/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2020/03/11/13002611t1h4cea.jpg)
«Surmavad naised» teises osas rääkis oma loo 57-aastane Kairi, kes vabanes 2017. aasta sügisel Tallinna vanglast, kuhu ta pandi istuma selle eest, et ta tappis üheainsa noahoobiga oma elukaaslase.
Hoiatus!
Järgnevad kujutised võivad olla häiriva sisuga. Kas soovid jätkata?
«SURMAVAD NAISED» ⟩ Mis viib ühe Tartu äärelinnast pärit naise nii kaugele, et ta haarab võinoa ja tapab oma elukaaslase üheainsa noahoobiga?
Kairi on 57-aastane Tartu äärelinnas üles kasvanud naine, kelle vanemad olid õnnelikus abielus ja kelle helge lapsepõlv möödus suure õunapuuaiaga eramajas. Täna ei ole naise elu aga enam sugugi nii helge: 2017. aastal vabanes naine ennetähtaegselt Tallinna vanglast, kuhu ta pandi istuma selle eest, et ta tappis üheainsa noahoobiga oma elukaaslase.
/nginx/o/2020/03/11/13002522t1had15.jpg)
Kairi ainus pelgupaik pärast vanglast vabanemist on räämas ja lagunev Tallinnas asuv nõukogudeaegne ühiselamu. Pea paarkümmend aastat maalrina töötanud Kairi teenis maalrina leiba ka sel 2013. aasta suvel, kui tema elukaaslase Ruslaniga juhtus Lasnamäe serval kohutav tragöödia. Kairi on nõus oma loo rääkima ainult anonüümselt, sest elu pärast vanglat on olnud tema jaoks väga keeruline. Inimene, kes on kinni istunud tapmise eest, on teistele justkui ohtlik: temaga kardetakse suhelda, tal on raske leida tööd, sõpru ja armastust. Üleriigiline tuntus suurendaks naise rasket koormat veelgi.
/nginx/o/2020/03/11/13002542t1haeed.jpg)
Algus nagu muinasjutt
Oli suvine aeg ja paar kohtus mere ääres, kuhu Ruslan tuli sõbraga piknikku pidama. Kairi üüris siis Koplis korterit ja Ruslan töötas santehnikuna. Kairi sõnul oli armastus Ruslaniga vastastikune ja juba samal õhtul kolis 31-aastane mees 40-aastase naise juurde ja enam sealt ära ei läinudki. Kairi sõnul oli Ruslan tagasihoidlik, viisakas, puhas, kena välimusega ja sümpaatne meesterahvas. «Liblikad lõid kohe kõhtu, nagu öeldakse», naerab Kairi.
Kairi ja Ruslan elasid koos peaaegu 10 aastat. Alguses tundus kõik nagu muinasjutus, aga mingil hetkel tõusid ka nende suhte kohale murepilved. «Tema oli üldiselt väga lahtiste kätega inimene, aga no muidugi see viinaviga oli tal küljes kohe, aga ma alguses ei pannud seda tähele», räägib Kairi. «Kui paar aastat sai koos ära elatud, siis hakkas inimesel tekkima see nö vabaduse tunne rohkem». Ruslan tuli Kairi sõnul peaaegu igal õhtul purjus peaga koju. Kogu mehe sissetulek kulus suuresti just alkoholi peale, aga Kairi kanda jäid kõik elamisega seotud kulud. Pidevalt purjutav mees pani aga viinapitsi tõstma ka Kairi enda. «Et seda leevendada...kõiki neid skandaale...sellepärast hakkasin ma ise ka tarbima rohkem», tunnistab naine.
Ühise purjutamise käigus hakkasid paaril tekkima tülid. Naine heitis mehele ette rahapuudust ja pidevat joomist, Ruslan aga lasi Kairi peal tihti käiku käed. Lisaks hakkasid Kairil tekkima võlad ja tema elu liikus aeglaselt, aga sirgjooneliselt allamäge. Esimest korda läks mees Kairile kallale siis, kui paar kolis Maardusse elama. Kallaletungid jätkusid ka siis, kui paar kolis elama Lasnamäe veerel asuvasse autotöökotta. Just seal saigi Ruslan 2013. aasta 20. juuli öösel saatusliku noahoobi rindkeresse.
/nginx/o/2020/03/11/13002552t1h8953.jpg)
Need autotöökojas asuvad ruumid, kus Kairi ja Ruslan elasid, olid tegelikult mõeldud maalritarvete hoiustamiseks, ning majaomanikud ei teadnud, et Kairi kolis sinna ise sisse ja hakkas seal koos Ruslaniga elama. Korduvalt üritati paari majast välja tõsta, nendega oli väga keeruline suhelda, alalõpmata käis üks jooming ja kaklused olid samuti üsna tihedad. Probleemid olid ka naabrimees Toomasega, kes pidi algselt olema seal majas valvur, aga kes hakkas ka koos Kairi ja Ruslaniga viinaklaasi tõstma.
