:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953524t1h1323.jpg)
Teise maailmasõja Iwo Jima lahingust, mis kujunes ameeriklaste jaoks väga veriseks, möödub 75 aastat.
PILDID JA VIDEO ⟩ 75 aastat Iwo Jima lahingust: FBI aitas tuvastada sõdurid, kes USA lipu vulkaani otsa panid
National Geographic intervjueeris Iwo Jima lahingus, mis kestis 19. veebruarist kuni 26. märtsini 1945, ellujäänud USA sõdurit, praegu 95-aastast Bill Montgomeryt.
Montgomery meenutas, et oli nende dessandi viies päev, kui ta nägi Iwo Jima saare 169 meetri kõrgusel Suribachi vulkaanil USA lippu lehvimas ja ta arvas, et lahing on läbi.
«Nägin vulkaanil USA lippu ja tunne oli võimas. Arvasin, et Iwo Jimal läks meil kergelt ja kõik on läbi. Meist paljud olid juba hukkunud, kuid mina ja veel paljud teised olid veel elus,» meenutas ameeriklane.
Montgomeryl ei olnud õigus, sest võitlus Jaapanile kuuluva Iwo Jima saare eest alles algas ja veel tuhanded USA sõdurid kaotasid elu.
Montgomery ei saanud Iwo Jima lahingus vigastada, kuid tema 50-meheline kompanii kahanes 20-meheliseks.
«Ma ei saanud Iwo Jima lahingus isegi mitte vigastada ja ma ei saa seni aru, kuidas mitte ükski kuul mind ei tabanud. Tundsin aastaid süütunnet, kuid samas olin ka tänulik, et ellu jäin,» sõnas ameeriklane.
Selle 21-ruutkilomeetri suuruse vulkaanilise saare vallutamisel olid USA merejalaväelaste kaotused suuremad kui jaapanlaste oma. See oli Teise maailmasõja ajal Vaiksel ookeanil ainus lahing, kus ameeriklasi hukkus rohkem kui jaapanlasi.
Saart vallutas 110 000 ameeriklast, kellest 26 000 kas hukkus või sai haavata. Jaapani 19 000 sõdurit võitlesid praktiliselt viimse meheni, neist vaid 216 langes ameeriklaste kätte vangi, kõik teised hukkusid.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953453t1h1fc5.jpg)
Iwo Jima saar kuulus Jaapani kesiririigile, olles peainnast Tokyost 1220 kilomeetri kaugusel. Jaapanlaste jaoks oli saare kaitsmine tähtis, kuna selle kaudu oleksid ameeriklased võinud jõuda peasaartele.
Jaapanlased olid saarele ehitanud õhuväebaasi, seal oli kaks õhkutõusmis- ja maandumisrada ning kolmas oli ehitamisel.
USA vallutas saare eesmärgiga viia sinna P-51 hävituslennukid, mis kaitseksid Jaapanisse pommirünnakuid tegevaid B-29 pommituslennukeid.
Saare komandör oli kindral Tadamichi Kuribayashi, kes taipas üsna kiiresti, et USA väed võivad tugavamad olla ja nad ei suuda saart kuigi kaua kaitsta. Ta otsusta, et võitleb viimse veretilgani ning ta lasi sõduritel ehitada saarele 18 kilomeetreid kaevikuid, punkreid ja tunneleid, kus oli ka peidetud suurtükipositsioone.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953436t1hcbf0.jpg)
Kindral Kuribayashi keelas sõduritel tegemast banzai ensetapurünnakuid, vaid andis neile käsu, et igaüks peab tapma vähemalt 10 ameeriklast.
Iwo Jimal USA vägesid juhtinud kindralmajor Harry Schmidt arvas, et jaapanlased hävitavad end banzai ensetapurünnakutega ja nad vallutavad saare nelja päevaga.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953439t1h6713.jpg)
19. vebruaril 1945 saabusid Iwo Jima saare juurde USA dessantlaevad. Ameeriklastel õnnestus esimesel päeval vallutada osa saarest, kaasa arvatud Suribachi vulkaan. Viis päeva hiljem lehvis vulkaani tipus USA lipp.
Lahingud saare põhjaosas jätkusid nädalaid ning 16. märtsil 1945 kuulutasid ameeriklased saare vallutatuks. Viimane jaapanlaste rünnak toimus 26. märtsil ja siis lahing lõppes.
Pärast Teist maailmasõda kritiseeriti USAs, et kas Iwo Jima lahing oli ikka nii suuri inimkaotusi väärt.
