/nginx/o/2017/02/03/6307983t1hd189.jpg)
Fotograafina leiba teeniv hobidetektorist Egert Kamenik jagas Elu24ga eelmise nädala lõpus Kuivastu jahisadamas aset leidnud põnevat autovõtmete «pääste operatsiooni».
VIDEO ⟩ Sukeldujast fotograaf leidis üles Kuivastu sadama mudasesse merepõhja uppunud autovõtmed
Abipalve postitati Egert Kameniku sõnul sotsiaalmeediasse 20. mail kella kaheksa ajal hommikul, kui sukeldujate Facebooki grupis uuris keegi, kas mõni hea inimene saaks aidata Kuivastu jahisadama kai alt autovõtmed välja tuua.
Alguses pakkus küll abi terve rida teisigi sukeldujaid, kuid mingil seletamatul põhjusel osutus lõpuks appitõttajaks Kamenik, kes märkas ise postitust alles päeva teises pooles.
«Kuna ma olen olnud mingis mõttes korralik, usin ja tubli, siis on mul kõik otsiload ja vahendid olemas,» rääkis Kamenik ja lisas, et nii saigi autovõtmete omanikuga kokku lepitud, et Kuivastu jahisadamas kohtutakse reede hommikul.
«Ta näitas ala käte. Kuskil 2,5 meetri peal olid võtmed vette kukkunud,» seletas Kamenik.
Kõigepealt prooviti võtmeid magnetiga välja tõmmata.
«Aga peale poolt tundi magnetiga otsimist tulemusi ei saanud ja siis oli selge, et tuleb vee alla neile järele minna,» rääkis Kamenik.
Varustuse selga tõmmanud Kamenik sobras põhjas veel umbes pool tundi, kuni selgus, et niisama lihtsalt ei leia ta mudasest pinnasest ja läbipaistmatust veest midagi.
«Põhi oli nii mudane, et kui ma käe kaelani mudasse lükkasin, siis käsi põhja veel ei puudutanud. Leidsin sealt paar väikest kivikest, aga võtit ei leidnud,» kirjeldas Kamenik.
Kameniku sõnul oli talle selge, et võti on kas vajunud sügavamale või kukkunud ikkagi oletatavast kohast pisut eemale.
«Sellist otsimist tuleb teha süsteemselt. Ei saa suvaliselt sobrada, sest siis läheb ala segamini ja ei pruugi paaniliselt otsides midagi leida. Objekt ja koht olid ju teada,» rääkis Kamenik.
Nii otsustaski Kamenik võtta otsingul appi detektori ja sellega vette minna.
Kuigi alguses arvati, et vee sügavus on otsingukohas 2,5 meetrit, siis detektoriga selgus, et tegelik sügavus oli kolm meetrit.
«Ükskord on see detektor mul puusakõrguses vees ära uppunud, seega oli risk seda mudasesse vette kaasa võtta suur, sest masinaga oleks võinud kergesti midagi juhtuda,» kirjeldas Kamenik pingelist olukorda.
«Läksin detektoriga alla ja 5-6 minutit hiljem oli signaal olemas. Mul olid kõrvaklapid peas ja äkki tuli selge signaal klappidesse. Asusin siis seda sealt välja sobrama,» kirjeldas Kamenik hetke, kui ta võtmete asukoha tuvastas.
Detektori abil tuleb vees Kameniku sõnul otsida nii, et surud detektori otsimispooli, ehk varre otsas asuva ketta mudasse ja «ronid» ise varre kaudu alla ning hakkad siis pooli alt otsima.
Esimesel korral ei õnnestunud Kamenikul kohe võtmeid kätte saada.
«Kui sa seal muda sees vähegi jõulisema liigutuse teed, võib asi kaduda. Tekib selline mudakraav ja ese vajub sinna sisse. Sa ei näe seal all mitte midagi ja kobad pimeduses,» kirjeldas Kamenik.
Küll aga õnnestus hobidetektoristil võtmed kätte saada teisel katsel.
«Sain võtme kätte ja rõõm oli mõlemal suur. Vahetasime viisakusi ja sõitsin Saaremaal veel ringi enne kui koju läksin, sest olin tegelikult arvestanud pikema otsimisajaga,» kirjeldas Kamenik õnneliku lõpuga otsingut.
Siiski ei ole hobidetektoristina tegutseva Kameniku sõnul alati kõik otsingud nii edukalt lõppenud.
Vanaisa kuld ja katkised aiatööriistad
Egert Kamenik on ametilt tegelikult fotograaf, kes tegeleb ka vee all pildistamisega.
«Olen ka sukelduja ja meie klubis tekkis vajadus, et oleks ka keegi, kes suudaks vees asju otsida,» kirjeldas Kamenik, kuidas temast detektorist sai.
Tegelikult, tunnistas Kamenik, et ei ole sukeldumisklubi jaoks veel midagi otsinud. Kõik on seni vaid teised otsimised olnud,» tõdes Kamenik.
«Ükskord otsisin mingi maja pealt väidetavalt sinna peidetud kulda, aga seda ei olnud kuskil. Aga eks seda maja oli enne ka kõvasti ekspluateeritud teiste inimeste poolt, ni iet, kui seal ka midagi oli olnud, siis kõik väärtuslik oli sealt juba minema viidud,» rääkis Kamenik.
Lisaks on ta aidanud otsida vanaisade majadesse või aedadesse peidetud asju, kuid enamasti jäävad sellised otsingud tulemusteta.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/29/12017558t1h6361.jpg)
«Katkiseid kõplaosi on olnud omajagu, aga muid suuri leide pole olnud,» seletas Kamenik.
Kamenik käis mõni aeg tagasi puhastamas ka Männikul asuvat Wakepargi territooriumi. Sealt tuli välja hulga erinevaid, mitte just kõige väärtuslikumaid ehteid ja muud pudi-padi.
«Ühelt põllujupilt leidsin kunagi tsaariaegse kopika ja taskunoa olen ka leidnud,» lisas Kamenik.
Mehe enda sõnul on selle põhjuseks, et ta pole veel ühtegi ägedat vanaaegset varandust leidnud, lihtsalt see, et ta ei tegele detektoristiametiga iga päev.
Oma seniseks suurimaks leiuks peab Kamenik ise aga Soomes aasta jagu kadunud olnud abielusõrmuse leidmist. «See oli lege ettevõtmine. Kaks ekspeditsiooni ja tegemist oli sentimentaalse väärtusega esemega,» meenutas Kamenik.
Pikemalt saab sõrmuseotsingutest lugeda siit.