Venemaa teadlaste sõnul uurisid nad 20. sajandi alguses Siberis aset leidnud Tunguusi plahvatust ja neil on uued andmed, mis võivad olla lahendus mõistatusele, mida on üritatud aastakümneid lahendada.
Teadlaste arvates lahendasid nad Tunguusi plahvatuse mõistatuse (5)
Tunguusi katastroof leidis aset 30. juunil 1908 Siberi taigas Podkamennaja Tunguska jõe piirkonnas, hävitades sealse metsa, teatab iltalehti.fi.
Arvutuste kohaselt hävines mets 2150 ruutkilomeetri suurusel alal ja langes üle 80 miljoni puu. Plahvatuse võimsus vastas umbes 185 Hiroshima tuumapommile.
Aastakümnete jooksul pakuti välja mitmeid teooriaid ja hüpoteese, mis seda võis põhjustada, alates tuumaplahvatusest kuni komeedini.
Kohalike sõnul langes taevast tulekera, mis liikus kiiresti ja tekitas kuuma. Juhtumis hukkus kaks inimest ja tuhandeid põhjapõtru. Plahvatusest tekkinud kuma oli näha isegi Euroopas.
Tunguusi katastroofist ei teatud aastakümneid, alles Nõukogude Liidu teadusekspeditsioon leidis selle 1920. aastatel ja pärast seda uuriti paika mitmel korral.
Kõige põhjalikumalt uuris katastroofipiirkonda mineraloog ja meteoriidiuurija Leonid Kulik (1883–1942), kelle juhtimisel toimusid ekspeditsioonid aastatel 1927, 1928, 1929–1930 ja 1939.
Lisaks nõukogude teadlastele pakkus Tunguusi plahvatus huvi ka teiste riikide teadlastele, kuid ka neil ei õnnestunud teha kindlaks, mis seal tegelikult juhtus.
Pakuti välja, et see võis olla meteoriit, kuid kuna kraatrit ei leitud, siis loobuti sellest teooriast.
Teadlased ei välistanud, et see võis olla Maa atmosfääris plahvatanud ebatavaline kosmiline keha, millega kaasnes lööklaine.
Kuna puud olid langenud järk-järgult, siis arvati, et hävingu tekitaja liikus õhus metsast üle.
Venemaa teadlased pakkusid nüüd Tunguusi katastroofi kohta välja uue teooria. Nende arvates hävitas metsa raudmeteoriit, mis käis Maa atmosfääris ära, kuid siis liikus kosmosesse tagasi.
Venelaste teooria avaldati teadusväljaandes Monthly Notices of the Royal Astronomical Society.
«Uurisime Tunguusi katastroofi uuesti ja põhjalikult ning meie tulemused võivad selgitada, mis seal 1908. aastal juhtus,» sõnas Krasnojarskis asuva Siberi riikliku ülikooli astronoom Danil Hrennikov, kes uuringut juhtis.
Hrennikov koos oma kolleegidega tegi arvutimudelid 200-,100- ja 50-meetriste raud-, kivi- ja jäämeteoriitide lennutrajektooridest.
Nad uurisid ka 1970. aastatel välja pakutud teooriat, et tegemist oli jäämeteoriidiga, kuid arvutimudelid näitasid, et see enamjaolt jääst koosnev kosmiline keha oleks hävinenud juba Maa ülemises atmosfääris.
Arvutimudeli kohaselt ei oleks parem saatus olnud ka kivimeteoriidil, mis oleks samuti Maa atmosfääris purunenud.
Siberi ülikooli teadlaste arvutuse kohaselt võis Tunguusi plahvatuse tekitada raudmeteoriit, mille läbimõõt oli 100–200 meetrit.
Meteoriit lendas 3000 kilomeetrit läbi atmosfääri, liikudes kiirusega 11,2 kilomeetrit sekundis, olles maapinnale kõige lähemal 11 kilomeetri kõrgusel.
Teadlaste sõnul näitasid nende arvutimudelid, et kõige tõenäolisemalt tekitas katastroofi raudmeteoriit, mis lendas komosesse tagasi, sest seni ei ole leitud kraatrit.
Nende mudel selgitas ka valgusilmingut, mida nähti sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Vene teadlaste sõnul ei ole selge, miks meteoriit kosmosesse tagasi lendas.
Tunguusi katastroofi kohta on varem välja pakutud ka mitu ulmelist teooriat. Näiteks et seal toimus ufoplahvatus, katastroofi tekitasid kosmiline laserkiir, miniatuurne must auk, antiainest koosnev taevakeha, Päikeselt pärit plasmapall, hiiglaslik keravälk ning leiutaja Nikola Tesla salaeksperimendid.