid taktikalisi otsuseid. Tähtsat rolli mängis ka sakslaste ülemvõim õhus.
Saksamaa ründas Maginot’ liini ja prantslased ei arvanud, et tegemist on pettemanöövriga. Samal ajal liikus Saksa armee Ardennides edasi ilma, et prantslased oleksid vastupanu osutanud.
Saksa tankid tegid liitlaste kaitseliini kümnete kilomeetritre pikkuse augu ja prantslased ei suutnud sakslaste edasitungi peatada.
Mai keskpaigaks 1940 olid Saksa üksused jõudnud Hollandi rannikule ja samal ajal liikusid Saksa Ardennide armeerühmad lõunas kaitsjate taha. Liitlastväed jäid Prantsusmaa kirderannikule lõksu.
Saksa kindral Gerd von Rundstedt andis 23. mail ootamatult käsu üksustel edasitung peatada. Piiramisrõngas liitlasvägede hävitamine jäeti Saksa õhuväe Luftwaffe hooleks.
Sellise otsuse langetas Adolf Hitler ja see tuli paljudele Saksa kindralitele üllatusena. Kindralid said aru, et kui rünnak peatatakse, siis pääsevad lõksus Briti ja Prantsuse sõdurid La Manche’i rannalt eluga.
Saksa välksõja (Blitzkrieg) arhitekti Heniz Guderiani (1888 - 1954) arvates oli Saksa armeeüksuste läänerinde edasitungi peatamine väga suur viga.
«Olime täiesti sõnatud. Kuid kuna meile ei öeldud, miks edasitung peatati, oli raske midagi öelda selle vastu,» kirjutas Guderian oma mälestustes.
Sõjaajaloolaste sõnul tahtsid Hitler ja von Rundstedt säästa tanke Pariisi vallutamiseks ja selle tõttu anti peatamiskäsk. Lisaks tahtsid sakslased ennetada Põhja-Prantsusmaa keerulises maastikus tankide kaotamist, samas kui Luftwaffe suutis õhust palju paremini rünnata.
Teise teooria kohaselt kartsid Saksa armee juhid sissepiiratute rünnakut ning siis võisid tankid kannatada saada ja remonti vajada. Lisaks olid sakslased ohtlikult kaugel oma lisavarustusest.
Adolf Hitler oli veendunud, et kui britid lahkuvad Prantsusmaalt, siis nad enam mandri-Euroopasse oma nina ei pista.
Hitler andis mai lõpul käsu edasitungi jätkata, kuid siis oli juba hilja.
Liitlased langetasid otsuse sõdurid Dunkerque’ist evakueerida, kuid üksuste taganemine rannale oli kaos. Teeäärsed olid täis hüljatud sõidukeid ning Dunkerque’i elanikud jätsid linna maha.
Dunkerque’is oli lõksus umbes 400 000 sõdurit, oli britte, prantslasi, belglasi ja Briti asumaade sõdureid.
Briti peaministri Winston Churchilli käsul alustati 26. mail 1940 operatsiooni Dünamo. Eesmärgiks oli kahe päevaga tuua Dunkerque’i rannalt ära 45 000 sõdurit. Churchill oli seisukohal, et rohkem sõdureid ei saa päästa, kuna hiljem Saksamaa takistaks evakuatsiooni.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121677t1h9cb8.jpg)
Sõja-aegse tsensuuri tõttu enamik britte ei teadnud, mis toimus La Manche’i väina teisel kaldal.
Britid said seal toimuva kohta vihjeid kirikutes ja sünagoogides toimunud jumalateenistustel. Jumalasulaste sõnum oli sama, mis Canterbury peapiiskopil: «Jumal, palun aita meie sõdureid, kes on Prantsusmaal hädas».
Operatsiooni Dünamo eest vastutas Briti viitseadmiral Bertram Ramsay. Ta peakorter oli Doveri keskagse kindluse all olevates tunnelites ja ta töötas seal koos oma meeskonnaga üheksa päeva järjest.
