/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/29/13077559t1hd490.jpg)
Teadlased on taastanud kümnete miljonite aastate vanuse fossiili põhjal ühe esimese imetaja välimuse. Peadmurdvast anatoomiast hoolimata on see uskumatu pilguheit meie esimeste eellaste arengusse, vahendb Reuters.
PILDID ⟩ Suur avastus - selline nägi välja üks esimesi imetajaid, kes dinosauruste vahel elas
Madagaskarilt avastatud ülihästi säilinud luustik heidab valgust sellele, milline oli Gondwana hiidmandril elanud imetajate elu. Nad surid välja 45 miljonit aastat tagasi, jätmata ühtegi sugulast.
See Adalatheriumiks nimetatud loom sai kõnekeelseks nimeks «hull elukas». Ta elas 66 miljonit aastat tagasi, jagades seega elupaiku ka viimaste dinosaurustega pärast meteoriiditabamust. Nüüd on teadlased välja selgitanud, milline me varane esivanem välja võis näha.
«Hull elukas» oli pika torso ning jämeda, kange sabaga. Ta seega veidi tänase mägra sarnane. «Paljud tema väga veidrad omadused muutsid ebatõenäoliseks suguluse teiste teadaolevate imetajatega,» selgitas Denveri ülikooli paleontoloog David Krause.
/nginx/o/2020/04/29/13077557t1hf003.jpg)
«Selles mõttes oli ta hull elukas,» märkis Simone Hoffmann. «Arvame, et osa sellest või olla tingitud saare varasest eraldiseisvast arengust.» Elu saartel areneb erinevalt suurtest mandritest ning Madagaskaril on pikk ajalugu.
See Adalatherium polnud ilmselt täismõõtu kasvanud, olles 52 sentimeetri pikkune ning kaaludes oletatavalt 3,1 kilo. Siiski erines ta paljudest kaasaegsetest imetajatest, kes olid hiiresuurused. «Ta oli oma aja hiiglane,» sõnas Krause.
Kõndis kui sisalik, sõi nagu näriline
Ilmselt liikus ta teisiti kui tänased loomad. Hullu eluka tagajalad tulid välja keha küljelt nagu roomajatel, seega pidi ka kõndimise viis veidi sisalikega sarnane olema. Küünised tõendavad aga, et ilmselt kaevas loomake vilkalt urge.
/nginx/o/2020/04/29/13077558t1h5f24.jpg)
Hambad on tal aga sarnased närilistele. Seega sõi Adalatherium ilmselt juuri ja muud taimset. Kuna aga koljus oli erakordselt palju auke närvide ja veresoonte jaoks, võib see tähendada, et ta orienteerus tundlike karvakeste ja vuntsidega.
«Selle projekti üks kõige intrigeerivamaid osi oli välja mõelda, kuidas Adalatherium võinuks liikuda või süüa ilma, et meil oleks ühtegi kaasaegset analoogi,» ütles Hoffmann.