Iwo Jima ja pärast seda olnud Okinawa lahingute suur langenute arv sundis ameeriklasi loobuma Jaapani peasaare dessandist. USA kasutas Teise maailmasõja lõpul USA vastu tuumapomme, visates need 1945. aasta augustis Hiroshimale ja Nagasakile.
USA väeüksused lahkusid Iwo Jimalt 1968 ja saar läks tagasi Jaapanile. Praegu on Iwo Jimal Jaapani mereväebaas 400 sõduriga. Sel kinnisel militaarsaarel ei ela ühtegi tsiviilisikut.
USA sõduritest, kes tõstsid USA lipu Iwo Jima Suribachi vulkaanile, tegi foto uudisteagentuuri Associated Press (AP) sõjafotograaf Joe Rosenthal.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953428t1hd6e4.jpg)
Rosenthal ei jõudnud kaamerat fookusesse seada, vaid vajutas üllatavat pilti nähes kohe kaamera päästikule. Sellest fotost sai Teise maailmasõja üks kuulsamaid pilte. Sellel panevad kuus USA merejalaväelast vulkaani kivisele pinnale USA lippu püsti.
See foto oli üsna pea USA väljaannete esikaanel. Kuid juba 1945. aastal hakkasid levima jutud, et fotograafist sõjakorrespondent Joe Rosenthal lavastas lipu püsti panemise.
Rosenthali sõnul ei olnud sellist spontaanset asja võimalik lavastada.
Fotograaf selgitas, et kui ta oleks selle lavastanud, siis oleks ta võtnud vähem mehi ja pannud nad sellisesse asendisse, et nende näod oleksid näha olnud.
Teada on, et ameeriklased panid neli päeva pärast Iwo Jima saarele saabumist vulkaanile püsti väikese USA lipu, kuid vägede juht, kindralmajor Harry Schmidt käskis 23. veebruaril 1945 sõduritel panna suure lipu, mida sõdurid ka tegid.
Suure lipu kandmine jäi Rosenthalile silma ja ta järgnes sõduritele, saades ajalukku läinud foto. Seda sündmust jäädvustas vulkaanil ka seersant William Genaust.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953425t1h0af3.jpg)
Lipu tõstmiseks oli vaja kuut mees, sest lipuvarras oli metallist ja raske.
Genaust tegi USA lipu tõstmisest pilte ja filmi, Rosenthal tegi fotod.
Genaust kaotas üheksa päeva pärast liputõstmist elu. Rosenthal aga sai foto eest Pulitzeri preemia, ta suri 2006. aastal 94-aastasena.
Iwo Jimal USA lipu püsti pannud sõdureid peeti kodumaal kangelasteks. Nad olid läbilõige 1945. aasta USA ühiskonnast.
Algse info järgi oli pildil paremal esimene Texasest pärit 20-aastane Harlon Block. Temast edasi olid Wisconsinist pärit 21-aastane farmer John Bradley, Kentuckyst pärit 21-aastane tubakakasvataja Franklin Sousley ja Arizonast pärit 22-aastane pima hõimu indiaanlane Ira Hayes.
Tagumises reas peagu märkamatutena olid 25-aastane Tšehhoslovakkias sündinud ja USAsse sisse rännanud Mike Strank ja 19-aastane Uus-Inglismaa tehasetööline Rene Cargnon.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953523t1hbb24.jpg)
Kui Iwo Jima lahing märtsis 1945 lõppes, olid Block, Sousley ja Strank hukkunud ning Bradley raskelt haavata saanud.
Kuid kõik mehed läksid Iwo Jimal lipu püstitamisega ajalukku.
Iwo Jima lahingus ellujäänud lipupüstitajad kutsus USA president Harry Truman Washingtoni Valgesse Majja vastuvõtule.
1949. aastal kutsuti Iwo Jimal ellujäänud lipupüstitajad Holllywoodi, et nad mängiksid filmis «Sands of Iwo Jima» iseennast. Filmi peaosas oli vesternitest tuntud John Wayne.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953447t1h976e.jpg)
1954. aastal avati Virginias Arlingtonis Iwo Jimal langenud USA sõduritele mälestusmärk. Seal pildistati neid koos president Dwight Eisenhoweri ja asepresident Richard Nixoniga.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953441t1h66e8.jpg)
See oli viimane kord, kui liputõstjad koos olid.
Ira Hayes kaotas Iwo Jima lahingus mitu head sõpra ja pärast sõda otsis ta lohutust alkoholist. Hayesil on kuulsal fotol vööl pima indiaanlaste pontšo, mida ta kandis Iwo Jima külmadel ööl. Hayes leiti 1955. aasta jaanuaris Gila jõe äärses indiaanlaste reservaadis surnuna. Talle sai saatuslikuks alkoholimürgitus ja hüpotermia.
