29 LAST, VIIS PERET ⟩ Eesti lasterikaste perede karantiiniaega sisustavad EMO, veebitunnid ja pisut nalja ka

Eesti Lasterikaste Pere Liidus on praegu üle 1500 pere, kus kasvab neli või enam last. Viis pere jagasid oma lugusid, kuidas nende igapäevane elu eriolukorra ajaks muutus, mida lapsed kõige enam igatsevad ja mis on karantiini positiivsed küljed. 

Kuidas suudavad eriolukorras hakkama saada Eesti lasterikkad pered

Kuue lapse ema Merle Aus Jõgevamaalt:

Elame looduskaunis kohas Luual Jõgevamaal. Meie peres kasvab kuus last, neli  käib koolis ja kaks lasteaias. Kriisiolukord on muutnud väga palju meie elukorraldust.

Esimene nädal oli väga raske, kuna olime abikaasaga mõlemad tööl. Lapsed pidid harjuma uue korraldusega koolielus, lasteaialastel polnud esimesed nädalad hullud. Nemad said vabalt veel väljas liikuda. Teisel nädalal hakkas lastel koolitöödes tekkima rutiin. Enam nii keeruline polnud.

Nüüd kodus olles on võimalus lastega veel rohkem aega veeta.

Mõlemad abikaasaga jäime ka puhkusele, mis andis veelgi kergust koduses elukorralduses juurde. Lasteaialastel oli raske kohaneda piirangutega. Mänguväljakutele enam minna ei võinud ja nuttu oli siis päris palju. Esimesel keelupäeval sattusime kohe pesamunaga EMOsse huult õmblema. Vennakesed mängisid oma toas ja üks viskas teisele mänguasjaga ja nii juhtuski. Teisel keelupäeval hakkas järgmisel pesamunal ninast verd jooksma. Siis abikaasaga muigasime, et terve kriisiaeg vist saamegi veeta EMO vastuvõtus. 

See aeg on meie peret liitnud. Nüüd kodus olles on võimalus lastega veel rohkem aega veeta. Koolitöid tehes saame ka meie teada, mida keegi neist õpib. Hea on võrrelda, mis oli meie ajal ja palju sellest on muutunud. 

Kriisiaeg annab ka muus osas palju aega juurde. Tegeleme astelpaju ja mustika kasvatamisega. Iga kevad oli alati ajast puudu ja istandustega pidi tegelema põhitöö kõrvalt, nüüd saame selle teha ära mõistlikul ajal. 

Väga palju aega veedame vabas looduses. Käime jalutamas pargi ja järve ääres ning ka metsa pole pikk maa. Nii on võimalik maandada pingeid ja ei teki ka  ahistatuse tunnet.

Poes käime palju vähem ja plaanime oma ostud rohkem läbi. Kui enne tõime seda, mis hetkel vaja oli, siis nüüd tuleb planeerida. See on ainult positiivne. 

Viie lapse isa Rain Põldme Pärnumaalt:

Midagi eriskummalist ei ole meie peres juhtunud.

Me ei oska kriisi kuidagi negatiivselt suhtuda, kõik juhtub elus põhjusega.

Hoiame samas väga positiivset meelt, üritame kriisist õppetunde saada, jälgime toimuvat pigem põnevusega. Lastel on tuju rõõmus, naudime koosolemist, loodame, et inimkonna jaoks on tegemist ärkamisega, et sellest kõigest õpime ja edaspidi mõtleme, kuidas ja millise tempoga edasi tegutseda, samal ajal planeedi hävitamist mitte jätkates.

Pere vanemad lapsed on koduste koolitööde tegemisega tublid eeskujud noorematele, seega on nooremad lapsed juhtunust koolitöösse suhtumise osas vaid võitnud.

Naudime loodust, loeme. Me ei oska kriisi kuidagi negatiivselt suhtuda, kõik juhtub elus põhjusega, igas negatiivses on alati peidus ka positiivset, kui osata seda otsida.

Nelja lapse ema Bibi Perlov Põlvamaalt:

Meie peres on kaks töötavat lapsevanemat, kaks koolilast, üks lasteaialaps ja üks kodune laps. Meie päevad sisaldavad põnevaid hetki kodukontoritööst, e-õppest ja elust maal kõige ilu, võlu ja vabadusega.

Enne eriolukorda oli meil väga aktiivne ja põnevaid tegevusi täis elu! Ja mitte et see nüüd muutunud väga oleks. Praegu käib küll kogu õppimine ja suures osas ka tööelu kodus, kuid põnevust ja tegevusi jagub vaata et rohkemgi.

