Lõputu õudus: Süüria ülekoormatud arstid ja rätsepad peavad võitlust uue vaenlasega

Ka sõjast räsitud Süüria peab tegelema uue vaenlasega, milleks on kümneid tuhandeid inimesi tapnud koroonaviirus. Muu maailmaga võrreldes on nende olukord veelgi nutusem – napib seepi, vett ja arste. 

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on ligi kümmekond aastat kestnud kodusõja ajal Süüriast põgenenud kuni 70 protsenti meedikutest, kirjutas Financial Times.

Väljaandega rääkinud tervishoiutöötaja Zeinabi, kes palus oma pärisnime mitte avaldada, rääkis, et Damaskuses on meditsiinilisi kaitsevahendeid väga raske leida ja meedikud on juba nädalaid kasutanud kohalikke rätsepate teenuseid, kes õmblevad neile näomaske.

«Arstid on nüüd üldsusega võrdsed,» rääkis Zeinabi Süüria pealinnast telefoni teel antud intervjuus. «Meil pole midagi rohkem, kui on kõigil teistel linnaelanikel.»

Opositsiooni kontrolli all olevas Idlibi linnas, mis asub Damaskusest 300 kilomeetri kaugusel põhjas, tegutseb dr Mohamad Abrash, kelle sõnul jälgib ta meelehärmiga, kuidas inimesed liiguvad endiselt tänavatel ringi ja naudivad relvarahu ega hooli hiilivast koroonaviiruse ohust.

«Meil pole piisavalt tava- ega intensiivraviarste, kes neid raviksid,» ütles lahingutes karastunud üldkirurg, kelle põhitöö on tavaliselt mürsukildude lõhutud kehade kokkulappimine. 

9. aprill Idlib, Medina. Süürias tegutseva Violet Organizationi naised valmistavad kohalikus raamatukogus käepärastest vahenditest plastist ühekordseid näomaske. Maskid tehakse lihtsatest materjalidest ning need jagatakse hiljem Idlibi linna haiglatele ja ümbruskonnas tegutsevatele steriliseerimismeeskondadele. Foto: SIPA / SCANPIX

Süüria eesliinide eri poolte meedikutena on 58-aastane Abrash ja 50-aastane Zeinab mõlemad üle elanud peaaegu kümme aastat kodusõda, kuid seisavad nüüd silmitsi uut laadi vaenlasega.

6. mai seisuga oli Süürias vaid 44 kinnitatud koroonaviiruse juhtumit ja kolm surma. Kuid kuna inimesi praktiliselt ei testita, siis arvavad paljud, et viirus on palju laiemalt levinud. 

«Arvestades mujal toimuvaga on see vaid jäämäe tipp,» ütles ÜRO hädaabi koordinaator Mark Lowcock märtsi lõpus ÜRO julgeolekunõukogule.

Damasklased on juba üle kuu rääkinud piirkonda laastavast kopsupõletikulainest. 

Suwayda lõunaprovintsis teatasid kohalikud ajakirjanikud samuti kummaliselt maetud kopsupõletikku põdenud patsientidest ja kiirabiautodes korraldatud matuserituaalidest.

Eelmisel kuul palus 39 riigis tegutsevat abiorganisatsiooni WHO-lt rohkem abi, seades seega kahtluse alla valitsuse aruandluse läbipaistvuse Süürias esineva koroonaviiruse ulatuse kohta ja selle, kui palju on sealseid elanikke potentsiaalselt kohutavate tagajärgede eest hoiatatud.

Kogu maailmas võib pandeemia suruda isegi kõige keerukamad tervishoiusüsteemid kokkuvarisemise äärele. Süüria tervishoiusüsteem oli aga juba enne koroonaviiruse tulekut varemetes.

Kogu senise sõja jooksul on ka sealseid meedikuid järeleandmatult rünnatud. 

USAs asuv arste koondav inimõiguste organisatsioon Physicians for Human Rights (PHR) on alates 2011. aastast Süürias dokumenteerinud 923 meditsiinitöötaja tapmise ja WHO andmetel on riigist lahkunud kuni 70 protsenti meditsiinitöötajatest.

