Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

KODUKONTORI KULLAFONDIST Mäletate veel seda naljakat videot BBCle intervjuu andnud mehest? See võib nüüd meist igaühega juhtuda

Copy
Robert Kelly andis 2017. aastal BBC-le intervjuud, kui tema lapsed tuppa tormasid ja kogu pere hetkega üle maailma kuulsateks tegid.
Robert Kelly andis 2017. aastal BBC-le intervjuud, kui tema lapsed tuppa tormasid ja kogu pere hetkega üle maailma kuulsateks tegid. Foto: Kuvatõmmis Youtube'i videost

Me kõik mäletame seda videot lastest, kes tormasid tuppa, kui nende isa andis parasjagu BBC-le intervjuud. Kodust töötades võib taolisi naljakaid olukordi, kus lapsed või mõni teine pereliige jalutab tähtsa videokoosoleku või kasvõi videotunni ajal kaamerasse sisse, vabalt juhtuda igaühega. 

2017. aastal arvas professor Robert Kelly alguses, et BBCle antud otseintervjuu, mille ajal tema lapsed tuppa tormasid ja paraja kaose tekitasid, hävitas ta karjääri arvamuseksperdina, vahendas Guardian.

Ootamatult hakkas aga lõbus videoklipp, kus Korea suhete eksperdi Kelly nelja-aastane tütar Marion ja aastane poeg James kodukontorisse tungisid ja sellega rahvale palju nalja tekitasid, hoopis oma elu elama ja sai kiiresti üle maailma kuulsaks. 

Tavaliselt oli Kelly kodukontorist intervjuusid andes ukse alati lukustanud, kuid sel korral unustas ta seda teha. Pusani riikliku ülikooli politoloogiaprofessor Kelly arutas BBC uudistes Lõuna-Korea presidendi süüdistamist.

Samal ajal üritas tema naine Jung-a Kim intervjuud elutoas salvestada. Märkamatult lipsasid aga lapsed naise juurest minema ja tungisid isa kodukontorisse.

Nii Kelly kui ka Kim nägid hetke, kui tütar isa kabinetti sisenes ka kodus olnud teistelt ekraanidelt.

«Ma nägin pilti ekraanil ja nägin kohe, et Marion oli minu taha tulnud,» rääkis Kelly. 

Erkkollases dressipluusis tüdruk suundus otsejoones oma isa laua poole ja selleks ajaks, kui Kim reageerida jõudis, oli käimistoolis James samuti isa kabinetti siseneda jõudnud.

«Ma ei saanud aru, miks BBC intervjuud ei lõpetanud,» lisas Kelly. 

«Võib-olla said nad kohe aru, et see oli komöödia kullafondi kuuluv klipp,» arvas mees.

Pere jaoks ei tundunud aga juhtunu esialgu sugugi naljakas. 

Vahetult pärast intervjuud seisid abikaasad oma korteri koridoris ja olid täiesti jahmunud. 

«Me mõlemad eeldasime, et see oli minu intervjuurde andmise lõpp. Ma arvasin, et olin end terve maailma ees naeruvääristanud,» seletas Kelly.

Umbes tund pärast intervjuu toimumist küsis aga BBC Newsi produtsent temalt luba klipi jagamiseks.

Ja sealt hakkas kogu juhtunu juba oma elu elama. 

Kellyst, ja tegelikult kogu tema perest, kes oli harjunud Wall Street Journali välispoliitika arvamusavaldustega kaasnenud tuntusega, oli saamas ülemaailmne kuulsus hoopis teises võtmes. 

Järgnevatel tundidel ja päevadel sai pere lugematu hulga intervjuusoove ja pakkumisi tulla meelelahutussaadetesse külalisteks.

Ajakirjanikud piirasid Kelly vanematekodu Ohio osariigis Clevelandis. Läheneti ka tema endistele ja tollastele õpilastele. 

Ellen Show soovis peret oma saatesse.

Suur huvi langes just nelja-aastasele Marionile, kes oli oma süütu olekuga kõigi südamed võitnud.

Kuna tüdruk muutus ka omaette meemiks ja kuulsuseks, palkas lasteaed, kus ta käis, turvamehe. 

«Nad olid mures, et äkki hakkavad mõned imelikud inimesed lasteaia ümber tiirlema,» rääkis Kelly.

Klipiga kaasnes perele ka negatiivset vastukaja. 

Oli neid, kes arvasid, et Jung-a Kim on lapsehoidja. 

Siis seisis Kelly silmitsi kriitikaga selle eest, kuidas ta oli üritanud Marioni oma töölaua juurest eemale lükata. 

«Inimesed lugesid meie suhetest välja igasuguseid asju,» meenutas Kelly.

Tähelepanu muutus nii intensiivseks, et viis päeva pärast intervjuud ei saanud Kelly enam tööl käia ja piirdus suures osas oma korteris püsimisega. Nii korraldas ka tema ülikool pressikonverentsi. 

Perekond andis kodukontoris esimese intervjuu BBC saatejuhile James Menendezile.

Pere tavapärane rutiin taastus aga alles üheksa kuud hiljem.

«Kahe nädala jooksul olime kõige kuulsam pere maa peal,» tõdes Kelly.

«Kas see on saavutus? Ma ei tea, see on ikkagi veidram kui miski muu. Tore on mõelda, et tegime inimesed õnnelikuks, kuid see pole tegelikult selline asi, mida enam kogeda tahaks,» tunnistas mees. 

Tagasi üles