:format(webp)/nginx/o/2020/04/06/13042630t1h6c04.jpg)
Möödunud aasta detsembris hakkas Hiinas Hubei provintsis Wuhanis levima uus koroonaviirus SARS-CoV-2 ja sellest põhjustatud viirushaigus Covid-19, mis on jõudnud rohkem kui 180 riiki, nakkuse on saanud üle 1,2 miljoni inimese ning viirushaigus on võtnud elu ligi 70 000 inimeselt.
Briti ajaloolase Tracy Bormani arvates saab praegust koroonapandeemiat võrrelda 16. sajandil levinud higistamishaigusega, mis võttis Inglismaal epideemia mõõtmed, kirjutab historyextra.com.
Bormani sõnul oli Inglismaal ja Walesis higistamishaiguse epideemia viiel korral 1485, 1508, 1517, 1528 ja 1551 ning arstid ei osanud ootamatult tekkinud haigust ravida, kuid nad hakkasid otsima selle põhjust. Epideemiate tagajärjel suri sadu tuhandeid inimesi.
Esimene haiguspuhang oli 1485, kui Inglis troonile said Tudorid ja viimane 1551 ning pärast seda ei ole selles saareriigis seda haigust enam esinenud.
Higistamishaigus kulges väga kiiresti ja pärast haigestumist võis surm saabuda mõne tunni jooksul.
Sümptomiteks olid külmavärinad, pea-ja kaelavalu, kuumahood, higistamine, nagu oleks saunas ja vajadus pidevalt magada.
Isegi tänapäeval ei tea arstid ja meditsiiniajaloolased, mis seda haigust põhjustas.
Higistamishaigusega puutus kokku ka Inglise kuningas Henry VIII, kes oli haiguste suhtes hüpohondriline. Kui ta 1528. aasta haiguspuhangust kuulis, andis ta oma ihuarstile käsu teda paar korda päevas läbi vaadata ning andis palju raha, et arst teda vajadusel raviks vaid kõige paremate ravimitega.
Kui higistamishaigus 1528. aasta suvel ta õukonda jõudis, pani ta end koheselt karantiini ja andis käsu õukonna tegevus lõpetada. Henry VIII põgenes Londonist maal asuvatesse lossidesse, liikudes ühest teise, kuna arvas, et kui ta liiga kaua ühe koha peal on, siis tekib seal haiguskolle ja ta haigestub.
Alaloodokumentide sõnul oli kuningas paanikas ja kartis, et saab higistamishaiguse ja sureb. Ta lasi end teenindada vaid käputäiel teenritel, kuna kartis, et rohkemate inimestega kokkupuutumisel võib ta haigestuda. Samuti keeldus ta vastu võtmast dokumente, millele oli vaja tema allkirja.
Lisaks tervisele lasi ta kontrollida oma toitu ja jooki, sest kartis, et ka neist võib haiguse saada.
Henry VIII armuke Anne Boleyn oli karantiinis oma perekonna lossis, Kentis asuvas Hever Castle’is.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/06/13042633t1ha7e7.jpg)
Henry VIII õukondlastel oli samuti võimalik maale põgeneda, kuna neil oli seal losse ja mõisasid, kuid lihtrahval seda võimalust ei olnud, nad pidid jääma ülerahvastatud Londonisse ja neid suri higistamishaiguse tõttu väga palju.
Kui Henry VIII pääses haigestumisest, siis ta kallim Anne Boleyn jäi haigeks. Kuningas saatis teda ravima oma õukonna teise arsti William Buttsi, andes arsti kätte ka armastuskirja Anne’ile.
Anne Boleyn paranes, kuid osades Inglismaa paikades oli suremus 50 protsenti. Henry VIII riik ja õukond ei olnud enam pärast seda epideemiat enam endine.
Henry VIII tuli Londonisse tagasi alles siis, kui ta ihuarst ja õukonna teised arstid kinnitasid, et oht on möödas ja keegi ta õukondlastest haige ei ole.
Kuningas uuris hiljem arstidelt, et millest haigus tekkis ja kuidas seda ravida, kuid arstid ei osanud talle vastata.
16. sajandi arstid arvasid, et see võib olla mingi katkuliik, kuid kuna haigestunute kehale ei tekkinud katkumuhke, siis loobuti sellest teooriast.
Arstide kirjelduste kohaselt algas haigus külmavärinatega, mis olid väga tugevad, südame töö kiirenes, võides tekitada infarkti, valud peas ja kaelas, veepuudus, siis palavik, kuumalained, higistamine ja vahel ka lööve.
Arstide kirjelduse kohaselt tekkis osadel patsientidel deliirium. 30 – 50 protsenti haigestunutest suri 3 – 18 tundi pärast esimeste haigusnähtude ilmnemist.
Kui inimene suutis haigusest hoolimata 24 tundi elus olla, siis olid tal paranemiseks suured võimalused.
Arstiteadlased murravad seni pead, mis tekitas Tudorite ajastu kummalise higistamishaiguse, milles inimesed sõna otseses mõttes higistasid end surnuks.
Välja on pakutud, et see võis olla hantaviiruse mingi vorm. Hantaviirus levib näriliste sülje, rooja ja uuriiniga ning tekitab hemorraagilise palaviku.
Samuti ei ole teada, kuidas haigus tekkis ja levis. Arhiivides olevate haiguskirjelduste kohaselt oli teke ja levimine väga kiire.
Ei teata ka seda, miks epideemia tekkis viiel korral ja siis higistamishaigus kadus.
Higistamishaigusega tegeles 1551. aasta epideemia ajal Inglise arst John Caius, kes tegi selle kohta märkmeid, mis on tänapäeva uurijatele tähtis allikas.
Caiuse arvates põhjustas haigust mustus ning kuna puhangud tekkisid kevade lõpus ja suve alguses, siis seostas ta seda putukatega.
Caius ravis eelkõige jõukaid patsiente, kes maksid talle hästi. Ta soovitas neil elada puhtuses, hoiduda riknenud toidu söömisest ning elu ohustavatest halladest ja ududest, mis võivad olla mürgised. Ta ravis mitmesuguste taimede, droogide ja õlidega.
Osa Inglise ajaloolasi arvavad, et higistamishaigus jõudis Rooside sõja (1455 - 1485) lõpul Inglismaale Prantsuse sõduritega, kelle Henry VIII isa Henry VII palkas, et nende abil võita sõda ja kindlustada kuningatroon.
Ei ole teada, kas just prantslased tõid selle haiguse, kuid pärast Bosworthi lahingut 22. augustil 1485 läksid paljud selles lahingus osalenud Inglise sõdurid Londonisse, kus pärast nende saabumist hakkas haigus levima, võttes elu vähemalt 15 000 inimeselt.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/06/13042666t1hd2b7.jpg)
Lisaks Inglismaale oli higistamishaigus ka Saksamaal, Taanis, Rootsis ja Venemaal, kuid seda ei olnud näiteks Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal.
Kuigi higistamishaigus võttis elu sadadelt tuhandetelt inimestelt, oli muhkkatk siiski tapvam.
Euroopas suri 1346 – 1353 katkuepideemia tagajärjel umbes 20 miljonit inimest, mis oli selle aja rahvastikust 60 protsenti.