Hea meel, kui miskit vajalikku ja poolikut selle kodus olemise ajal tehtud saab.

Ma tegelikult olen ise veidi üllatunud, et see kõik meil siin kodus päris hästi sujub ja toimib. Lastele meeldib väga kodus õppida. Nad on öelnud, et see meeldib neile isegi rohkem kui koolis. Eks sõpru igatsevad nad ikka, kuid koduse graafikuga oma toas, oma turvalises keskkonnas sujub asi hästi. Eks meil lapsevanematena on ikka hetki, kus tunneme, et laine lööb nüüd kohe üle pea ja enam ei saa aru, kes mida ja kuidas ja millal peab tegema, et miskit tegemata ei jää... aga nendest hetkedest aitame üksteist välja.

Perekond Perlovil tuleb eriolukorra ajal nagu varemgi kodus ette põnevust ja seiklusi. Ja tuleb ka edaspidi! Foto: Erakogu

Eks kui kõik on 24/7 kodus, sujub asi vaid juhul, kui kõigil teada nende roll ja ülesanded. Kodus igav ei hakka ja töö otsa ei saa. Hea meel, kui miskit vajalikku ja poolikut selle kodus olemise ajal tehtud saab, kuid kõige enam naudime ikka seda koos kodus olemist ja aega. Olen isegi end tabanud vahel mõttelt (hetkel, kui ükski kohustus mind taga ei aja!), et oleks nagu suvi – nii hea on perega päevast päeva koos kodus olla!

Emme veebikoolituse aktiivse vestluse vahele on kindlasti tarvis «põnevaid» küsimusi otse mikrofoni esitama tulla.

Eks põnevaid seiku ja olukordi tuleb ka praegu kodus ette, aga see ei ole meie pere puhul midagi erilist, seda juhtus ka varem ja juhtub ka edaspidi. Lapsed on meil nii energilised, aktiivsed, loovad ja avatud, et selle koha pealt piire ei tunta. Pesamuna leiab ikka just kõige õigemal ajal üles õe kreemituubid, mida on kohe kindlasti vaja õe voodile ja vaibale ja ka endale pealaest-jalatallani peale määrida. Äsja valmis saadud kirjalikud kodutööd on kindlasti vaja suurde tuppa söögilauale jätta, et ka väike õde saaks omad kommentaarid lisada. Emme veebikoolituse aktiivse vestluse vahele on kindlasti tarvis «põnevaid» küsimusi otse mikrofoni esitama tulla.

Olen praegusel eluperioodil siiralt õnnelik, et elame maal, metsa sees, lähimad naabrid piisavalt kaugel (ja samas lähedal), et on mugav ja turvaline. Jäävad ära mured laste õuetegevuste, kehalise tundide ja perekondlike looduses viibimiste koha pealt. Kõik võimalused on oma koduhoovis olemas. Puhas rõõm!

Nii see eluke meil siin maal veerebki. Eks me ikka igatseme sõpru koolis ja tööl ja lasteaias, kultuurisündmusi ja teatri- ning kinokülastusi, vanavanemaid ja teisi sugulasi, sooje kallistusi ja spaakülastusi... ja mida kõike veel. Aga need kõik tulevad tagasi siis, kui on õige aeg. Praegu tuleb elada selles hetkes ja hoida kokku. Püsida kodus, olla oma perega ja sellest ainult vaprama ja tugevamana välja tulla.

Soovime kõigile kannatlikku meelt, tugevat tervist ja ainult head!

Kaheksa lapse ema Angela Lõbu Lääne-Virumaalt:

Oleme perkond Rõõmu talust. Meie peres on praegu viis koolis käivat last. Kõige väiksem 1 kl. ja kõige suurem kutsekooli viimasel kursusel. Karantiiniaeg algas meie peres kurvalt, kuna pesamuna jäi 10. märtsil koolist koju tulles auto alla. Auto sõitis üle jala ja murdis lapsel kandluu, mis operatsiooniga kokku pandi. Seoses selle õnnetusega jäin ise koju ja siis algas koduõpe.

Tänapäeva kiire elutempo kõrval me ei märka sageli, kui kiirelt lapsed kasvavad ja meie tuge vajavad.

Nüüdseks on koduõppest möödas viis nädalat ja võiksin olla uhke oma poegade üle – me saime sellega hakkama. Algul oli muidugi keeruline ja pidin hakkama ka ise laste kõrvalt õppima arvutit kasutama. Lapsed aitasid mind ja mina neid, olime üksteisele toeks. Ütleksin siinkohal seda, et see aeg on olnud suurepärane. Tänapäeva kiire elutempo kõrval me ei märka sageli, kui kiirelt lapsed kasvavad ja palju meie tuge vajavad. 

