Loodusfotograaf Remo Savisaar: kes on Eesti looduse kõige ohtlikum elusolend?

Remo Savisaar Lapimaal Foto: Remo Savisaar erakogu

Raadio Elmar saates «Ikigai» rääkis loodusfotograaf Remo Savisaar. Kui palju pilte on ära rikkunud helisev mobiiltelefon? Kes on Remo silmis Eesti looduse kõige ohtlikum elusolend? Juttu oli põnevatest fotograafia ja looduse teemadest. Saatejuht oli Tambet Ind.

Loodusfotograaf Remo Savisaar rääkis raadio Elmar saates «Ikigai», et tema ametialased oskused on välja kujunenud pika aja jooksul. «Fotograafiat kui sellist saab õppida. Kuid otseselt loodusfotograafia alaseid oskuseid saab omandada ikkagi eelkõige omal käel, mina olen nii teinud. Kõik see on üks suur silma treenimine,» sõnas mees.

Savisaar lisas, kuidas saab huvi korral loodusfotograafiaga algust teha. «Võib alustada nii, et valid välja teatud fotograafid, kelle tööd sulle väga meeldivad. Sa hakkad jälgima ja analüüsima nende töid. Püüad leida vastused küsimustele: miks need sulle meeldivad, kuidas need on tehtud, millised on kompositsioonid? Kõik see on õppeprotsess! Koolis seda õppida ei saa, kuid omal käel küll,» lisas ta.

Mees rääkis, et looduses pildistamas käies on mobiiltelefoni helin nii mõnigi kord häid võimalusi ära rikkunud. «Need kõned tulevad sisse just siis, kui sa neid kõige vähem ootad. Telefon heliseb tihti just siis, kui olen näiteks kaks tundi passinud mingit lindu ja ta lõpuks tuleb oksale. Tavaliselt panen telefoni küll helitu režiimi peale, kuid tuleb ette ka seda, et unustan seda teha. Telefoni päris koju ei saa ka jätta. Teinekord on hea aega parajaks teha - vaadata, kas on mõni tööalane kiri sisse tulnud. Telefon aitab aega sisustada, järjepidevalt ei jaksa tundide viisi ühte visuaali jälgida,» tunnistas mees.

Savisaar lisas, et ilusate tööde puhul on oma osa nii õnnel kui tööl. «Õnnel on kindlasti oma roll! Kuid töö osatähtsus on kindlasti suurem. On vaja teatud teadmisi, kui lähed loodusesse. Tuleb teha korralikku eeltööd, et teada saada, kus kohast loomi või linde otsida. Eelinfo otsimine on minu jaoks väga meeldiv protsess. Ma ei tutvu mitte ainult lektüüriga, vaid vaatan ka loodusfilme, selle viimase materjali järgi on võimalik õppida looma või linnu kehakeelt, see on ülimalt olulise tähtsusega fotohetke tabamisel,» rääkis ta.

«Kui liigun looduses, siis minu eesmärk on see, et oleksin loomade ja lindude jaoks nähtamatu. Ma ei saa neid häirida ja endast palju jälgi jätta. Nad tunnevad ära isegi konkreetse inimese. Oli aeg, kui käisin palju kodukakku vaatamas, ta oli alati puu õõnsuse peal olemas. Mul oli alati sama riietus ja kõnetasin teda, võimalik, et ta tundis mind ka kõnnaku järgi ära. Kuid kui ma läksin tema juurde kellegi teisega, lind läks kohe peitu,» rääkis fotograaf.

Savisaar lisas, et ta tunneb end looduses turvaliselt ja otseselt suurt hirmu kogemust ei ole tal oma töös ette tulnud. «Ma kontrollin seda keskkonda, kus liigun ja seetõttu tean, mis minu ümber toimub. Halba üllatust pole siiani olnud. Kui ma peaksin paari meetri kaugusel oleva puu taga nägema karu, siis see hirmutaks mind muidugi väga! Habekakuga oli situatsioon, kus üks poegadest sattus mulle päris lähedale, emaslind lendas seejärel minu juures olevale oksale ja jälgis mind hüpnotiseerivate silmadega - siis ma natukene tundsin hirmu ja kartsin talle otse silma vaadata. Ta nägi, kuidas ma reageerisin ja mõni minut hiljem ta lendas tagasi oma tavapärasele oksale. Oled kuulnud lugusid, kus kakk on isegi karule kallale läinud,» kirjeldas ta.

«Eelistan Eestimaa loodust, kuid olen käinud pildistamas ka Islandil, Siberis, Põhja-Aafrikas. Tahaksin kunagi minna Madagaskarile, kuid hetkel pole see veel plaanis olnud. Usun, et lõvi ma jälgima ei läheks, see on ikka juba palju ohtlikum pildistamine. Eestis päris selliseid ohte õnneks ei ole. Meie looduses on kõige ohtlikum puuk! Teda ma küll sõbraks saada ei tahaks. Eelmisel aastal korjasin ikka väga palju puuke, Alutaguse regioonis sain kuue kuu jooksul üle saja puugi. See on ikka müstika! Tavaliselt saan aasta jooksul vast kümme puuki. Sellised kogemised käivad paraku loodusfotograafiaga kaasas. Pean olema ise rohkem tähelepanelikum ja jälgima ümbrust ja oma riideid,» lisas Savisaar.

Fotograaf tunnistas, et fotosid tehes seab ta alati looduse huvid kõige kõrgemale. «Püüan eelkõige mitte sekkuda. Tahaks loota, et suurem osa meist oskab looduses käituda. Kuid väga tihti liigun sellistes kohtades ringi, kus näen reostust - suitsukonisid, prügikotte. Milleks küll nii tehakse? Kui sa jõuad selle metsa viia, siis sa jõuad selle ka ju metsast kaasa viia. Sellist häirivat asja hakkab väga palju silma,» rääkis ta.

Mees rääkis, milliseid loomi või linde meeldib talle kõige enam pildistada. «Mulle meeldivad kõik! Ilu on siin muidugi vaataja silmades. Kui õnnestub leida koht, kus saan loomi või linde häirimatult jälgida, siis võib öelda, et nad kõik on väga vaatemängulised. Nad jooksevad, müravad ja otsivad süüa. Lihtsalt, teatud piirid tulevad ette. Tuleb meeles pidada, et loodus on number üks. Näiteks mitte kunagi ei tohi emarebasele vahele jääda. Peab selgeks tegema tema liikumise mustri ja isegi kui jään vahele, peab kohe lahkuma. Vastasel juhul looma pere kolib mujale ja see teine koht on alati nende jaoks kehvem,» kirjeldas ta.

Loodusfotograaf Remo Savisaar lisas, et ta pole pidanud palju pingutama nende tulemuste nimel, millega ta täna iga päev fotograafia alal silmitsi on, kuid ometigi on ta alustanud oma tegemistega täiesti nullist. «Nullist kasvõi tehnika mõttes, et mul polnud alguses ju mingit tipptehnikat. Minu tehnika ostud on olnud sõbralt saadud laenuga. Kõik on toimunud järk-järgult ja võtnud üksjagu aega. Kui kellegil on millegi järgi suur soov ja talle meeldib oma asja teha, siis tehku seda kirega ja nii, et silmad põlevad! Siis ma usun, et ta jõuab sinna punkti, kus tuleb ka tunnustus,» rääkis ta raadiole Elmar.

Vaata fotograafi isiklikku pildiblogi keskkonda SIIT.