WHO andmetel on pärast Süüria konflikti algust rünnatud seal tervishoiuasutusi 600 korral ning vaid pooled riigi haiglatest ja tervisekeskustest on täielikult töökorras. 

Londoni majanduskooli uuring väidab, et umbes 17-miljonilise elanikkonna teenindamiseks on Süürias kõigest 325 intensiivravi osakonda.

Riik jaguneb tegelikult ka neljaks haldustsooniks. President Bashar al-Assadi valitsus juhib kesk-, lõuna- ja rannikuala. 

Kirdeprovintse haldab Lääne toetatud Kurdi juhitud administratsioon, mis ei võitle Damaskusega, vaid soovib autonoomiat. Süüria opositsioonist järele jäänud liikmed reguleerivad Idlibi loodeprovintsi, kus praegu võimutsevad džihadi rühmitused. 

Ja naaberriik Türgi on võtnud üle osa Süüria maad oma piiri lähedal.

Süüria rahvusvahelised piirid on ametlikult suletud ja selle linnad lukustatud, kuid ühine koroonaviiruse oht ei ole värske uuringu kohaselt edendanud piirkondade vahelist suuremat koostööd.

9. aprill Põhja-Süüria, Binnish. Enne mošeesse sisenemist tuleb palvele minejatel läbida desinfitseerimisala, et vähendada koroonaviiruse levikut. Foto: ZUMAPRESS / ScanPix

Damaskus ei katkestanud koroonaviiruse küüsi jäänud Iraani lende enne märtsi algust. Küll aga pandi mõned Iraanist tulnud Süüria kodanikud saabudes hädaolukorraks loodud karantiinikeskusesse.

Üks Iraanist naasnud ja karantiini viidud reisija ütles, et rajatis oli ebahügieeniline ja et ta peeti kinni tema tahte vastaselt. 

«Tualettruumides on vaja ka tualetti,» ütles ta ja lisas, et vaatamata läbivaatuse palumisele teda Covid-19 suhtes ei testitud.

Testide kättesaadavus on nüüd küll Damaskuses paranenud. WHO kinnitusel on nad laborite jaoks sinna testimiskomplekte, isikukaitsevahendeid, hingamisteede kaitsevahendeid ja täiendavaid intensiivravi voodeid saatnud. 

Riigi loodepiirkonnas, mis hõlmab Idlibi provintsi, on seni tehtud vaid 20 testi, millest 18 olid negatiivsed ja WHO andmetel on veel oodata kahte testi tulemust.

ÜRO sõnul töötavad nad selle nimel, et toetada kogu riigis tegutsevaid tervishoiuteenuse pakkujaid. 

Idlibi tervishoiudirektoraadi direktor Munzer Khalil teatas sel nädalal üsna ründaval toonil, et ÜRO pühendumus on «endiselt vaid sõnad paberil».

Kirde-Raqqa linnas töötav laboritehnik, kes palus anonüümsust, ütles, et testimiskomplektid saabusid alles eelmisel nädalal. 

Enne haiguspuhangut tegid küll Süüria eripiirkondade laborid omavahel koostööd, kuid nüüdseks on see seoses piiride sulgemisega lõppenud, tõdes laboritehnik. 

Aeglane testimismäär on rahvusvahelised abiagentuurid muretsema pannud, sest kardetakse, et Süüria põhjaosas asuvad sõja eest põgenenud inimesi täis linnalaagrid võivad muutuda viiruse levikualaks. 

Süüria loodeosas asuvas Bunche linnas alustati juba märtsi lõpus kampaaniaga «Jää koju». Kampaania raames piserdas kohalik tsiviilkaitse koroonaviiruse kaitseks steriliseerijate ja pestitsiididega üle kõik linna elutähtsad rajatised. Lisaks linnahaiglale ja selle kliinikutele piserdati üleka hulga mošeesid ja koole. Foto: Zumapress /Scanpix

Rahvusvaheline päästekomitee on samuti hoiatanud, et al-Hol'i laagris, kus elab 68 000 inimest, võib viirus levida veelgi kiiremini kui näiteks kruiisilaeval Diamond Princess, kus pardal olnud 3711 reisijast nakatus enam kui 700 Covid-19sse.