Lõbu pere neli nooremat poega, kaheksast. Nendest seitse on hetkel kodus, ühise katuse all, Rõõmu talus. Foto: Erakogu

Õnneks elame privaatses kohas Rakvere külje all, naabreid pole ja lapsed saavad õues möllata ja ei pea kartma, et viirus siin leviks. Loomulikult tahaksid nad ka oma sõpradega kohtuda ja mängida, kuid nad saavad suurepäraselt aru milleks praegu kodus peab püsima. Saame palju asju koos lastega tehtud, õhtuti näiteks mängime lauamänge: üks lemmikuid on "Mees, kes teadis ussisõnu".

Meie pere motoks on, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! 

Igapäevaselt on meie majas üheksa inimest nii, et tegevust meie majas jagub. Meil on tegelikult kokku kaheksa poega, kellest kaks on juba omaette. Kõige vanem poeg saab mais juba 30 ja temal ka juba kolm last peres. 28-aastane poeg on aga ajutiselt kodus ja naudib koos väiksemate vendadega koos olemist – Rõõmu talus on hetkel kaheksa meest ja üks emme.

Oleme üritanud olla positiivselt meelestatud ja naudime seda olukorda nii palju kui võimalik. Tahame tänada suurpere liitu, kes aitasid meid arvutiga, et saaksime paremini e-õppega tegeleda. Meie pere motoks on, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! 

Püsige kodus, nautige hetki oma pere keskel ja olge terved. 

Kuue lapse ema Marje Toomemägi Järvamaalt: 

Meie peres on kuus paari säravaid silmi ehk kuus last ja tervitame Roosna-Allikult. Alguses oli olukord suhteliselt keeruline. Paar nädalat tagasi ei saanud aru, kus, kes ja mida tegema pidi. Igasugu kasutajaid ja paroole pidime üles kirjutama ja meelde jätma. 

Oleme abikaasaga märganud, et vanemad lapsed on hakanud rohkem aitama väiksemaid ja kõik koos on aidanud ka pesamunasid hoida. Kui emme ei saa aru, mis tegema peab, siis Marili ja Merili ikka aitavad ja juhivad tähelepanu, mida peab mõnes ülesandes tegema. 

Kui eriolukord välja kuulutati, siis rääkisime lastega, et reedel toovad nad koolist asjad koju ja vähemalt kaks nädalat kooli ei saa minna. Siis lapsed nagu ühest suust küsisid: «Emme, miks sa ei luba meid kooli?» Aga sai selgeks räägitud ja rahunesid maha. Eks praegu ole neil juba igatsus kooli järele ja soovivad oma näha klassikaaslasi.

Kõige põnevamad ja väljakutsuvad on live-tunnid, sest kõige rohkem huvitub neist meie 2-aastane Jussike. Tema peab alati olema juures, kui keegi live'is on. Esimesel päeval kui Marilil ja Merilil oli tund, siis Jussike tegi nalja. Õpetaja rääkis lastega ja Jussike vastas iga asja peale «jaa-jaa» (see hääletoon, millega ta seda ütles, ajas meid kõiki naerma). Siiralt loodan, et õpetajad saavad aru, et peres on veel lapsi (vaikset nurka meie korteris ei ole). 

Oleme õppinud, et igas olukorras tuleb jääda rahulikuks ja hakkama saada. 

PS. Tahan tänada üht väga head naist, Kristina Musta, kes saatis meie pere lastele ühe lisaarvuti. 

Olge terved!

Igale koolilapsele arvuti!

Eriolukorra kehtestamine Eestis tähendas koolitööde tegemist kodus ning paljudel lasterikastel peredel kujunes vajadus arvutite järele. 

Eesti Lasterikaste Perede Liidu sõnul on nendega liitunute seas 440 perekonda, kus on puudu üle 700 koolitööks vajaliku arvuti. Kõigis lasterikastes peredes üle Eesti on hinnanguliselt puudu 2000 arvutit.

Tänu kodanikualgatusele «Igale koolilapsele arvuti» koguti aprilli alguseks üle tuhande arvuti, tänu millele jõudsid arvutid kõige suuremate abivajadusega peredeni — nagu ka kuue lapse ema Marje ütles, on lisaarvutid tänaseks paljudesse lasterikastesse peredesse jõudnud.

https://igalekoolilapselearvuti.ee/