INTERVJUU ⟩ Kaks korda vähi seljatanud Marko valiti aasta turvatöötajaks: ma pole haiguse tõttu päevagi töölt puudunud

Aasta turvatöötaja Marko Venno (36) on pühendunud õigluse jalule seadmisele: tal on pikad päevad Magistrali keskuse turvamehena ja põhitöö kõrvalt leiab ta aega, et abipolitseinikuna väljakutsetel kaasas käia. Seitse aastat tagasi avastati tal ajukasvaja, kuid ka isiklikud katsumused pole lasknud noore mehe õiglustundel raugeda. Kuidas Marko aastatepikkuse võitlusega toime on tulnud? Milline on elu läbi turvatöötaja silmade? Millest unistab mees, kes on surmaga silmitsi seisnud?

Millega sa turvatöötajana kõige sagemini kokku puutuma pead?

Need on avaliku korra rikkumised ikkagi. Näiteks täiskasvanu ostab lastele alkoholi ja tubakatooteid, eks nad teenivad mingi raha selle pealt. Oleneb, mis vaja on, viieka ikka teenib.

Kas need on siis asotsiaalsed inimesed?

Põhimõtteliselt küll. Ütleme nii, et nad iga päev tööl ei käi, pigem sellised päevavargad, kes kasutavad võimalust midagi varastada.

Kas see on müüt või ongi nii, et taskuvargad on tüüpiliselt ikka ühed ja samad näod?

Põhimõtteliselt küll.

Nii et te teate juba, et jälle see tüüp tuleb, eks ta mingit jama tuleb korraldama.

Jaa. Enamik taskuvargaid, keda me teame, on nime vahetanud. Vanglast vabanemisel on neil võimalik nime vahetada ja nad kasutavad seda võimalust. Nad saavad uued dokumendid, isik jääb samaks, aga lihtsalt uus nimi. Palju ei lähe, kuni nad jälle kuskilt kinni võetakse.

Kas vangla on ümber kasvatamise asutus?

Sõltub inimesest täiesti. Tean, et siin on kohtulahendeid, kus inimene kogu aeg lubab, et ta nüüd läheb ja teeb ja hakkab korralikuks ja seadusekuulekaks. Aga millegipärast läheb natuke aega ja ta on sama raja peal tagasi. Sest tal ikkagi jäävad mingid võlad, need ei kustu ära, ja ta peab maksma neid tekitatud kahjusid. Ja kust ta selle raha saab – uuesti läheb vargile.

Mis tal viga on, et ta tööle ei lähe?

Ei võeta tööle, siin mõnel jääb haridust puudu. On kaheksa klassi haridus või isegi vähem. Ja ülejäänud ei püsi.

Millal sa turvatöötajaks hakkasid?

Ma olen seda tööd teinud 17 aastat. Algselt oli ta lihtsalt kooli kõrvalt ja teise töö kõrvalt, aga siis tekkisid võimalused ja huvi ja siin ma olen. Minu hallata on kogu Magistrali keskus, kõik asjad tulevad minule, mina lahendan. Kui ma ise hakkama ei saa, siis on juhtkond. Üldjuhul mina reageerin esimesena ja teen kõike siin. Olen koristaja abiks olnud siin, lappi kätte võtnud ja vett kokku korjanud.

Täna just juhtus, et Karupoeg Puhhi kaupluses, lastekaupluses, äkki oli 9- või 10-aastane tüdruk, kukkus lihtsalt kokku. Inimesed olid kõik šokis ümberringi. Õnneks kiirabi oli ruttu kohal, ta hingas, aga ei reageerinud. Ei olnud ka krampe, ma ei kujuta ette, mis see olla võib, langetõbi? Ta oli üleni higine, viidi haiglasse kontrolli.

Siin on ka erinevaid juhtumeid, kus öeldakse, et narkar on siin pikali maas, aga alati ei saa nii öelda. Näiteks oli siin üks krampides meesterahvas pikali maas. Kohe esimese asjana öeldi, et joodik.

Magistrali keskuse turvatöötaja Marko Venno. Foto: Raul Mee/Postimees

Ma saan kogu aeg sõimata, et kutsun kiirabi ka asotsiaalidele. Kui ta on narkomaan või asotsiaal, siis ta vajab ikkagi abi, kiirabi selleks ju on. Kuidagi see suhtumine on meil nii vale veel.

Ma arvan, et neil, kes arvavad, et on kohe narkomaan või joodik, on lihtsalt endal mingid halvad kogemused või kokkupuuted.

Meil on palju ka seda osavõtmatust, et nähakse pealt näiteks kaklust, aga isegi kui vahele ei minda, võiks politsei või kiirabi kutsuda.

Kui helistad 112, panevad nad vastavalt sinu ütlustele kirja kiiruse, kui ruttu on vaja abi. Kõik, mida sa räägid, pannakse kirja ja selle järgi analüüsitakse kohe, kas on kiiresti vaja ja kui palju on vaja sinna politseinike saata.

Kas sa abipolitseinikuna käid kaasas väljakutsetel?

Kõik asjad teen kaasa. On erinevad politseioperatsioonid, on nii vormis kui ka erariietes. Kui vormis lähen, siis nad näevad – helkurvest on kohe kaugele näha –, aga kui erariietes, siis on võimalik minna päris lähedale ja päris palju informatsiooni kuulda. Mida lapsed räägivad ja mis neil plaanis on.

Sinu töö ja hobi põhjal: kas alkohol on see, mis on meie rahva seas probleemi allikas, või midagi muud?

