«VIIMNE RELIIKVIA» 50 ⟩ Hävitav arvustus Sirbis ja Vasaras aastal 1970: Gabriel jääb tühjaks kestaks; film on vaatemängulisus, ei enam

Aleksandr Goloborodko vürst Gabrielina filmis «Viimne reliikvia» Foto: Filmikaader

1970. aasta märtsis esilinastus eestlaste üks armastatumaid linateoseid «Viimne reliikvia». Film, mille read on peas vist kõigil meil, sai aga ilmumise ajal üsna leige vastuvõtu osaliseks – seda vähemalt toonases meedias.

Avaldame siin Sirbis ja Vasaras 15. aprillil 1970 ilmunud teatri- ja filmikriitiku Endel Linki arvustuse, mis kandis leiget pealkirja «Vaatemängulisus, ei enam».

«Viimne reliikvia» näib linastuvat niisama menukalt nagu «Kevadegi». Kuigi kinnomineku ajendeid on mitmesuguseid, võib selle paralleelsuses leida ka ühist — on ju Bornhöhe ajaloolised jutustusedki paljuloetud raamatud ja tullakse vaatama , mis «Vürst Gabrielist» ekraanil on saanud. Teiseks huviäratajaks on küllap needsamad ajendid, mis seiklusfilme alati on populaarseks teinud. Eelnevaga pole tahetud sugugi väita, et kinokülastajate huvi meie stuudio loomingu vastu muidu puuduks, seda on ikka jätkunud ja järk-järgult on publiku usaldus isegi suurenenud, eriti viimasel ajal. Alust selleks on andnud filmitegijate professionaalsuse tõus.

«Viimse reliikvia» lavastuses ilmnev professionaalsuse aste määrabki otsustavalt filmi vastuvõetavuse. Režissöör Grigori Kromarov ning kogu filmigrupp pole säästnud vaeva ega higi seiklusfilmi võtete arsenali žanripäraseks rakendamiseks nii temale endale kui ka kogu filmigrupile varem proovimata laadis. On selge, et ettevõtmine oli seotud teatud riskiga, nagu see uute vahendite kasutamisel ikka on, sest käesoleval spetsialiseerumise ajastul on iga žanri keskminegi tase küllalt kõrge. Ent seda meeldivam on tõdeda , et just žanriprintsiipide rakendamisel on saavutatud ajalooainelisele seiklusfilmile küllaltki sobiv rütm (rohkem küll filmi teises pooles) ning laad ja see ka üldjoontes algusest lõpuni läbi viidud. Selles vaatemängulisuses on stiilitunnet, film suudab köita oma tõusude ja langustega , episoodidega, kus on mängus peategelaste saatus, romantilise armastusloo lüürika ja sellesse põimuvate maaliliste looduspiltide ning olustikustseenide vaheldumisega. Ja lõpuks ka seoses niisuguste üllameelsete romantiliste peategelastega, nagu Agnes ja Gabriel, keda kehastavad sümpaatselt Ingrida Andrin ja Aleksander Goloborodko.

Küsimusi tekib ka Gabrieliga seoses. Gabriel kui filmi keskne kangelane pole jäetud mitte ainult ilma biograafiata (rudimentaarsed seosed jutustusega panevad muuhulgas kas või küsima — milline on tema vahekord Ivoga?), vaid ka ilma omapoolsete suuremate taotluste ja mõteteta.

«Viimse reliikvia» esimene pool on eepilisem ja häälestab järk-järgult seiklusfilmi mängureeglitele. Pakutav žanriloogika ning tõde on vastuvõetavad — olgu see siis keldrisse kukkunud kangelasele ootamatult päästva köie ulatamine, kindlat surma toovast obadusest pääsemine vms. Kasutades kontrastiprintsiipi kas süžeed arendades või episoodisiseselt (armastajate idüllilise olemise lõhub vaenuliku jõugu jõhker naer), leidlikke üleminekuid, mis tingivad humoristliku muige (munkade jumalatänamisele järgneb tore lõik määgivate lammastega), hüperboliseerimist (raske telkvankri tõstmine Siimu poolt, või tema haaratud palk võitluses), paralleele ning detaile, toonitavad filmiloojad sellega ka oma suhtumist toimuvasse ega luba niiviisi vaatajat päriselt romantilise vaatemängu tähttähelise vastuvõtja ossa jääda. Pidades seda momenti vägagi oluliseks, soovinuks sellist suhtumist kogu filmi jooksul veelgi tugevamini tunnetada. Küllalt kunstikavatsuslikult on see väljendatud mitmes kloostristseenis. Meenutagem kas või kloostri luureteenistuse iroonilist näitamist, seda, kuidas «ennastsalgavalt» kogutud andmed lõpuks omapärasest kirjatuvide keskjaamast toruposti kaudu abtissi ning tema nõuandja, vend Johannese ette malelauale kukuvad . Seda suhtumist toetab näitleja Rolan Bõkovi vend Johannese teravapiiriliselt kehastatud karakter. Tolle külmaverelise kalkuleerija ning võimuka intrigandi kaudu tajume kloostri ideede elluviija kaugeleulatuvaid kombitsaid. Abtissi kõrval, kelle tervikliku, eepilisema kuju loob Elza Radzipa, näeme vend Johanneses tegelikku peremeest, kes jätab abtissile küll tema kõrge positsiooni, kuid sunnib siiski tegutsema oma soovide kohaselt. R. Bõkovi osatäitmine kuulub filmi parimate hulka. (Tunnustussõnu tuleb siin lausuda nii Jüri Järvetile, kelle intonatsioonid annavad vend Johannese tekstile erilise vaheduse, kui ka Aino Talvile, kes dubleeris abtissi teksti.)

