Erki Noole üks lapsepõlveunistustest oli õppida klaverit. Olles pärit suurest perest ja kasvades ajal, mil muusikakoolis käimine oli väga kulukas, jäigi see unistus paraku unistuseks. Küll aga oskasid tema vanaema ja vanaisa kitarri ja klaverit, nii saab ka Erki klaveril hakkama «Koerapolka» ja »Rongisõiduga».
Aktiivse sportlaskarjääri jooksul tuli Erki Noolel üpris tihti vastata ja kas ajakirjanike või laste küsimusele, milline on tema muusikaline maitse. Sellele on siiani raske ühest vastust anda, sest muusika kuulamine tugineb väga palju meeleolule. Mõnikord võib sobida hästi rahulik muusika, mõnikord pigem rokk ja eriti just 80ndate rokkmuusika. Kõik oleneb emotsioonist.
Viimase kümne aasta jooksul ei ole Erki Noole sõnul tal uusi lemmikuid tekkinud, kes tema muusikamaitset oluliselt kõigutanud oleks. Küll aga toob mees viimase aja parima lauluna välja nublu «für Oksana». Lisaks sellele, et tegu on muusikaliselt väga hea looga, on see sotsiaalses mõttes üks parimaid lõimumisprojekte.
Endise eduka kümnevõistlejana mõistab Erki Nool suurepäraselt, et publik mõjutab sportlase sooritust. «Ka sportlane on artist,» mäletab kümnevõistlejana rahva ees veedetud aegu hästi. Olümpiamängudel on põhimotivatsioon võita konkurenti, aga kui võit tuleb pealtvaajate ägeda kaasaelamise saatel, pakub see hoopis teistsuguse elamuse. On ju tehtud mitmeid supersooritusi läbi viimase hetke pingutuse just nimelt tänu publiku toetusele.
Erki Noole kolm lemmikut emakeelset lugu on just need: