HARDO PAJULA ARVAMUS ⟩ Kõige ohtlikumaks viiruseks on apokalüptilise mõtlemise kiire levik

«Eriti tähtis on minu arvates endale aru anda, et valitsus, keskpank ja sanepidjaam ei saa meie eest rahuneda – see on midagi, mis tuleb teha igal inimesel eraldi.» Maailma tabanud kriisi üle arutleb Edmund Burke'i Seltsi eestvedaja ja Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor Hardo Pajula.

Sel kirjutisel on oma eellugu ja kuivõrd see on mu enda jaoks olulisem kui kaastöö ise, siis räägin sellest paari sõnaga. Kui Elu24 tegi mulle üleeile ettepaneku kirjutada arvamuslugu teemal «Mida teha, et kriis üle elada ja mitte tagasi kiviaega kukkuda?», polnud mul alguses kandvat ideed. Mängisin mitme mõttega, peast käisid läbi märksõnad «Võlumägi», Ivan Illich, totaalne sõda surmaga jne.

Alles õige mitme tunni pärast meenus mulle kursus, mida olin ette valmistanud üle aasta – ja just nimel lootuses, et sellest võiks taolises olukorras, nagu meil tänaseks on kujunenud, mingit tolku olla.

Äkiline arusaamine, et kõik need surmagraafikud, piirijärjekorrad ja eriolukorrad sobivad kenasti juba olemasolevasse raamistikku, oli mulle üks viimaste aegade suuremat sorti selgushetk.

Minu jaoks ongi kõige hämmastavam, kuidas see taipamine mul nii kaua aega võttis. Küllap on põhjus selles, et esmapilgul tundus praegune mastaapne tõvepuhang kujutavat endast midagi, mis vajaks mingit täiesti teistsugust lähenemist. Äkiline arusaamine, et kõik need surmagraafikud, piirijärjekorrad ja eriolukorrad sobivad kenasti juba olemasolevasse raamistikku, oli mulle üks viimaste aegade suuremat sorti selgushetk.

Mudel on teadupärast tegelikkuse lihtsustatud kujutis. Praegusel ühiskondlik-meditsiinilisel plindril on väga palju tahke ja iga inimese lugu kirjeldab neist ühte. Järgnevat kirjatööd tuleks seetõttu võtta ühe vaatenurgana paljude teiste seas. Ma loodan, et see võib avardada lugejate mõtteruumi ja osutada meie kollektiivse kimbatuse nendele külgedele, mis praegu veel meditsiinistatistika varju jäävad.

Usutavasti on paljud lugejad kuulnud ütlust, et kui su ainsaks töövahendiks on haamer, siis võtab maailm varem või hiljem naela kuju. Olen teadlik, et minu mudel või mõtteraamistik paneb ka mind nägema teatud tõsiasju ja laseb mul teistest mööda vaadata, aga see kehtib ka kõikide teiste arvajate kohta. Sellega võib sissejuhatuse lõpetatuks lugeda.

...

Eesti teoloog Elmar Salumaa kirjutab oma «Filosoofia ajaloo» avalõigus: «Kõikide aegade filosoofiline mõtlemine on otsesemalt või kaudsemalt tegelenud esmajoones kolme seesuguse probleemide ringiga: mida me teame? mida peame tegema? mida tohime loota?» Need kolm küsimust annavad meile praeguse olukorra käsitlemiseks hädavajaliku struktuuri.

1. Mida me teame?

Kuigi küsimuses on kasutatud mitmust, kirjutan ma selles alajaotises loomulikult sellest, mida mina arvan meid teadvat. Ma ei taha lugejat isegi tingimata veenda, et asjad on just nimelt nii, nagu nad mulle paistavad. Pigem kutsuks ma üles seda juttu kaaluma ja kõrvutama seda oma mudelite, arusaamade ja filtritega, sest need on meil kõigil erinevad ja suur osa praegustest võtmeprobleemidest saavad minu arvates alguse just sellest asjaolust.

