Möödus 50 aastat maailma kuulsaimast hädasõnumist

Saturn V rakett tõusis 11. aprillil 1970 õhku Floridast Kennedy kosmosekeskusest, pardal Apollo 13 missiooni astronaudid Foto: /AP/Scanpix

Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri NASA Apollo 13 missioon ei kulgenud nii, nagu plaaniti, vaid see kujunes päästeoperatsiooniks, kus oli kaalul kolme astronaudi elu.

Ameeriklaste jaoks oli 1970. aasta üsna tavaline, sest esimest korda käidi Kuul 1969. aasta suvel ja järgnevad missioonid enam nii palju huvi ei pakkunud, kirjutavad bbc.com ja theguardian.com.

Esimese inimesena Kuu pinnale astunud Apollo 11 astronaut Neil Armstrong ütles ajalukku läinud sõnad: «See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.»

1969. aasta novembris jõudis Kuule Apollo 12, mis oli samuti edukas Kuu-missioon. Pool aastat hiljem startis Floridast Cape Canaverali kosmosekeskusest Kuu poole Apollo 13 missiooni Saturn V rakett ja see ei liigutanud enam ameeriklasi kuigivõrd. Osa ameeriklastest oli seisukohal, et USAs ja kogu maakeral on probleeme, mis nõuavad lahendamist ning Kuu lendude alla pandavat raha saaks kasutada seal.

11. aprillil 1970 vaatas Apollo 13 lennu komandöri James Lovelli pere, kuidas NASA saatis kolmanda raketi Kuu poole. See lend oli pühendatud teadusele, sest sihtpunkt oli Kuu Fra Mauroni kraater.

Meeskonda kuulusid ka juhtimismooduli piloot Jack Swigert ja kuumooduli piloot Fred Haise. Swigert määrati lennule viimasel hetkel, sest algne astronaut Ken Mattingly puutus kokku punetistesse nakatunuga ja arvati, et ta võib lennul haigestuda.

NASA Apollo 13 astronaudid vasakult: Fred Haise, Jack Swigert ja James Lovell enne kosmoselendu Foto: /AP/Scanpix

Kuulennu kaks esimest päeva kulgesid viperusteta ja USA suuremates telekanalites ei olnud Kuule lendamine esiuudis, kuid sellest sai hiljem põhiuudis kuni 17. aprillini.

Kaks päeva pärast starti oli Apollo 13 missiooni rakett Maast 321 680 kilomeetri kaugusel, kui hooldusmooduli üks hapnikumahuti plahvatas. Kosmoselaev jäi põhimõtteliselt elektrist ilma ja meeskond sai kasutada vaid kuumoodulit.

11. aprill 1970. Apollo 13 missiooni komandör James Lovell (esiplaanil) rääkimas enne lendu ajakirjanikega. Tema kõrval on Fred Haise. Pildil ei ole Jack Swigertit Foto: Anonymous/AP/Scanpix

Lovell, Swigert ja Haise olid järsku probleemide ees, millega nad ei olnud varem kokku puutunud.

Siis saadeti ajalukku läinud hädasõnum, milles Jack Swigert ütles: «Arvan, et meil on siin probleem».

Lennujuhtimiskeskusest Houstonist öeldi, et meeskond kordaks, mida ütles.

«Siin Houston. Palun korrake».

Swigert kordas: «Houston, meil on siin probleem».

Lend Kuule muutus sellest hetkest päästeoperatsiooniks, kaalul oli kolme astronaudi elu ning Swigerti öeldut peetakse maailma kuulsaimaks hädasõnumiks.

NASA käivitas päästmise, mida jälgiti kogu maailmas hinge kinni pidades.

Houstoni lennujuhtimiskeskus andis astronautidele käsu kasutuskõlbmatu rakett maha jätta ja minna Aquariuse kuumoodulisse.