Mis siis ikkagi tol saatuslikul ööl juhtus?
Tol saatuslikul õhtul jõidki Kairi ja Toomas nädalalõpu tähistamiseks koos viina. Oli suvine reede õhtu ja Ruslani veel kodus polnud, tema kolas Kairi sõnul kuskil linna peal. Kui «poolik» sai joodud, läks Kairi ära magama. Järgmine hetk oli see, kui Ruslan lõi jalaga ukse lahti, võttis riidest lahti, läks külmkapi juurde, võttis sealt midagi süüa, istus voodi peale, vaatas Kairile tigeda pilguga otsa ja ütles vene keeles: «Nüüd on sind aeg maha lüüa, lits!»
Kairi lugu on huvitav sellepoolest, et kuigi naine istus vanglas ja ta mõisteti tapmise eest süüdi, ei mäleta ta ise noahoopi, mille ta oma elukaaslase rindkeresse 2013. aasta suvel lõi. «Siis ta tõusis püsti ja ütles need sõnad ja siis ma lükkasin selle laua, mis meie vahel oli, endast nagu eemale ja siis oli mul udune pilt», selgitab Kairi nii palju, kui ta mäletab. «Ja teine moment, kui ma uuesti mäletan, oli see, et ma andsin talle esmaabi». Kairi ütleb, et ta ei mäleta, et tema oleks kööginoaga Ruslani löönud.
Lugu läheb veelgi põnevamaks
Selgub, et hädaabinumbrile helistajaid oli tol saatuslikul ööl mitte üks, vaid lausa kaks! Kõigest 5 sekundit enne seda, kui Kairi helistas hädaabinumbrile, helistas numbrile 112 ka naabrimees Toomas. Esmapilgul arvas Kairi, et Ruslan on kuskile ora otsa jooksnud, sest ta ei näinud mehe rinnal noahaava, vaid lihtsalt mingisugust sälku. Ka ei näinud naine köögis nuga, sest see oli kadunud.
Kohtutoimiku järgi tuli naaber Toomas väidetavalt Kairi kisamise peale nende tuppa ja viis siis mingil põhjusel tapariista oma eluruumi. Kui prokurör hiljem Toomaselt küsis, kuidas nuga tema kätte sai, vastas mees, et ta ei tea. «See oli mul näpu vahel ja kui ma taipasin, et mul on ruttu telefoni vaja, siis ma jooksin automaatselt oma tuppa ja ei pannudki tähele, et see mul näpu vahel on», selgitab Toomas. Kui politsei saabus, andis Toomas noa neile üle.
Peamine põhjus, miks Kairi süüdi jäi, oli selles, et ta helistas tol ööl oma sõbrannale ja teatas talle, et oli tapnud oma mehe. See sõbranna andis kohtus ka tunnistusi, mis saidki Kairile saatuslikuks. Täna ütleb Kairi aga, et ta tõesti helistas sõbrannale, aga ta oli šokiseisundis ja ta ei mäletanud ega saanud täpselt aru, mis oli juhtunud. «Kuidas on see võimalik, et nii palju aastaid on möödas ja ma siiamaani ei mäleta seda momenti?» küsib Kairi.
Muide, Kairi vabastati eeluurimisvanglast 24 tundi pärast Ruslani tapmist ja ta oli veel aasta aega vabaduses, enne kui Ringkonnakohus talle karistuse määras ja ta Ruslani tapmise eest § 113 alusel lõplikult süüdi mõistis.
Enne vanglasse minekut, kui Kairi ja Toomas üheskoos jälle napsu võtsid, tunnistas Toomas talle veel ühe inimese juuresolekul: «Sina, õeke, pole süüdi mitte milleski, tegelikult suskasin teda mina». Loomulikult helistas naine kohe oma advokaadile, kes soovitas naisel see jutt linti võtta. Paari nädala pärast kutsus Kairi Toomase uuesti endale külla. Aga kuna mees nägi diktofoni, siis ta seda juttu enam ei korranud.
Kohtus tunnistas Toomas Kairi kasuks ja ütles, et Kairi on hea inimene, teeb hästi süüa ja temaga on koos lõbus aega veeta. Kairi sõnul ütles Toomas talle, et tema ei saa vanglasse minna, aga Kairile antakse väiksem karistus. Toomasel oli õigus. Kuigi kohus määras Kairile karistuseks täpselt 6 aastat, oli naine reaalselt vanglas 2 aastat ja 4 kuud.
«Ma olen eluga edasi läinud, aga see on väga keeruline olnud», tunnistab Kairi. Naine on arvamusel, et ükski inimene enamjaolt teist inimest niisama naljalt tapmpa ei lähe ja seal on alati mingid tagamaad. Neid inimesi, kes on kellegi tapnud, ei tohiks kindlasti õigustada, aga igal inimesel on oma lugu. Kairi end Ruslani surmas süüdi ei tunnista.