Briti merevägi saatis esimesele operatsioonipäeval Dunkerque’i 28 laeva, mis võtsid pardale 7669 sõdurit. Samal ajal Saksa õhuväe Luftwaffe lennukid pommitasid nii Dunkerque’i linna kui sadamat ja randa.
Pommitamistest, kaasa arvatud sakslaste 30 000 süütepommist tekkinud suits paistis kilomeetrite kaugusele. Briti kuninglike õhujõudude lennukid vastasid rünnakule, kuid suutsid rannal laevu ootavaid sõdureid vähe kaitsta.
Suurbritannias said mereväe ohvitserid käsu koguda kokku kõik võimalikud väiksemad alused, mille abil sai sõdureid transportida rannalt suurtele laevadele, mis olid kaugemal, kuna Dunkerque’i rannad olid nende jaoks liiga madalad.
Merevägi rekvireeris osa eraisikutele kuulunud paate, purjekaid ja jahte ilma omanike teadmata, samas osade aluste omanikud tahtsid ise minna Dunkerque’i sõdureid ära tooma.
«Ramsgate’i sadmas oli sadu paate ja purjekaid. Mitte keegi ei teadnud, mis saab edasi,» meenutas 1940. aasta päästeoperatsioonis osalenud paadiomanik James Christmas 2010. aastal.
Briti mereväe üleskutsele vastas ligi 400 vabatahtlikku, kes andsid oma paadid ja muu mereväe kasutusse. Lõpuks osales päästeoperatsioonis üle 850 eraomandis olnud Briti paadi, purjeka ja jahi. Prantsusmaalt saadi umbes 300 paati.
Oli ka väikeseid kauba- ja kalalaevu ning autopraame.
Üks väiksemaid paate, mida sõdurite päästmiseks kasutati, oli viiemeetrine kaluripaat Tamzine, mis on Briti sõjamuuseumis.
Briti merevärgi oli juba varem rekvereerinud Thamesi jõel sõitnud laeva Medway Queeni ja teinud sellest miiniotsija. Operatsioon Dünamo ajal sai see laev kaks kuulipildujat ja 120-millimeetrise õhutõrjekahuri.
Laev sai hüüdnimeks Dunkerque’i kangelanna, kuna tema abil pääses Prantsusmaalt 7000 sõdurit.
29. mail 1940 õnnestus brttidel päästa 47 000 sõdurit, mis on rekordiline arv. Saksa Luftwaffe jätkas pommitamisi ja selle tõttu sai osa appi läinud alustest kannadata või uppus.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121636t1h5d64.jpg)
Sakslased hävitasid sadamas ja rannal olnud kaid, mille tõttu sõdurid pidid appi võtma kividest ja betoonist tehtud lainemurdjad. Igale sellisele mahtus sadu mehi.
Dunkerque’i rannal olnud sõduritest osa arvas, et Briti sõjalennukid ei tulnud neid kaitsma, kuid nad ei teadnud, et rannast kaugemal käis Saksa ja Briti lennukite vahel õhulahing.
Kaheksanda evakuatsioonipäeva lõpul oli päästetud sõdurite arv üle 300 000.
Briti peaminister Winston Churchill nimetas päästeoperatsiooni imeks, kuid teadis, et sõda ei võideta evakuatsioonidega.
Oli neid britte, kelle arvates oli sõda kaotatud, sest koju tagasi jõudnud sõdurid nägid väga räsitud välja. Osa Briti ja Prantsuse sõdureid arvasid, et neid peetakse argpüksideks.
Operatsioon Dünamo, ka evakueerimine Dunkerque’ist, oli liitlasvägede Teise maailmasõja alguse päästeoperatsioon, mis toimus 26. maist – 4. juunini 1940 ja mille käigus evakueeriti Prantsusmaalt Dunkerque’ist (inglise keeles Dunkirk, saksa keeles Dünkirchen) ja rannalt 338 266 liitlasvägede sõdurit.