1.1 Globaalmõranemine

Seda nähtust tuntakse kontorikeeles deglobaliseerumisena ehk siis selle tagasipöördumisena, mis meie elu siin viimase sugupõlve vältel on kujundanud. Viimase globaliseerumistsükli kõige olulisemateks teetähisteks tuleks pidada ilmselt Reagani ja Thatcheri turureforme ning Hiina avanemist 1980ndate aastate alul, Berliini müüri lammutamist 1989. aastal, kaksiktornide puruks sõitmist 2001. aastal ning Trumpi otsust keelustada Euroopa Liidu elanikel Ühendriikidesse sissesõit. Edasine on kõigile neile, kel on viimastel päevadel olnud võimalus kuskil piiri peal valget laeva oodata, niigi selge, nii et sellest punktist võime ilmselt edasi minna.

Elu oli Empedoklese kosmoloogias võimalik ainult poolehoiu ja vaenu pingeväljal. Nii täielik harmoonia kui ka täielik ebakõla lämmatavad Empedoklese mudelis kõik elueosed. 

Enne kui ma seda teen, tahaksin ma aga tähelepanu juhtida umbes 2500 aastat tagasi elanud kreeka filosoofile Empedoklesele, kelle maailmamudelis oli neli algelementi – tuli, vesi, õhk ja maa – ning kaks isikustatud jõudu: poolehoid (Philotes) ja vaen (Neikea). Elu oli Empedoklese kosmoloogias võimalik ainult poolehoiu ja vaenu pingeväljal. Nii täielik harmoonia kui ka täielik ebakõla lämmatavad Empedoklese mudelis kõik elueosed. Selles jutus on minu arvates tänaseni tugev tuum.

1.2 Apokalüptiline mõtlemine

Apokalüpsis on kreeka tüvega võõrsõna, mis seondub meile eelkõige maailmalõpuga ja kuivõrd suur osa meist peab maailmalõppu halvaks uudiseks, siis on tal ka üsna kurjakuulutav kõla. Sõna kreekakeelne algvorm viitab aga tegelikult mitte lõpule, vaid katte eemaldamisele, millegi ilmsiks tulekule.

Apokalüptilise usulahu liikmele ei tähenda maailma lõpp seega mitte hirmutavat, vaid soovitavat ja hingestavat perspektiivi. See on hetk, kus meie eest varjus püsinud reaalsuse tõeline pale valitutele järsku nähtavaks saab. Enamasti on apokalüptilisel avangardil ka selged plaanid, kuidas asendada praegune lootusetult rikutud maailmakord õigluse, võrdsuse, lunastuse, rahu ja külluse ajastuga.

Mulle tundub, et pärast 2008. aasta finantskriisi on endast eelkõige suure ärrituvusena märku andev apokalüptiline elutunnetus olnud pideval tõusuteel. Selle valjuhäälseks eelsalgaks olen ma siiani pidanud sõsse (sotsiaalse õigluse sõdureid).

Kena küll, aga mis on sel jutul pistmist meie praeguse olukorraga? Briti ajaloolane Norman Cohn väitis, et 20. sajandi kahe peamise totalitaarse ideoloogia – kommunismi ja fašismi – juuri tuleb otsida keskaegsete apokalüptiliste sektide seast.

Mulle tundub, et pärast 2008. aasta finantskriisi on endast eelkõige suure ärrituvusena märku andev apokalüptiline elutunnetus olnud pideval tõusuteel. Selle valjuhäälseks eelsalgaks olen ma siiani pidanud sõsse (sotsiaalse õigluse sõdureid). Nimetatud liikumine on eriti kaalukas Ameerikas, kuid selle mõju laieneb hoogsalt üle maailma.

Olukorras, kus A-le ei järgne enam oodatud B, kus paljud enesestmõistetavateks peetud asjad järsku kahtluse alla seatakse, on apokalüptilisel mõtlemisel äärmiselt soodne pinnas ja praegu haarab see meelelaad oma valdusse ilmselt üha suuremaid rahvahulki. Ma usun, et see on kõige ohtlikum praegu leviv haigusetekitaja. Füüsilistel tõbedel ja muudel ühiskondlikel hädadel on siin loomulikult tähtis kiirendi roll.

