/nginx/o/2020/03/02/12982669t1h08af.jpg)
Aasiast meeletu kiirusega levima hakanud koroonaviirus külvab paanikat ka taevastes kõrgustes - lennufirmad jätavad lende ära, lennujaamades peilitakse haigeid reisijaid ja inimestel soovitatakse rännukihk maha suruda ja kodus istuda. Olen pidanud viimase paari nädala jooksul Euroopa ühest nurgast teise lendma ja tõesti... maske on palju.
Üsna tiheda reisijana on mul ikka pisut suurem huvi selle vastu, kas lennujaamade läbimine ja lendamine on ikka ohutu tegevus.
Viimase aasta jooksul olen koos lastega astunud lennukisse üle tosina korra ning seni ei ole me end kunagi otseselt ohustatuna tundnud. Tunnistan ausalt, et ega ka nüüd, mil maailmas möllab koroonaviirus COVID-19, ei tundnud vähemalt mina end kordagi üheski lennujaamas ega lennukis ohustatuna.
Veebruari teises pooles taas Eestisse lennates arvasin küll hetkeks, et ehk on inimesi seoses koroonaviiruse levikuga tabanud ka lennuhirm. Nii varahommikune Lissaboni lennujaam, kui ka hilisem Helsingi lennujaam olid peaaegu inimtühjad. Ma ei olnud varem kunagi sellist vaatepilti näinud. Seega tõttasin ka kohe ennatlikult arvama, et nonii, koroona on inimesed nii hirmule ajanud, et keegi ei julge enam kodust välja tulla.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/02/12982880t1h1a7b.jpg)
See mõttekäik, et inimesed ei julge enam reisida, sai põrmustatud pärast Tallinna Lennujaama kommunikatsioonijuhi Margot Holtsiga rääkimist. «Euroopas ei ole praegu lennureisijate arvus muutusi näha,» ütles Holts mulle, kui küsisin temalt, kuidas valmistub lennujaam koroonaviiruse leviku takistamiseks. Lisaks mängis meie puhul ilmselt tol päeval rolli ka tõsiasi, et neil hetkedel ei väljunud lihtsalt väga palju teisi lende. «Ka Tallinna lennujaamas võib tippaegade vahel haigutavat tühjust nähes arvata, et lennujaam on välja surnud,» selgitas Holts.
Tagasi vaadates pean aga tõdema ja Holtsiga nõustuma, sest 20. veebruaril Lissabonist Helsingisse suundunud lennukis ei leidunud ühtegi vaba kohta ja sama päeva lõunal Tallinnasse suundunud lennukis oli sama seis.
Aga, sellest hoolimata ei möödunud reis ilma väiksemate viperusteta.
Alustasime reisi Eestisse 20. veebruari varahommikul. Kuna aga Prantsusmaa transporditöölised streikisid taas, siis mõjutas see ootamatult ka meie lendu liinil Lissabon-Helsingi.
Esialgu teatas kapten, et kogu lennukitäis inimesi peab veel kaks tundi kannatlikult ootama, kuni antakse lennuluba. Nimelt tuli meil üle sõita ka Prantsusmaast. Kuna aga seal streikisid ka lennujuhtimiskeskuste töötajad, siis loomulikult oli kinni pandud kogu nende õhuruum. Või siis vähemalt see osa, millest meie läbi pidime lendama.
Õnneks ei tulnud meil kahte tundi oodata ja saime tänu marsruudimuudatusele kiiresti õhku ning lend Helsingisse võis alata. Vahemärkusena uue marsruudi kohta vaid niipalju, et uus tee viis läbi Põhja-Itaalia, mis on praeguseks üks Euroopa suurimaid koroonaviiruse eptsentreid.
Meiega koos oli lennukis ka arvestatav kogus maskides inimesi. Nagu selgus, olid neist suurem enamus Jaapani turistid.
Nagu kord ja kohus, kandsid nad kõik maske. Kuna nad istusid kõik lennuki tagaosas ja võtsid enda alla umbes viimased kuus rida, siis esimesel korral oma pooleteiseaastase lapsega tualeti poole jalutades tuli mul ots ringi keerata, sest lapsele tundus see pilt pisut hirmutav ja ta keeldus edasi astumast. Juu meenutasid maskides inimesed talle meditsiinitöötajaid, keda nähes ta alati pisut hirmunud on.
/nginx/o/2020/03/02/12982656t1h4bb6.jpg)
Mõned neist Jaapani turistidest jäid mu telefoni kaamera ette, kui olime Helsingisse jõudnud.
/nginx/o/2020/03/02/12982660t1hd6f0.jpg)
Lend Tallinnasse kulges nagu üks tavapärane bussiga nr 18 Laagrist kesklinna sõit ikka. Pool tunnikest vaikset loksumist. Huvitaval kombel oli küll Tallinna-Helsingi liinil lennuk puupüsti rahvast täis, kuid kellelgi maski ees ei olnud. Sel korral vähemalt. Kõige põnevam moment oli ehk see, kui lennuki mootorid Helsingis ootamatult seiskusid ja kapten teatas, et meil läheb natuke aega, sest paksu lumelörtsi saju tõttu tuleb lennukile teha jäätõrje.