Läbi nende karakterite ja kloostri vastutegevusega seotud episoodide kujukuse ning läbi filmiloojate suhtumise sünnib teema alge, mis seostub laulutekstide kommenteeriva mõtisklusega. Ent see täpne lakooniline laad, mõtteerksus, lõpunimõeldus kõigis üksikasjades ei ole omane filmile tervikuna. Teema arendus jääb nagu poolikuks, ta ei seostu oma aktsentides kuigi oluliselt ega täpselt filmi peategelastega. Seepärast jääb filmi üldmuljes domineerima too standardne seiklusfilmipärane vaatemängulisus sellele žanrile üldiselt moraali äratundmisega, kus paha saab oma karistuse ja õiglus võidutseb.

Viimatiöeldu ületamist takistavad pidurid näivad küllalt suuresti olevat seotud stsenaariumiga, Seiklusfilmi žanri seaduspärasusi silmas pidades märgib V. Tobro oma arvustuses («Noorte Hääl» nr. 74 ) õigesti mõningate illustratiivsete ning puhtinformatiivset laadi epicoodide hulka, mida on vaja rohkem tegevuse loogilise järjepidevuse kui žanripärase tegevustiku arendamiseks. Näib, et on jäädud kuidagi poolele teele eepilisema variandi juurest puhtseiklusfilmi poole. Võibolla langes vaekauss seiklusfilmi kasuks töö käigus liiga hilja? Et «Viimne reliikvia» pole ekraniseering, vaid Arvo Valtoni kirjutatud iseseisev stsenaarium «Vürst Gabrieli» motiividel, siis oleks oodanud kontseptsiooni huvides tegevustiku hoopis seostatumat arendust. Kroonikast võetud reliikvia motiiv on iseendast sündmusi liikumapaneva asjaoluna meeldiv leid, samuti on hästi antud kloostri sepitsused selle reliikvia kättesaamiseks. Kahjuks ei vii see iseendast paljulubav «avang» huvitavasse «keskmängu» ega ava autori kavatsust.

Küsimusi tekib ka Gabrieliga seoses. Gabriel kui filmi keskne kangelane pole jäetud mitte ainult ilma biograafiata (rudimentaarsed seosed jutustusega panevad muuhulgas kas või küsima — milline on tema vahekord Ivoga?), vaid ka ilma omapoolsete suuremate taotluste ja mõteteta. Tema suhtumine rahvasse ja ülestõusu näib olevat üsna ükskõikne. Seetõttu on ta ilma jäetud ka sellest armastuse ja kohustuse vastuolust, mis võiks kangelast seesmiselt elustada, on ainult need välised takistused, mida ta peab ületama, et armastatud Agnesega ühineda. Kahtlemata madaldub seetõttu Gabrieli kuju ja ka A. Goloborodko meeldiv osatäitmine ei suuda luua seiklusfilmi suure kangelase oreooli. On ju isegi seiklusfilmide praktika seda palju kordi tõestanud, et kangelane muutub ülevamaks, kui tema tegevust ajendavad võitlus rahva huvide eest ja üllas idee. Ja tundub, et sellega kaotab film küllaltki oluliselt oma ideelises liinis, kaotab ka selle tuksleva mõtte väljaütlemise võimaluses, mis sünnib reliikvia motiivist ja seostub lauludega.

Filmi loojad on andnud vaatajate ette ilmuvale Gabrielile vaba mehe positsiooni. Ta deklareerib seda filmi algul teda kimbutavate seltskonnale, siis vend Johannesele, kes teda oma intriigi teenistusse värvata püüab, ja lõpus, kui võitluses allajäänud Ivo ägab: «Vaba mees ei pidanud ju tapma», vastab Gabriel talle pistoda rinda torgates: «Ma ei ole vaba mees, sest mul pole valikut.»