1.3 Laiaulatuslik ja kiire omandireform

USA Kongressi eelarveameti andmetel kasvas ajavahemikul 1989–2013 kõige rikkama 10 protsendi perekondade osakaal kogu varades 67 protsendilt 75 protsendini. Keskmisest rikkamate, kuid ülemisest 10 protsendist vaesemate perekondade varade osakaal langes samas ajavahemikus 30 protsendilt 23 protsendini, mis tähendab seda, et vaeseima poole osa kogu koogis langes kuhugi statistilise vea piirimaile.

2008. aasta finantskriisi üheks sagedamini toodud põhjuseks oli just nimelt rikaste riikide varandusliku ebavõrdsuse järsk kasv.

Kui rikas ja vaene maa omavahel kauplema hakkavad, ütleb üks tuntud majandusteooria, siis võidavad sellest rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed. See tundub tõesti nii olevat. Hiinas on viimase põlvkonna vältel mitmed miljonid inimesed hiliskeskajast turbokapitalismi ümber kolinud, ja USA andmed on just sellised, nagu me siin just äsja nägime.

2008. aasta finantskriisi üheks sagedamini toodud põhjuseks oli just nimelt rikaste riikide varandusliku ebavõrdsuse järsk kasv. Mitmed kriisimeetmed, eelkõige varade hindu vahepeal tublisti kergitanud rahatrükid, on esialgset probleemi veelgi süvendanud ning nüüd tuleb tõenäoliselt lõpuks põhiprobleemile otsa vaadata.

Üks järeldus, mille ma revolutsioonide ajalugu uurides teinud olen, on see, et meie elu ja vara kuuluvad meile meie kaaskodanike armust.

Briti ajaloolane Niall Ferguson tsiteerib oma raamatus «Paber ja raud» Weimari vabariigi töösturit Hugo Stinnest: «Kui valida on inflatsiooni ja revolutsiooni vahel, siis eelistan mina neist esimest.» Saksa tööstuskapteni sõnad võtavad laias laastus kokku ka meie tänased valikud. Millise vormi eelseisev võla- ja omandireform võtab, see sõltub suuresti eelpool käsitletud apokalüptiliste meeleolude intensiivsusest.

Üks järeldus, mille ma revolutsioonide ajalugu uurides teinud olen, on see, et meie elu ja vara kuuluvad meile meie kaaskodanike armust. Seda on eelseisvate aastate või kvartalite kestel endal kindlasti kasulik meeles pidada.

1.4 Sõjakad valuutad

Nüüd, kus ahvikiirusel piirid sulgenud riigid hakkavad lahendama oma kuhjunud sisepoliitilisi probleeme, jääb rahvusvaheline majanduskoostöö paratamatult muude prioriteetide varju.

Riikide üksteisest hälbivad majanduspoliitilised meetmed tipnevad aga üldjuhul varem või hiljem kaubandus- ja valuutatülides, milliste tunnistajateks olime juba ammu enne praegust paanikat. Kuivõrd siin on sisuliselt tegemist globaalmõranemise uue vaatusega, siis ei hakka ma sellele teemale praegu rohkem aega kulutama.

Kui põhiprobleem on ülespiitsutatud närvisüsteem ja meid kollektiivse enesetapu suunas tõukav surmahirm, siis tuleks minu arvates eelkõige püüda praegu kuidagi maha rahuneda.

Selle ploki kokkuvõtteks tuleb nentida, et olukord õues on tõesti keeruline. Ma pigem eelistaksin, et olen sellest valesti aru saanud, aga samas võib mul ka vabalt õigus olla. Selle ebamugava teadmisega liigumegi edasi Elmar Salumaa järgmise küsimuse juurde.

2. Mida me peame tegema?

Kui põhiprobleem on ülespiitsutatud närvisüsteem ja meid kollektiivse enesetapu suunas tõukav surmahirm, siis tuleks minu arvates eelkõige püüda praegu kuidagi maha rahuneda. Kasvõi juba sellepärast, et isegi kui kollektiivset paanikat ei õnnestu enam peatada, siis iga üksiku inimese jaoks on minu arvates maharahunemine ikkagi parim strateegia.

Ma möönan siiski, et siin on võimalik mõelda ka teisiti. Nii mõnigi võib maharahunemisele eelistada hüpet massihüsteeria lainesse ja et sellega koos siis mõnele ilmutuslikule rannale kanduda.