Ressursside nappus on jätnud Süüria arstid raskesse olukorda, sest nad on pigem harjunud lahinguväljal tekkinud vigastusi ravima kui tegelema hingamisteede haigustega.

«Ma ei karda enda pärast,» ütles Türgi kontrolli all oleva Afrini linna günekoloog dr Aisha Idris ja lisas: «Meid on alati piiratud, pommitatud.». 

Kuid ta oli hirmul oma kolme väikese lapse pärast, kes võivad viirusega nakatuda, või sellepärast, et teda võidakse sundida karantiini minema, mis tähendab pikka lastest eemalolekut.

«Ma kardan, et kui ma viiruse saan, võetakse minult õigus neid kallistada,» tõdes naine.

Hoolimata riskidest ütlesid paljud intervjuu andnud Süürias töötavad meditsiinilise personali esindajad, et nad on siiski sunnitud oma tööd jätkama. 

Idlibis haigeid raviv dr Abrash ütles, et kohandab oma oskused vastavalt selleks, et viirusega võidelda. 

Temasuguste kirurgide tööks on nüüd desinfitseerimine ja triaaži tegemine. «Me saame aidata,» ütles ta.

Türgi-Süüria piiri lähistel põgenikelaagris koos oma 16-liikmelise perega elav Fatima Um Ali tunnistas märtsi lõpus CNNile, et kõik, mida ta vajab enda ja oma pere kaitsmiseks uudse koroonaviiruse eest, on kättesaamatu. 

Voolavat vett pole, seep on kallis ja kätepuhastusvahend on lubamatu luksus. Ta ei suuda isegi ette kujutada, milline näeks välja tema suure pere sotsiaalne distantseerumine kolmes telgis.

«Püüame oma piiratud võimalustega puhtust hoida. Kõiki neid desinfitseerimisvahendeid, puhastusvahendeid, millest te räägite, me ei saa neid,» räägib Um Ali.

Ta elab ühes paljudest laagritest, mis on Süüria mässuliste Idlibi provintsis põldudele, oliivisaludesse ja mäenõlvadesse rajatud. Enamikul lastel on karmide elutingimuste tõttu pidevalt nohu.  

Perekond on Süürias kestva ligi dekaadi kestnud konflikti käigus mitu korda surma suust pääsenud. Nad põgenesid režiimi rünnakust Hama provintsis, kui sõda 2011. aastal algas. 

Sealt edasi põgenesid nad lahingute laienedes ühest linnast teise. 

Kuid nad ei pääse ülemaailmsest pandeemiast. 

Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul liigub Covid-19 sõjast laastatud provintsi poole nagu «aeglaselt liikuv tsunami» ja võib seal kümneid tuhandeid inimelusid nõuda.

Idlibi kolmemiljonist elanikkonda, kes kannatab juba niigi väga suure ravimipuuduse käes, peetakse maailmas kõige kaitsetumaks viiruse vastu võitluses. 

Kardetakse, et humanitaarkriis võib kulmineeruda enneolematuks tervisekriisiks, kui Covid-19 jõuab Loode-Süüriasse.

«Me ei tea, kas koroonaviirus on juba meieni jõudnud, kuid meditsiinilise infrastruktuuri puudumise tõttu ootame kõrge surmajuhtumite arvuga tsunamit,» rääkis Khalil CNNile. 

Meedikud küll tõstavad teadlikkust hügieeninõuete osas, kuid seda on sõja tagajärgede käes kannatavale elanikkonnale raske selgitada. 

«Nad on läbi elanud pommitamised, surmani külmunud olnud, keemiarünnakutes kannatanud, nii et nad on juba surmale määratud,» ütles Khalil.