1. märtsil Lissaboni tagasi sõites oli aga pilt pisut teistsugune. Maske jagus juba Tallinna lennujaama. Siiski mitte töötajate, vaid reisijate nägude ette.
Helsingisse sõidul märkasin üht ema, kes oli koos tütrega lausa nii põhjalikult valmistunud, et nad kandsid lisaks maskidele ka valgeid kindaid, mis meenutasid pisut neid käevarje, mida ikka suurtes epideemiatest jutustavates filmides inimestele kätte tõmmatakse.
Millegipärast ei olnud aga pereisa end maski ja kinnastega varustanud. Ta marssisi oma saatusele vastu nagu üks kange Eesti mees ikka, kes haigust ei karda ja arsti juures ei käi.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/02/12982710t1h9809.jpg)
Üks, mis aga Helsingi lennujaamas mulle silma hakkas ja pooleteisenädala tagusest ajast erines, oli see, et tabloodelt jooksis nüüd läbi ka koroonaviiruse leviku kohta teavitav informatsioon.
/nginx/o/2020/03/02/12982715t1h4d0d.jpg)
Lisaks oli vahepeal ka Lissaboni lennujaam koroonaviiruse eest hoiatavad postreid täis kleebitud.
/nginx/o/2020/03/02/12982716t1h172c.jpg)
/nginx/o/2020/03/02/12982721t1h6d91.jpg)
Lõpetuseks võib vist öelda, et olgu maskiga või maskita, aga kellegi reisihimu ei näi koroonaviirus COVID-19 küll mõjutavat. Miks? Sest võin kasvõi enda tehtud statistika pealt öelda, kui lennud on rahvast täis, siis järelikult reisitakse rahuliku südamega edasi.
Küll aga on maailmas tekitatud paanika pannud mõtlema, kas olen teinud kõik, et end ja oma lapsi ohu eest hoida?
Terviseameti andmetel levib koroonaviirus eelkõige piisknakkusena, mille tõttu on oluline hoiduda haigetest inimestest. Seda me üritasime teha.
Haigussümptomitega inimesest tuleks võimalusel seista kaugemal kui meeter. Tunnistan, et seda oli lennukis pisut keeruline teha. Eriti arvestades asjaolu, et tegemist on suletud ruumiga, kus tuleb teistega koos tunde viibida.
Terviseamet soovitab veel sümptomaatilise haigega lähikokkupuutel (näiteks ühe meetri kaugusel ja kestusega vähemalt 15 minutit) kasutada vastava kaitseefektiivsusega (FFP2/FFP3) respiraatoreid. Need on müügil tööohutuskeskustes ja muudes isikukaitsevahendite müügikohtades. Meil neid muidugi kaasas ei olnud.
Respiraatori puudumisel võib kasutada ka (kirurgilist) kaitsemaski. Siinkohal peab aga meeles pidama, et kui mask muutub niiskeks tuleb see välja vahetada, sest niiske maski kaitseefektiivsus langeb.
Üks, mida terviseamet veel rõhutab, on see, et maskide kasutamine tavainimesel profülaktilise meetmena ei ole põhjendatud. Nende asjatu kandmise tagajärjel võib juhtuda olukord, kus maske ei jätku inimestele, kellel on reaalne vajadus nende kandmiseks.
/nginx/o/2020/03/02/12982758t1h7dee.jpg)
Miks aga kannavad kõik need inimesed tänavatel ja lennujaamades maske? Kas nad kaitsevad ennast levivate haiguste eest või kaitsevad nad hoopis teisi neid endit vaevavate haiguste eest? Kahjuks jäi maskikandjailt küsimata, miks nad seda teevad.
Kuni eelmise nädala keskpaigani mõtlesin, et vahet ei ole, kas viibin parasjagu Eestis, või toimetan Portugalis, siis ohupiirkonnast olen igatahes väljas. Nüüd on aga lood teisiti, sest Eestis teatati esimesest koroonaviirusesse haigestumise juhtumist veebruari viimase neljapäeva varahommikul, 6. märtsi õhtuks oli haigete arv tõusnud kümneni. Mandri-Portugalis teatati esimestest koroonaviirusesse haigestunutest aga 2. märtsil. Praeguseks on Portugalis teadaolevalt kinnitatud 13 koroonaviirusesse haigestumise juhtumit.
Sellest kõigest hoolimata üritan säilitada kainet mõistust, mitte paanitseda ja varsti jälle Eestisse lennata. Kui lennufirmad seda muidugi võimaldavad.
/nginx/o/2017/02/03/6307983t1hd189.jpg)