Rene Cagnon arvas, et pärast sõda saab ta kuulsaks ja rikkaks, kuid Hollywoodi meesiluduste sarnasele Cagnonile õnn siiski ei naeratanud. Tal oli raskusi töökohtade pidamisega ming lõpuks töötas ta ühes koolis majahoidjana.
Mees, kes tahtis liputõstmise unustada, elas kõige õnnelikumat elu. John Bradley tuli elusana sõjast tagasi, abiellus keskkooliaegse kallimaga, asutas oma matusebüroo ja sai kaheksa last. Bradley elas oma perega Wisconsini väikelinnas. Ta peres oli üks tabu, mitte keegi ei tohtinud rääkida Iwo Jima lahingust.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953623t1hc2fe.jpg)
Ajakirjanikud üritasid aastaid saada Iwo Jima lahingu aastapäeval Bradleylt intervjuud, kuid ta pere vastas siis alati telefonikõnele, et ta on Kanadas kala püüdmas.
Pärast Bradley surma 1994. aastal avalikustas pere, et tegemist oli Iwo Jima kangelasega, kellele anti merejalaväe medal, mida ta hoidis pööningul karbi sees.
Bradley poeg James Bradley kirjutas ja avaldas 2000. aastal raamatu «Flags of Our Fathers» (Meie isade lipud), milles ta räägib Iwo Jima lipupüstitajate loo.
Hollywoodi näitleja ja režissöör Clint Eastwood tegi selle raamatu põhjal 2006 samanimelise filmi, mis sai kriitikutelt kiita.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/19/12953446t1h9dc1.jpg)
Clintwoodil valmis 2006 veel teine Iwo Jima lahingust rääkiv film «Letters from Iwo Jima» (Kirjad Iwo Jimalt). Seal on Iwo Jima lahing antud edasi jaapanlaste vaatenurgast.
USA merejalavägi teatas 2016, et nad on Iwo Jima kuulsal fotol olevate sõdurite kohta edastanud aastakümneid valeinfot.
USA ajaloolased olid võrrelnud AP fotograafi Joe Rosenthali ja seersant William Genausti jäädvustusi ning ilmnes, et fotol ei olnud John Bradleyt.
Uuring näitas, et kuulsal fotol oli paremalt teine Franklin Sousley, kuid tema kõrval ei olnud Bradley, vaid Detroidist pärit sõdur Harold Schultz.
20-aastane Schultz sai Iwo Jima lahingu lõpus raskelt haavata ja ta saadeti koju USAsse. Pärast sõda töötas ta postiametis.
Schultzi pere teatel mainis ta paaril korral, et oli Iwo Jimal USA lipu püstipanijate seas, kuid ta ei rääkinud eriti oma sõjakogemustest. Schultz suri 1995. aastal 70-aastasena.
James Bradley arvates ajas ta isa john Bradley segamini kahe lipu püstipanemise. Ta oli esimese väiksema lipu püstipanejate seas, kuid ei püstitanud teist lippu.
2019 oktoobris avaldas USA merejalavägi uue teate Iwo Jima lipupüstitajate kohta. FBI eksperdid kinnitasid, et kuulsal lipufotol ei ole ka Rene Cagnoni.
Tema semel oli lippu tõstmas kapral Harold Keller, kes oli pärit Iowast. Ta on pildil Sousley taga. Cagnon oli aidanud kanda lipu mäele, kuid seda püsti ta ei pannud, vaid võttis esimest väiksemat lippu eest. Ka sellest tehti foto.
Keller jäi Teises maailmasõja ellu ja pärast sõda astus sõjakooli, kuid ta ei lõpetanud seda. Ta töötas aastaid telefonifirmas tehnikuna. Ka tema ei rääkinud oma sõjakogemustest.
«Teadsime, et ta oli sõjas ja sai ka haavata. Ta ei maininud kunagi, et püstitas Iwo Jimal Suribachi näele USA lipu,» sõnas Kelleri tütar Kay Maurer.
Harold Kelleri ja Rene Cagnoni surm oli sarnane. Nad mõlemad surid 1979. aastal infarkti tagajärjel. Keller oli 57-aastane ja Cagnon 54-aastane.
Iga aasta veebruaris meenutatakse nii USAs kui Jaapanis Iwo Jima lahingus hukkunuid ning toimuvad mälestustseremooniad.