VAATA KOHE ⟩ Aeg nostalgitseda! 9 Eesti filmiajaloo kuldvarasse kuuluvat linateost

Foto: IMDB

VeebiTV filmilao valik on äärmiselt mitmekesine. Lisaks tänapäevastele filmidele, leiab sealt ka selliseid linateoseid, mis on juba pikka aega eestlaste südametes. Filmiklassika ei aegu, seega miks mitte neid aeg-ajalt uuesti vaadata?

«Viimne reliikvia» (1969)

«Liivimaa parim ratsutaja» Hans von Risbiter tutvub kauni Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on lahkesti nõus nad paari panema, kui saab enda valdusse Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Verepulmaks muutunud pulmapeolt päästab Agnese aga hoopis vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Ülejäänu, nagu teada, on Eesti filmiajalugu!

Paul-Erik Rummo kirjutatud, Uno ja Tõnis Naissoo viisistatud ning Peeter Tooma esitatud laulud on saanud vähemasti sama legendaarseks kui film ise. Venekeelses versioonis esitas laule Georg Ots.

«Kevade» (1970)

Kevade pole ainuüksi üks tähtsamaid linateoseid Eesti filmi ajaloos, vaid läheb suurepäraselt arvesse ka kui tour de force filmikunstis üleüldiselt. Oskar Lutsu romaanil põhinev lugu koolirüblikute juhtumistest ja krutskitest pole vähimalgi määral aegunud - Kevadet oleks paslik ikka ja uuesti vaadata tuletamaks meelde, et viimase neljakümne (või saja, kui arvestada romaani ilmumisaega!) aastaga on tegelikult hämmastavalt vähe muutunud. Noored on alati olnud noored ja jäävad alati noorteks.

Kevade keskmes on Lutsu poolautobiograafiline tagasivaade oma nooruspõlvele esimeses klassis. Peategelane Arno on tagasihoidlik noormees, kes leiab end esimest korda elus armununa koolipinki istumas. Otseloomulikult pole tema kuramaaž meelistüdruku Teelega ilma takistustete ja - nagu elus ikka - vahele tulevad probleemid, mida neist kumbki ei oska ette näha.

Kevade kuulub nii raamatu kui filmina eesti kullavaramusse. Raske on kirjeldada midagi, mis on nii suur osa ühest kultuuriruumist, mistõttu ainuõige lahendus on seda oma silmaga vaadata.

«Nukitsamees» (1981)

Eesti filmisõprade vast armastatuim ja tsiteerituim lastefilm «Nukitsamees» põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel, mille peategelased talulapsed Iti ja Kusti eksivad marjul olles metsa ning satuvad kurja Metsamoori valdustesse. Varahommikust hilisõhtuni tööd rabavate laste väljavaateks on saada kollipere poolt nahka pistetud. Kui lastel põgeneda õnnestub, võtavad nad Iti kiusliku hoolealuse Nukitsamehe endaga kaasa. Väikese metsaelaniku sisseelamine uude keskkonda on aga päris keeruline, sest pahandused ei taha kollipere võsukest maha jätta.

Helle Murdmaa mängufilmidebüüdi pärliks on Juhan Viidingu tekstidele loodud Olav Ehala muusika. Laule esitasid Marju Kuut, Heidy Tamme ja Ivo Linna.

«Suvi» (1976)

«Suvi» algab Joosep Tootsi tagasitulekuga vanematekoju – ta naaseb Venemaalt, kus käis tundma õppimas mõisamajandamise peent «süsteemi». Endale väljamaalt eksootilise ishiase hankinud Toots külastab koolivend Kiirt ning peagi ristub noormeeste tee kauni talupreili Teele ja teiste koolikaaslastega. Koos meenutatakse koolipõlve, naerdakse ja armutakse – see on helge film noortest inimestest, kelle elus on veel kõik võimalik.

Suurepäraste näitlejatööde, ladusa dialoogi ja tundliku kaameratöö eest kiita saanud menufilm «Suvi» jälgib Oskar Lutsu «Kevade» tegelaste käekäiku. Harukordne on, et «Suves» mängivad samuti Kruusemendi lavastatud «Kevades» armsaks saanud tegelasi samad osatäitjad. Suureks sirgunud koolilaste kõrval näeb filmis ka teisi Paunvere elanikke, kellest tuntuimaks on armastatud näitleja ja lavastaja Kaljo Kiisa poolt surematuks mängitud Lible.

