Novembris 1995. aastal toimusid ujumise lühiradade maailmameistrivõistlused Rio de Janeiros. 21-aastane Jani Sievinen oli nendeks valmistunud. Kuu aega varem sõitis ta Hawaiile treenima, et ajavahega harjuda. Sama aasta suvel oli soomlane tulnud kolmekordseks Euroopa meistriks. Ees ootas Rio: Copacabana ja kuulus ööelumelu.
Jani Sievinen mäletab hästi MMi eelset jutuajamist isaga. Esa Sievinen vaatas võistlustele pragmaatilselt: tühja see lühiradade MM, ees ootavad 1996. aasta Atlanta olümpiamängud.
«Rios jäävad medalid teiste jagada, meie töö on keskenduda olümpiaks. Läheme Nummela ujulasse harjutama,» sõnas isa-treener toona.
«Ei olnud ettepanekust just vaimustuses. Mõelda vaid: tiitilivõistlused, Rio rannad, päike, klubid, kogu see melu, mille nimel olin Hawaiil treeninud, see jäi nüüd ära. Tuli minna novembrikuisesse Soome,» meenutas 46-aastane Jani naerdes Iltasanomatele antud intervjuus.
Atlantas võitis Sievinen oma ainsa medali olümpiamängudelt, ta jõudis ka Riosse, seda küll turistina pärast karjääri lõppu 2006. aastal.
Treener Sievinen võttis ISi usutlusele kaasa 1993. aastast pärineva A4 paberilehe, kus kirjas poja ühe kolmetunnise treeningu täpne kava. Paberilt on näha, et treening lõppes tohutu pingutusega: kaheminutiliste intervallidega tuli endast kolm korda järjest maksimaalne välja pigistada 400 meetri kompleksujumises. Kokku kogunes treeningkilomeetreid ligi 11.
Jani Sievinen ütles, et selline treening polnud midagi erilist. «Tegin iga nädal kümme pikka trenni ja kaks lühemat, kiiruslike omaduste arendamisele pühendatud treeningut.»
«Paberil tundub see treening päris ränk, aga olin eluaeg niimoodi harjutanud, seega vastupidamisega ei olnud mingeid probleeme. Esa oli küll karm, kuid samas nutikas ja väga planeeriv ning tark treener,» lisas Soome 1994. aasta parim sportlane.