Eriti tähtis on minu arvates endale aru anda, et valitsus, keskpank ja sanepidjaam ei saa meie eest rahuneda – see on midagi, mis tuleb teha igal inimesel eraldi.

Olukorras, kus A-le ei järgne enam tavapärane B, on oma keskmes püsimine keeruline ülesanne, aga ma olen veendunud, et kui see meil ei õnnestu, siis on meie väljavaated tõesti kaunis kehvad. Eriti tähtis on minu arvates endale aru anda, et valitsus, keskpank ja sanepidjaam ei saa meie eest rahuneda – see on midagi, mis tuleb teha igal inimesel eraldi.

2.1 Kriisiaja psühholoogia

Hiljuti palju kära tekitanud Kanada kliiniline psühholoog Jordan Peterson on öelnud, et tema pikaajalise kogemuse põhjal on teatud kriisid – ta rääkis eelkõige sõdurite posttraumaatilisest stressist – nii rängad, et nendega hakkamasaamine nõuab religioosset keelt.

Ma usun, et tal on õigus, eksistentsiaalses tupikus ei ole suurt abi ei meie igapäevasest sõnavahust ega ammugi mitte akadeemilise filosoofia ülespuhutud lobast. Mida tähendab üldse religioosne keel ja milliseid probleeme tuleks pidada religioosseteks?

Ma kuulasin 2017. aasta suvest kuni 2018. aasta talveni Petersoni loenguid väga tähelepanelikult ja väga arvestatavas mahus ning julgen seetõttu jagada lugejatele paar soovitust. Kui vesi päris ahjus on, siis teeksin ma kõigepealt ära suure viisiku isiksusetüüpide testi ja vaataksin läbi tema 2017. aasta Toronto Ülikoolis peetud kursuse «Isiksus ja selle transformatsioon». Kuivõrd need aitasid mind, siis võivad need aidata ka kedagi teist. Mis ma siin muud ikka oskan ütelda?

2.2 Teadus ja vaimne praktika

«Teadus ja vaimne praktika» on mu neljas tõlkeraamat. Selle autor inglise bioloog Rupert Sheldrake käsitleb nimetatud teoses seitset vaimset praktikat, mis on omased pea kõikidele maailma religioossetele traditsioonidele.

«Kõiki neid [praktikaid, H. P.],» kirjutab Sheldrake, «võivad kasutada kristlased, juudid, moslemid, hindud, budistid, animistid, neošamaanid, inimesed, kes peavad end spirituaalseteks, kuid mitte religioosseteks, new ager`id, sekulaarsed humanistid, agnostikud ja ateistid.»

Kuivõrd Sheldrake on seisukohal, et raamatus tutvustatud praktikate rakendamisest võidavad ka ateistid, siis ei ole tegemist ühtegi konkreetset religiooni propageeriva teosega, vaid ajahambale vastu pidanud käitumisviiside tutvustamisega sekulaarses ühiskonnas üleskasvanud inimestele.

«Kõiki neid [praktikaid, H. P.],» kirjutab Sheldrake, «võivad kasutada kristlased, juudid, moslemid, hindud, budistid, animistid, neošamaanid, inimesed, kes peavad end spirituaalseteks, kuid mitte religioosseteks, new ager`id, sekulaarsed humanistid, agnostikud ja ateistid. Ma ise olen kristlane, anglikaan, ja rakendan neid praktikaid kristlikus kontekstis. Kuid neid võivad kasutada teistesse religioonidesse kuuluvad inimesed ning ka ateistid ja agnostikud. Ühelgi religioonil või mittereligioonil pole nende praktikate monopoli. Need on avatud kõigile.»

Kui ma nüüd jälle endast räägin – ja isikliku kogemuse osas pean ma ennast eksperdiks –, siis võin julgelt öelda, et Sheldrake'i raamat ja selle aluseks olev ideestik on aidanud mul rahuneda. Seetõttu tahan juhtida lugejate tähelepanu kõnealusele mõtlejale pühendatud playlist’ile Edmund Burke’i Seltsi YouTube’i kanalil.

Kui ma nüüd jälle endast räägin – ja isikliku kogemuse osas pean ma ennast eksperdiks –, siis võin julgelt öelda, et Sheldrake’i raamat ja selle aluseks olev ideestik on aidanud mul rahuneda.

