Kuigi üldlevinud arvamuse kohaselt tasub rappa minna looduse tärkamist või sügisvärvide mängu nautima, pakub laudteel turnimine elamusi ka päikselise talveilmaga.
Talvine raba päikese ja härmatise kastmes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tea, kas asi oli uue aasta saabumises või astroloog Edda Pauksoni soovituses kriisiajal rohkem looduses viibida — igatahes ärkasin 2. jaanuari hommikul mõttega, et nüüd tuleb rappa minna.
Et seal talvel liikumiseks suurepäraselt sobivaid räätsasid polnud mul parasjagu kusagilt võtta ja kõrvalised kruusateed olid saanud hirmuäratavalt särava katte, otsustasin Soomaal asuva Riisa laudtee kasuks. Algab see ju otse Tipust Jõesuusse viiva maantee äärest ning tollel püsisid autod õnneks üsna hästi.
Termosega kaasa võetud soe tee seljakotis loksumas, kuulutasin retke alanuks. Peagi pidin nentima, et minu idee ei olnudki kuigi originaalne: parklas seisis teisigi autosid ning ajapikku kogunes neid sinna järjest juurde.
Kõige tähtsam matkal osaleja oli muidugi päike, kes rabamaastiku värvid esile tõstis ja lumekirme mätastel sädelema lõi. Laukad olid valge jääkaane all ja see tundus pealtnäha ka üsna tugev olevat.
Esimesed sammud libedal jääl tekitasid lapselikku võidurõõmu, kuid siis ärkas minu täiskasvanulikum mina ja manitses, et ilma kohalikke olusid tundva inimeseta ei maksa seal liugu laskma kippuda. Vahepeal lipsas jalg siiski taas mõne ettejuhtuva laukakaane siledust proovima.
Rahulikult lonkides jõudsin viiekilomeetrise matkaraja lõppu just siis, kui päike metsa taha vajuma hakkas, ning tundsin suurt puudust minekutuhinas koju jäänud fotoaparaadist.
See oli ka põhjus, miks nädal hiljem, erakordselt härmatanud laupäevahommikul taas rabatee ette võtsin. Selleks ajaks olin oma talvise raba kirjeldustega ärevile ajanud ka mõne oma tuttava, nii et seekord olime juba mitmekesi.
Kus on vikerkaare kodu?
Otsustasime minna Hüpassaare laudteele, mis teeb ligi viiekilomeetrise ringi Kuresoo raba idaservas. 11 000-hektarise pindalaga Kuresoo on Soomaa rahvuspargi rabadest suurim. Turvas on seal keskmiselt neli ja mõnes kohas peaaegu kaheksa meetrit paks.
Kõnealusest päevast rääkides ei saa aga kuidagi märkimata jätta, et hommikul, kui end minekule sättisin, silmasin kümnekraadises külmas Viljandi kohale kerkinud vikerkaart. Õigemini oli tegemist värvilise jupikesega, mis naabermaja kohal ennast taeva poole sirutas. Varsti ilmus täpselt sealtsamast välja päikesekera ja vikerkaar haihtus.
Etteruttavalt võin öelda, et päeva lõpuks saime aimu, kuhu see hommikune vikerkaar kaduda võis. Päiksepaistelise Kuresoo lauka ääres seistes hakkasid järsku lumel silma mitmevärvilised sädemed justkui laiali puistatud kalliskivid. Äkki olid need sinna pudenenud vikerkaarekillud?
Valgus tunneli lõpus
Meie Hüpassaarde jõudmise ajal oli päike juba nii kõrgel, kui ta sel aastaajal üldse olla saab. Parkla juures tervitas saabujaid lumememm ja eemal, Mart Saare majamuuseumi juures oli näha pererahva liikumist.
Meie aga keerasime kohemaid metsateele ning seadsime sammud sinna, kus viitadele üles pandud info kohaselt pidid pilgule avanema Kuresoo mättad ja männid. Enne rappa jõudmist murdsime metsas pead veel selle üle, millisele loomale võiksid kuuluda kraavijääle vajutatud ülisuured jäljed.
Lõpuks kumas varjulise metsatee lõpust valgus. Laudtee viis otse sellesse silmipimestavasse maailma, kus iga taim, puu ja pinnavorm oli härmatiserüü all omaette vaatamisväärsus.
Rohututid, mis lepivad sel aastaajal tavaliselt siivsa pruuni värviga, lehvitasid nüüd blonde kiiskavaid kiharaid. Kääbusmändide okkad olid kõik ühekaupa kristallidega üle puistatud, justkui tõestamaks, et külmataadil püsivust jätkub.
Soovitus jäi kuulda võtmata
Tuleb tunnistada, et säärases rabas liikumine on üsna aeganõudev tegevus. Selles ei ole aga süüdi mitte niivõrd libe laudtee, millelt tuleb kukkumise vältimiseks vahepeal kõrvale astuda, kui hoopis inimlik ahnus sellest looduseimest võimalikult palju oma taskusse pista. Nõnda sa muudkui klõpsid pilte teha ja unustadki edasisammumise.
Laugastiku juurde rajatud puhkekohas turritas pinkidel härmatise tehtud siilisoeng. Et seda oli kahju rikkuda, puhkasime püstijalu ning tekitasime endale põnevust laukajää tugevust proovides.
«Räägitakse, et Mart Saar oli sageli selles laukas ujumas käinud. Seda võite teiegi teha!» lugesime infotahvlilt.
Tänasime soovituse eest, kuid suplust seekord ette ei võtnud. Suundusime hoopis rabasaarele, mis suviste päikesetõusukontsertide ajal on mahutanud ligi tuhat inimest.
Sel päeval valitses seal aga vaikus ja inimtühjus. Sellest, et rabas ei ole sugugi alati nii rahulik, andsid tunnistust tormi ajal juurtega maa seest välja kistud männipuud.
Edasi viis laudtee meid veelgi kaugemale rappa, juhtides läbi laugastike ja üle rabasaarte, mis oma ilu poolest ei jäänud sugugi alla eespool nähtutele.
Muide, me polnud ka tol päeval rabas üksi: räätsajäljed laudtee ääres näitasid, et enne meid oli sama teed astunud veel mõni inimene.
Lõpuks jõudsime läbi siirde- ja kõdusoometsa Hüpassaare talu taha puisniidule, kust jalutasime üsna sirget teed pidi tagasi parklasse. Lumememm seisis vapralt omal kohal ning meie autole oli seltsilisi tulnud. Õnneks leidus sel päeval teisigi uhkes pidurüüs raba imetlejaid — ta polnud ennast ilmaasjata nõnda ehtinud.