Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/08/11557594t1hab97.jpg)
/nginx/o/2020/03/02/12982984t1h91ba.jpg)
Eile ühes vestluses teiste nõidadega läks mõnel seal omavahel korralikuks klähvimiseks. Üks kongus nina vastu teist. Lendas sädemeid ja kristalle ja luuad paukusid nii mis kole. Ja sina arvad, et ilmataat meile järsku suurest armust lume maha tõi… Ei see olnud ilmataat ühti, me Harryga päästsime maailma ära, jälle.
Nali naljaks. Tegelikult vaatasin seda kõike pealt ja omaette mõtisklesin. Isegi üritasin paar sõna sekka sokutada ja maailma selle ilmselgest lõpust, ära päästa. Ütlesin midagi sellist, et everybody relax ja kamoon, me oleme ju kõik ühes paadis ja noh, et me kõik oleme ju üks ja armastust ja südameid ja liblikaid ja lilli ja… ja… jah.