Ent too dialektiline areng «vabast mehest» paratamatu valikuni võitlevate jõudude vahel ei ole tegevustikus kuigi reljeefselt tunnetatav. Liiga vähe on selleks pidepunkte pakutud, liiga umbmääraseks jääb Agnesele poetatud mõte («Ma pole täna see , kes ma olin eile») ja küllalt põgusaks ühe tugipunktina ka kõnelus Ivoga, vabadusest ja müüdavusest, mis mattub emotsionaalsete stseenide vahele. Nii et Gabrieli jaoks on autorite kontseptsioon küll olemas , kuid see jätab Gabrieli praeguses sündmuste serveeringus paraku küllaltki suletud isiksuseks, mis mõistagi Gabrielile filmi keskseks kangelaseks tõusmisel kasuks pole. Tundub koguni, et seesuguse Gabrieli loomine oleks filmilt nõudnud sootuks eepilisemat laadi, graafilisemat kujundlikkust. Liiga kõikemattev on selleks värvide pidu ning vähe kaasaaitav trikkide kaskaad. Kas poleks praegusele filmlkäekirjale sobivam olnud Gabrieli tugevam seostamine ülestõusnud rahvaga, tema näitamine ühe kindlameelse eestvõitlejana ?

Küllalt eluline osa on «Viimses reliikvias» massistseenidel. Siin on loodud nii meeldejäävalt koloriitseid žanripilte (pidu mõisas), dünaamilisi võitlusstseene (mõisa vallutamine ja kloostrisse tungimine) ning stiilselt eepilise pidulikkusega mõjuvaid rituaalseid kloostriepisoode (Agnese nunnaks pühitsemine). Kõik see kõneleb lavastaja ning kollektiivi püüdlikust tööst. Kuidagi õõnsalt deklaratiivselt mõjub aga mässajate salakoosoleku episood ning stseen juba vallutatud kloostri kirikus (kõnepidamine). Selle põhjused näivad olevat sügavamad — mässav rahvas mõjub liiga taustaliselt , üpris ebamääraseks jäävad ülestõusu ajendid — kloostri majanduslikust survest kuuleme ainult vihjamisi jne. Nii seepärast kui ka nõrga seose tõttu peategelasega ei suuda rahva võitlus kuigi palju kaasamõtlema panna.

«Viimse reliikvia» vaatemängulisuse serveerimise on tunnustatav operaator Jüri Garšneki töö. Tema küllalt liikuv kaamera on jõudnud tabada meeldejäävat võitlusstseenides, pakkunud looduse maalilist ilu ning rahu ja ka teda seiklusfilmile sobivat romantilist ajaloolist koloriiti salapärastes klocstrikäikudes. Sugugi ei saa alahinnata ka kunstnik Rein Raamatu osa. Tema kavandatud suurdekoratsioonid — mõis , klooster, kõrts, samuti interjöörid — oma ajalaohõngulises kujunduses ning koloriidis mängivad mõjuvalt kaasa filmi vaatemängulisuses. Põhiliselt sama võib ütelda Helve Halla kostüümide kohta. Aga kas ei tekita mõningat segadust nende Ivo meeste kostüümide sarnasus mässajate omadega stseenis, kus nad Agnest ja Gabrieli nende idüllis üllatavad? Ebaõnnestumistega seoses ei saa märkimata jätta hiietaadi habeme ja paruka isetegevusliku näärivana taset.

Üks õnnestunumaid, tugevalt juurdeütlev komponent on Paul-Erik Rummo tekstidele loodud laulud Peeter Tooma esituses (muusika autorid Uno ja Tõnu Naissoo).

Lõpuks veel ühest õrnast küsimusest kõnealuse filmi puhul. Filmi tegijad on mitmeti kinnitanud, et nende taotlus oli teha seiklusfilm ning ajaloolisest tõest siin kinni pidada pole püütud. Paraku see küsimus siiski tõuseb, sest «Viimses reliikvias» pole tegemist üksnes karakterite kujutamisega mingil ajaloolisel foonil, vaid teoses on käsitletud niisugust ajaloolist fakti, nagu väga tuntud Pirita kloostri hävingut (teatavasti juhtus see võitlustes Vana-Liivimaa pärast 1577. aastal), siia on sisse toodud ka Ivo Schenkenbergi kui ajaloolise isiku kuju. Nii annab film küllalt täpsed koordinaadid kujutatava ajajärgu jaoks. On aga suuresti küsitav, kas seiklusfilmi tinglikkusega saab õigustada nii vaba ümberkäimist ajalooga, et rikastame oma ajalugu pärast Jüriööd, mil Padise klooster vallutati, veel ühe suuremastaabilise ülestõusuga, ajalooteadust ilmselt jahmatava avastusega, mis ka Pirita kloostri hävingu maarahva arvele kirjutab. Veel paar samas vaimus seiklusfilmi «Tallinfilmilt», ja meie ajaloopilt on juba vägagi võimas. Juba seepärast, et E. Bornhöhe «Vürst Gabrieli» puhul kriitika etteheitvalt ajaloolisi ebatäpsusi märgib, ei ole ilmselt õige mööda vaadata «Viimse reliikvia» autorite lihtsustatumast suhtumisest ajaloosse.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et teha huvitavat ja sisukat seiklusfilmi, kus standardsete võtete vaatemängulisus ühenduks laitmatult ka tuumakama mõtte realiseerimisega, on küllalt keeruline ülesanne. «Viimses reliikvias» saavutatud vastuvõetav vaatemängulisus on pool teed, kuid ilmselt võib kogemusigi pidada väärtuslikuks.