«Arabella, mereröövli tütar» (1982)

Arabella on tüdruk, kes on kaotanud ema ning seilab mööda merd oma mereröövlite kaptenist isa laeval. Arabella isa on kõigi merede hirm Taaniel Tina. Arabella on väga kiindunud oma isasse ning usub, et kui ta isal silma peal hoiab, siis ei saa isaga midagi halba juhtuda. Karmide mereröövlite vastandiks on rändaja Aadu, kelle elu Arabella päästab. Aadu õpetab Arabellale headuse keelt. Ja nii hakkab Arabella mõistma, mis on elus oluline.

Aino Perviku samanimelise jutustuse põhjal valminud film on Peeter Simmil tehtud väga kaasahaaravalt ega jäta külmaks ka täiskasvanud vaatajaid. Seikluslikus filmis on kasutatud tolle aja kohta märkimisväärseid eriefekte ja kaskadööre. Peeter Simmi sõnul on see tema enim vaatajaid võitnud film, mida endises Nõukogude Liidus vaatas üle 9 miljoni inimese.

«Nipernaadi» (1983)

Toomas Nipernaadi - mees, keda kõik naised ihaldavad, isegi kui nad seda avalikult ei tunnista. Ta on libe kui Saabastega kass ja sensuaalne kui Don Juan. Ta saabub õhutul ja hommikul, enne kui sa ärkad, on ta juba kadunud.

Nipernaadi on Kaljo Kiisa adapteering August Gailiti samanimelisest romaanist (1928). Tegemist on intrigeeriva ja hinnatud looga mehest, kes liigub alati kulisside taga, korraldab pahandusi ja on ise kadunud enne, kui ta sekeldustesse satub.

Eesti filmiklassika? Igal juhul! Tasub vaadata? Absoluutselt!

«Hukkunud Alpinisti hotell» (1979)

Sven Grünbergi lummava filmimuusikaga «Hukkunud Alpinisti hotell» põhineb vene ulmekirjanike vendade Strugatskite samanimelisel fantastilisel põnevuslool, mis valmis kümme aastat enne filmi. Üksildasse mägihotelli kutsutud politseiinspektor Glebsky ei leia kohapeal esialgu miskit valesti olevat. Õhkkond on küll ebamaine ja hotellikülalised kõhedusttekitavad, kuid tõeliselt nihkesse lähevad asjad alles öösel…

Film kogus 1980. aastaks NSV Liidu kinodes kokku 17,5 miljonit vaatajat, Eesti kinodes 44 300 ning müüdi levituseks 28 riiki, peamiselt küll Aafrika ja Aasia maadesse. Trieste’i rahvusvahelise ulmefilmide festivalil võitis «Hukkunud Alpinist» auhinna Hõbedane Asteroid.

«Ukuaru» (1973)

Metsatöölise tütar Minna lükkab tagasi jõuka taluperemehe kosjad ning otsustab kaasaks valida hoopis lõõtsamees Aksli, kelle ainsaks maiseks varaks on tema pill. Peagi kolib Minna koos perega sügavale metsa, Ukuaru tallu. Seal sünnivad nende lapsed, õitseb armastus ja ka südamevalu – nii suur, et elutahe kipub kaduma. Elama aga peab, sest lapsed tuleb üles kasvatada. Eluraskustele vastu astuva tegelase Minna moto on mitte kunagi viriseda.

See on Leida Laiuse üks säravamaid töid ka autori enda jaoks ning paljude filmiga seotud olnud inimeste arvates väga sügavalt, isiklikult läbi tunnetatud. Veera Saare samanimelisel romaanil põhinev draama pälvis kiidusõnu nii filigraansete näitlejatööde, operaatoritöö kui ka muusika eest – just siit on pärit Arvo Pärdi «Ukuaru valss», mis heliseb ilmselt kõigi eestlaste südames. Film on monument tublile eesti naisele, kes ei löö raskuste ees kohkuma ja tuleb ka raskeimatest olukordadest välja võitjana.

«Kõrboja peremees» (1979)

Filmi stsenaarium põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel teosel, mille keskmes on Katku Villu ja Kõrboja Anna traagilise armastuse lugu. Pärast Villu vanglas veedetud aastaid ja Anna naasmist kodutallu saavad nad uute lootustega jälle kokku. Aeg on aga teinud oma töö ja kõik pole enam sugugi nii kui nooruspõlves.

Leida Laiuse «Kõrboja peremees» toob hästi esile Tammsaare romaani kirjutatud mitmeplaanilisuse ning süüvib inimese salatungidesse ja -tundmustesse. Film paistab silma tugevate näitlejatetööde ja kujundirikka pildireaga – muljetavaldavad loodusvõtted tehti Põhja-Kõrvemaal Paukjärve lähistel.