:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014328t1hb5da.jpg)
«Surmavad naised» kolmandas osas rääkis Katrin Lustile oma õõvastava loo 39-aastane Merike. 2017. aastal vanglast vabanenud naine kandis karistust jõhkra mõrva eest. Mis viib ühe noore naise nii kaugele, et ta haarab kirve ja kustutab oma kauaaegse meestuttava eluküünla?
2008. aasta 10. mail kell 23.23 sai Päästeamet teate, et Põltsamaal Võisiku külas on ühes kortermajas puhkenud tulekahju. Sündmuskohale kiirustanud päästekomandod leidsid leekides korterist eest 71-aastase mehe surnukeha. Samas korteris viibinud naise, tänase loo peategelase Merikese, oli naaber suutnud juba põlevast korterist päästa ja õue tuua.
/nginx/o/2020/03/18/13014273t1h781d.jpg)
Kuigi päästjad arvasid esmapilgul, et eakale mehele sai saatuslikuks voodis suitsetamine, leidsid sündmuskohale saabunud kriminalistid, et tegemist pole mitte õnnetuse, vaid jõhkra mõrvaga. Kohtuarsti ekspertiisi järgi oli 71-aastast meest löödud kuus korda kirvega pähe ja pärast julma veretööd, kui vana mees oli tegelikult veel elus, pandi põlema ka tema korter. Jõhkra kiremõrva kahtlus langes 26-aastasele Merikesele, kes oli tol ööl jäänud ka ise samasse korterisse tulelõksu ja pääses sealt üle noatera tänu naabri kiirele reageerimisele.
Tartu Maakohus määras Merikese 2009. aasta veebruaris süüdi tapmises ja määras talle kaksteist aastat trellide taga. Kokku istus naine kinni üheksa aastat ning vabanes vanglast 2017. aasta mais.
Merike oli Eduardi kinnisidee juba lapsest saadik
Merike oli kõigest 11- või 12-aastane tüdruk, kui tema vanemate maja juurde tuli 50. eluaastates mees nimega Eduard. Seesama Eduard, kelle Merike aastaid hiljem kirvehoopidega julmalt tappis. «Tema nägi mind, hakkas teretama ja jutustama», selgitab Merike Eduardiga tutvumise algust. «Väike laps ei saanud aru, miks ta tervitab. Kui vanemaks sain, siis hakkasin aru saama», lisab naine. Mida vanemaks Merike sai, seda paremini hakkas ta mõistma, et Eduard ei käi nende kandis mitte ainult oma naistuttavat aitamas, vaid tegelikult on mees Merikesest sisse võetud. Hoolimata sellest, et Merike oli siis vaid noor tüdruk ja Eduard oli temast 45 aastat vanem!
Koos käidi mehe palvel alguses rolleriga sõitmas ja hiljem juba metsavahel jalutamas ja juttu rääkimas, millest Eduard ainult julgust juurde sai. «Kui hakkas käppima, siis ma hoidsin alati eemale», räägib Merike, mille peale mees teda «piprav*tuks» sõimas. Merikese sõnul viskas Eduard talle silma peale juba tõesti väga varajases lapseeas ja lahti ta mehest enam ei saanudki. Merike oli justkui Eduardi kinnisidee, millest mees ei suutnud oma elu viimase päevani lahti öelda.
Kui Merike oli umbkaudu 15-aastane, hakkas mees talle ka külaskäikudel raha andma. See oli noore neiu jaoks suur asi, sest koolis ei läinud tal kõige paremini ja ka kolhoosi, kus Merikese vanemad töötasid, enam ei eksisteerinud. Merikese vanemad tegid erinevaid juhutöid ja pere elas peost suhu. Nii leidiski Eduard kõige kavalama viisi, kuidas noor neiu ikka ja jälle tagasi enda juurde meelitada.
Eduard elas Merikese kodust 80 kilomeetri kaugusel ja kui neiu sai täisealiseks, kutsus mees teda igal nädalal enda juurde külla. Muide, Merikese ema sai kogu loost teada alles siis, kui tema tütar oli juba Eduardi tapmise eest kinni võetud ja rääkis neid lugusid kohtusaalis. «Siis minu ema natuke riidles ka, et miks mina ei rääkinud temaga ega öelnud talle, et see mees mulle ligi ajas», tunnistab Merike Katrin Lustile.
Kui Merike sai 18-aastaseks, hakkas Eduard talle rääkima abielu ja armastuse juttu. Erakliku olemisega ja vaid kuus klassi koolis käinud Merike ei talunud endast nii palju vanema mehe puudutusi, aga oli Eduardist siiski mingil moel justkui sõltuvuses - oli ta ju meest tundnud praktiliselt kogu oma elu. Lusti küsimuse peale, kas Merike mehega kunagi suudles või seksis, vastab naine, et sellist asja ei juhtunud mitte kunagi. Ka ei olnud Eduard vägivaldne ja alati, kui naine soovis tema juurest lahkuda, sai ta selleks loa ja lisaks andis mees talle ka raha ja süüa.