Seal on praegu ühtekokku 25 videoklippi, mille pikkus ulatub 49 sekundist («Mis juhtub meiega siis, kui me sureme?») kuni 81 minutini (minu intervjuu Sheldrake’iga). Kõik videod on varustatud eestikeelsete subtiitritega, mis ma olen kas ise tõlkinud või heaks kiitnud.

Eriti tahaks ma soovitada Sheldrake’i 83-minutilist videot «Taasavastades Jumalat ühes Rupert Sheldrake’iga». Olen sellest eelmainitud playlist’i jaoks lõiganud juba seitse lühiklippi (vt nt «Mul õnnestus pääseda üksnes väga-väga väikese lonksukesega», «Kui seda teeks mõni tablett, siis peetaks seda meditsiiniliseks läbimurdeks.»). Kuivõrd selle loengu puhul on minu arvates tõesti tegemist kõnekunsti suursaavutusega, siis kavatseme kogu loengule juba lähipäevil eestikeelsed tiitrid alla saada. See on praegu parim, mida mina arvan kujunenud kriisis teha saavat.

2.3 Äärmine vastutus

Mu meelest on praeguses olukorras kõige olulisem juhtlause põhimõte: käitu nii, nagu sõltuks kogu krempli saatus sinust. See ei ole sugugi nii jabur printsiip, kui ta esialgu ehk tunduda võib. Kui me kollektiivse hulluse teel samas tempos edasi kappame, võivad raketišahtide uksed ühel hetkel vabalt lahti minna ja siis on tõesti kõigel kriips peal.

Me oleme harjunud või pigem on meid õpetatud mõtlema, et me oleme tähendusetud tolmukübemed tähendusetul planeedil tähendusetus universumis ning meie mõtetel ja tegudel puudub seetõttu samuti igasugune tähendus.

Me oleme harjunud või pigem on meid õpetatud mõtlema, et me oleme tähendusetud tolmukübemed tähendusetul planeedil tähendusetus universumis ning meie mõtetel ja tegudel puudub seetõttu samuti igasugune tähendus. Praeguses kriisis on selline mõtlemine väga ohtlik, sest – nagu ma eelpool juba ütlesin – ei saa ei president ega perearst meie eest rahuneda.

3. Mida me tohime loota?

Kuus aastat tagasi ilmus mul Postimehes lugu «Kolm kaunist sõna», kus jutt käis 2009. aastal ilmunud Ameerika ökonomistide Kenneth Rogoffi ja Carmen Reinharti raamatust «Seekord läheb teisiti». «Seekord-läheb-teisiti sündroomi põhiolemus on lihtne,» kirjutavad autorid, «selle juured ulatuvad kindlasse veendumusse, et finantskriisid on midagi, mis juhtuvad teiste inimestega teistes riikides teistel aegadel; meil siin ja praegu kriise ei tule. Me ajame omi asju paremini, me oleme targemad, me oleme möödaniku vigadest õppinud.»

Täna ei käi jutt enam niivõrd majandus- ja finantskriisist – see on juba kohal –, kuivõrd selle kaugematest tagajärgedest. 1910. aastal kirjutas Briti leiboristlik parlamendisaadik Norman Angell, et «rahvusvahelise majanduse tihe läbipõimitus» on muutnud kuue suurvõimu vahelise sõja võimatuks. Mõned aastad varem oli Poola pankur Jan Bloch jõudnud oma mahukas kuueosalises teoses «Sõja tulevik» järeldusele, et uute relvade enneolematu hävitusjõud muudab sõja võimatuks.

Filosoofilises plaanis räägime siin hea usu ja rumaluse piirist; esimene on sama möödapääsmatu kui teine taunimisväärne. Nende eraldusriba on samavõrd ähmane kui oluline. Selles olukorras on määrav piirivedaja vaimse vundamendi sügavus.

Seetõttu kõlavad käesolevas kriisis eriti asjakohaselt 20. sajandi ühe suurima teoloogi Paul Tillichi sõnad: «Me ei peaks tundma häbi oma lootuse pärast, kui see pole ammutatud nähtuste pealispinnalt.»

Seekord läheb teisiti – me mitte ainult ei tohi, vaid peame seda uskuma.