:format(webp)/nginx/o/2020/04/21/13064528t1h0ca7.jpg)
Maailmas on koroonapandeemia, nakatunud on üle 2,4 miljoni inimese ja viirushaigusse on surnud üle 170 000 inimese. Viirushaiguse Covid-19 patsientidega kokku puutuvad medtöötajad kannavad kaitsekostüüme, et mitte nakatuda, kuid kaitsekostüümid ei ole tänapäeva leiutis, vaid neid tunti juba varem.
Keskajal ja uusajal oli Euroopas ja Aasias mitu katkupandeemiat, mis tapsid kümneid miljoneid inimesi.
Kõige tapvam oli 1346 – 1353 muhkkatkupandeemia, mis võttis elu 30 – 60 protsendilt Euroopa elanikelt, teatavad reuters.com ja iltalehti.fi.
Hiljem tuli veel pandeemiaid, mis kestsid vaheagedaega kuni 1722. aastani.
Katkuhaigetega tegelesid erilised katkuarstid, kes kandsid kaitserõivaid, kaasa arvatud näomaski, millel oli linnunoka kujuline osa.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/21/13064544t1hcf7d.jpg)
Juba keskajal oli olemas katkumask, kuid kaitsekomplekti mõtles 17. sajandil välja prantslane Charles de Lorme. Tema lisas maski silmaaukudele prille meenutavad kaitseklaasid.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/21/13064528t1h0ca7.jpg)
Näomaski linnunoka osas olid taimed ja ürdid, mis arvati kaitsvat arste nakkuse eest. Nokas oli kaks hingamisava, miks olid arsti ninasõõrmete juures.
Katkuarst kandis vahatatud mantlit, kitsenahast kaitsekindaid ja kübarat ning püksid olid pandud kõrgete saabaste säärte sisse.
Tegemist oli oma ajastu turvatehnikaga, kuid see ei kaitsnud alati arste katku nakatumise eest, sest keskaja ja ka hilisemate katkupandeemiate ajal ei teatud nakatumismehhanismi.
Arvati, et haigus levis õhus leiduvate mürgiste aurudega ja selle tõttu tuli eelkõige hingamisteid kaitsta.
See arusaam ei olnud täiesti vale, praegune koroonaviirus leib õhuga.
Katkuarstid olid linnade palgal, neil ei olnud meditsiinilist väljaõpet. Nad tundsid mõningaid taimseid ravimeid, kuid põhiline, mis neilt nõuti, oli lugemis- ja kirjutamisoskus.
Nad üritasid katkunakkuse saanud inimesi ravida nõiajookide, maagia, kärnkonnade, vihmausside, aadri laskmise abil ja muu abil. Kui keegi tõesti paranes, siis tõenäoliselt millegi muu, mitte arstide antud abivahendite tõttu. Enamik inimesi suri haiguse ning vale ja mõttetu ravi tõttu.
Katkuarstid pidid kirjutama üles katku nakatunute ja surnute arvu.
Veel 18. sajandil arvati, et jumal saatis inimkonnale katku ta pattude eest ning enesepiitsutamine aitab jumala lunastust saada ja haigusest paraneda.
Katkuks (ladina keeles pestis) nimetatakse kergelt levivat nakkushaigust, mille tekitajaks on katkubakter Yersinia pestis.
Inimeselt inimesele levib bakter lähikontaktide kaudu, haige inimesega kokku puutumise, seksuaalselt lävimise, kuid ka mulla ja bakteritega saastunud pindade kaudu.
Bakter Yersinia pestis võib inimeselt inimesele levida ka aevastamisel ja köhimisel õhku paiskuvate süljepiiskadega või fekaal-oraalselt, peamiselt saastunud toidu, vee ja esemetega.
Bakternakkuse võivad inimesed saada samuti rottide või kirpude vahendusel.
Mustaks surmaks nimetati katkuepideemiat aastatel 1347 – 1349.
Katk jõudis Euroopasse 1347. aastal Krimmi ja Itaalia kaudu Aasiast.
On olnud vähemalt kolm katkupandeemiat, mis on võtnud elu rohkem kui 200 miljonilt inimeselt.
Muhkkatku nakatumisel tursuvad lümfisõlmed ja muutuvad valulikuks. Muhud tekivad kubemes, kaenla all ja kaelal. Haigsunähtudeks on ka palavik, külmavärinad, peavalu ja väsimus.
Ravi puudumisel sureb 60 protsenti ja ravi korral 15 protsenti muhkkatku nakatunutest.
Katkutekitaja bakter sai nimetuse Šveitsi arsti Alexandre Yersini järgi, kes selle bakteri 1894. aastal avastas ja vastuseerumi välja töötas.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/21/13064654t1hb23b.jpg)