Jõhker kuritegu 10 aastat hiljem
71-aastane Eduard sõitis seekord sõrmusega Merikese juurde külla ja palus teda naiseks. Merike keeldus kategooriliselt. Kui Eduard lahkus, avastas naine, et mees oli sõrmuse kapi peale jätnud. Kui Merike Eduardile helistas ja ütles, et mees on sõrmuse tema juurde unustanud, süüdistas mees Merikest sõrmuse varguses ja ähvardas teda politseiga. Naine hakkas kartma ja uskus mehe ähvardusi ning läks juba järgmisel päeval Eduardile sõrmust Põltsamaale tagasi viima. Sellel hetkel ei osanud naine ka oma kõige halvemas unenäos ette kujutada seda, et ta on võimeline kedagi kirvega jõhkralt tapma...
Eduard oli naist nähes heas tujus, kutsus naise elutuppa ja teatas, et peab kiirelt käima tualetis. Tegelikult keeras ta välisukse lukku ja võttis võtme eest ära. Väidetavalt hakkas Eduard seejärel Merikest vastu naise tahtmist käperdama, surus ta jõuga vastu seina ja üritas teda voodisse pikali lükata. Merike võitles end mehe haardest välja ja kihutas ringiratast mööda korterit, paludes vanal mehel end ometi rahule jätta. Merikese sõnul maadles ta Eduardiga seal korteris niimoodi mitu tundi, kuni mingil hetkel mees ära väsis.
«Seda ma nägin, et ta läks teise tuppa. Ma läksin kööki. Mul oli janu. Võtsin kirve», räägib Merike sellest, mis edasi juhtuma hakkas. Naine haaras pliidi juures olnud väikese kirve, läks magamistuppa, kus Eduard voodis lamas, ja lõi selle terava otsaga meest kuus korda pähe.
/nginx/o/2020/03/18/13014304t1h5f4d.jpg)
«Jah, šoki ajal ma lõin. Ma ei tea, miks ma lõin...». Pärast kolme hoopi tõusis Eduard korra voodis istuli, aga Merike lõi teda uuesti, mis siis, et mees ei osutanud talle mitte mingit vastupanu. Ülejäänud kolme lööki Merike ei mäleta. Ta mäletab vaid seda, et mingil hetkel läks ta tagasi magamistuppa Eduardi vaatama ja siis oli mees tagasi voodi peal pikali. Merike arvas, et mees on surnud, mis siis, et kohtuekspertiis tuvastas hiljem, et tegelikult oli Eduard veel elus.
/nginx/o/2020/03/18/13014316t1h5b8a.jpg)
«Seda ma mäletan, et kui päris õhtu oli, siis ma panin põlema ka», ütleb naine. Süüdistuse järgi lõi Merike Eduardi kirvega pähe keskpäeval, aga mehe voodi valas ta bensiiniga üle ja süütas selle ligi kümmekond tundi hiljem, täpsemalt kell 23.23. «Kui hakkas põlema, siis ma jooksin kohe ukse juurde. Tahtsin kohe välja minna. Vaatasin võtit ei ole. Siis kukkusin kokku...» Kui Eduardi naaber poleks ust maha lõhkunud, oleks Merike ka ise korterisse sisse põlenud.
/nginx/o/2020/03/18/13014312t1h642c.jpg)
Merikest ei ole süüdimatuks tunnistatud ja talle määrati 12-aastane pikkune vanglakaristus tapmise eest. Mingit ravi ei ole Merikese sõnul talle pakutud. «Ma ise soovisingi minna haiglasse, mitte vanglasse. Ma tahtsin jälgida, kas ma olen hea südamega või halva südamega...» tunnistab koletu kuritöö sooritanud naine. Merike ütleb, et kuna ta pole pärast Võisikus toimunud tragöödiat mingit ravi saanud, siis tabab ta end tihti mõttelt, kas ta on hea inimene või halb inimene. Ja kuna ükski arst ei ole tal aidanud seda samuti välja selgitada, on naise ainus võimalus lihtsalt hoida sellistest olukordadest eemale.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13014328t1hb5da.jpg)
Katrin Lusti küsimuse peale, milline oleks Merikese elu siis, kui ta poleks Eduardi tapnud, vastab naine: «Puhas tüdruk oleks olnud siis.» See kohutav tragöödia saadab naist aga tänase päevani ja oma ellu ei luba Merike enam ühtegi meest: «Kui hakkavad armastust pakkuma, siis ma hakkan hoidma eemale ja põgenen sealt ära», ütleb Merike.
/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)