Meeskond lülitas kuumoodulis välja kõik mittekriitilised toimingud, et säästa energiat. Lisaks tuli juua võimalikult vähe vett, et seda jätkuks kuni Maale tagasi pääsemiseni. Vaid raadioside Maaga jäi nii, nagu varem.

Tagasilend Maale kestis 90 tundi ja keegi ei teadnud, kaasa arvatud astronaudid, milline on lõpp ja kas nad jäävad ellu.

Kuumoodulis hakkas tagasilennul tekkima hapnikupuudus, sest see oli mõeldud kahele astronaudile ja kaheks päevaks. Nüüd pidi hapnikku jätkuma kolmele astronaudile neljaks päevaks. Iga väljahingamine lisas kuumoodulisse süsihappegaasi.

Houstoni lennujuhid andsid astronautidele nõu teha endale näomaskid käepärastest vahenditest, ja see õnnestus. Lämbumine oli ära hoitud.

Kodus USAs ootas komandör Jim Lovelli pere hinge kinni pidades uudiseid. Astronaudi abikaasa Marilyn Lovell sai Apollo 13 raketiga juhtunust teada sõbralt.

Veel eelmisel õhtul oli Jim Lovell soovinud televisiooni otsesaates vaatajatele head õhtut ja keegi ei arvanud, et varsti toimub midagi katastroofilist.

Kümme tundi pärast plahvatust helistas Marilyn Lovell NASAsse ja astronaut Ken Mattinglyle. Marilyn Lovell oli paanikas ega teadnud, mida öelda lastele. Ta saatis siiski 11-aastase tütre Susani järgmisel päeval kooli.

Tütar meenutas aastaid hiljem, et kui ta koolimaja juurde jõudis, jooksis üks poiss tema juurde ja ütles: «Mul on kahju, et su isa sureb.»

Tüdruk ei saanud aru ja küsis, et kas see vastab ikka tõele.

«Jah, nii see on. See on kõikides uudistes,» vastas poiss.

Kõigi kolme astronaudi kodus oldi meeleheitel. Nad kogunesid Marilyn Lovelli juurde, seal olid ka teised pereliikmed, sõbrad ja preestrid, kui peaks traagika aset leidma. Kõik arvasid, et kolm meest ei jõua Maale tagasi.

Lõpuks oli käes 17. aprill, mil Apolli 13 oleks pidanud algse plaani kohaselt Maale tagasi jõudma. Isegi lennujuhtimiskeskuses ei teatud, mis saab edasi.

Rakett liikus Maa suunas ja raadioside kuumoodulis olnutega katkes kuumuse tõttu. Maailmas jälgiti nende tagasipöördumist televiisorite ees hinge kinni pidades.

Siis järsku kõlas Jack Swigerti hääl ja ta andis teada, et tagasipöördumine kulgeb viperusteta.

Apollo 13 raketi sisenemine atmosfääri kulges edukalt, langevarjud avanesid ja kosmoselaev kukkus 17. aprillil 1970 Ameerika Samoa lähedal Vaiksesse ookeani, kus oli dessantlaev USS Iwo Jima, mille meeskond astronaudid päästis ja pardale tõi.

Keegi kolmest Apollo 13 astronaudist hiljem enam kosmosesse ei läinud. Eelmise kahe Apollo meeskondadele oli antud lubadus, et lennu katkemisel pääsevad nad järgmise lennuga uuele katsele. Apollo 13 astronautidele aga seda ei lubatud. Jim Lovell oli juba varem otsustanud, et see jääb tema viimaseks kosmoselennuks.

Jim Lovell kirjutas lennu sündmuste põhjal raamatu «Apollo 13». Selle järgi tehti 1995 samanimeline film, kus Lovelli rollis on Tom Hanks. Ka Jim Lovell ise ilmub korraks ekraanile, mängides laeva Iwo Jima kaptenit.

Tom Hanks 1995. aasta filmis «Apollo 13» Foto: Rights Managed/IMAGINE ENTERTAINMENT / Ronald G/Scanpix