Alkohol, narkootikumid, selleks on ju raha vaja. Kust mujalt seda raha saada, kui tulla vargile.

Suudad sa tuvastada narkojoobes inimesi?

Suudan tuvastada, aga mis joobes täpselt ta on, seda ei tea. See on näha kohe: inimese kõnnak, käitumine, mõni röögib, karjub lihtsalt, ei saagi aru, mis ta räägib.

Joomarahvas me oleme, see on selge, aga kas oled oma töö käigus näinud, et narkootikumide tarvitamine on kasvav trend või pigem kahanev?

Sõltub täiesti. Mingi periood on vaikus täiesti, näiteks kuu aja jooksul ei näe ma ühtegi narkomaani. Ja teine kord on nii, et on päevas neli–viis tükki. Ongi nii, et saabub turule narkootikum ja siis narkomaanid kogunevad kuskil ja ostavad ja siis tarvitavadki.

Suvel näeb rohkem, sest siis nad saavad seda tänaval teha. Talvel on nad rohkem peidus, sest väljas on ikkagi külm.

Sellest pole mingit kasu, kui mingi sinine valgus panna kuskile tualetti. Neil on ära märgitud need kohad – näiteks pastapliiatsiga võib märgitud olla – ja ikka saab süstida.

Räige töö on sul.

Töö on nagu töö ikka. Põnev! Iga päev on erinev, maja on küll sama, aga inimesed on erinevad ja kliendid... Magistrali keskus on ka sellise koha peal, et siia tuleb kokku ühistransport igalt poolt ja siia satub igasuguseid inimesi. Oleme siin kätte saanud tagaotsitavaid, kes on kuskilt haiglast minema pannud. Sellega on meil politseiga väga hea koostöö. Edastame üksteisele informatsiooni.

Alati pole inimene kuritegu toime pannud, aga on kahtlane. Siis antakse politseile info. Näiteks üks käib siin iga päev, ta ei osta mitte midagi, lihtsalt vahib. No mida ta vaatab? Me ei saa minna tema juurde ja küsida, et noh, ostad ka midagi.

Siin on Leedust ka vargad olnud, vaatavad ära, kus on kaamerad, kui palju on turvamehi, kus on väljapääsud ja mis kauplused on. Neile on see hea variant varastada ja kohe uksest välja, see on eriti hea variant. Ülemistes või Rocca al Mare keskuses on vähe raskem, sest see on suur keskus, pead jooksma tükk aega, et välja saada. Siin on nii palju sissepääse.

Räägime sellest aasta töötaja auhinnast. Sinna tunnustuse üleandmisele kutsusid sa ise Müürsepa ja Kriegeri ka, et laulda «Sõbra laulu». Miks sulle see lugu meeldib?

Sest ma ise olen korvpalli mänginud kunagi ja oleme Müürsepaga koos ühes laagris olnud ja üldse too aeg, kui ta läks NBAsse, siis mäletan, et sai istutud öösel üleval. Sai pandud kella neljaks öösel äratuskell, et mängu vaadata, kui Müürsepp mängis.

Aga «Sõbra laul» on selline ehe. Ega ma ka ju mingi laulja ole, aga see kukkus ülihästi välja. Me ainult kaks korda proovisime. Üritasingi seda Müürsepa tämbrit järele teha.

Sa ise kutsusid ja ta oli kohe nõus?

Kohe ei olnud nõus. Ta ei vastanud algul midagi ja ütles, et homme vaatame. Aeg jooksis kogu aeg, USS (turvafirma) tahtis juba teada saada, kas on kindel asi. Aga siis hakkasid asjad liikuma. Erich Kriegeril oli mingi plaan selleks päevaks ja selleks kellaajaks, aga tal õnnestus see edasi lükata.

Kas see oli sinu jaoks unistuse täitumine?

Ma ei ütleks, et unistus, aga lihtsalt kihvt. Pole kunagi kellegi ees niimoodi laulnud.

Kui palju seal inimesi oli?

Umbes 250.

Oli närv sees ka?

Oli küll. Ma läksin kõige esimesena ka kohe lavale. Vähemalt on tehtud.

Mis sul tervisega oli?

Nüüd varsti juba seitse aastat tagasi lihtsalt kukkusin kokku, nagu täna see tüdruk. Viidi kiirabiga haiglasse ja avastati ajukasvaja, mis oli juba poolteise sentimeetri suurune. Seda opereeriti, peaaegu viis aastat olin puhas, käisin igal aastal kontrollis.

Üle-eelmine aasta avastati, et on tagasi. Kohe sain keemiaravi, kaheksa kuud, sõin 400 kapslit. Nüüd käisin kontrollis ja kõik oli korras, ju see keemiaravi siis aitas. Arstid teevad head tööd, see avastati, et see oli nii suur (näitab sõrmedega).

Tänapäeva tehnika võimaldab kõik välja uurida, kuna oli teada koht, mida uurida. Hetkel on asi kontrolli all.

Mis staadiumis see oli, kui see esimesel korral avastati?

Neli staadiumit on, minu oma liigitati teise astme alla. Mingi osa näitas, et on healoomuline, ja mingi osa näitas, et halvaloomuline. See oli päris raske operatsioon, see oli aju ja silma vahel. Ta oli väljaspool, aju küljes, hakkas minu ajurakust kasvama täpsemalt. Miks ta kasvama hakkas, seda ei tea. Meil kõigil on vähirakud sees – kellel hakkab see kasvama, kellel ei hakka...

Kõigest sellest hoolimata oled sa järjepidevalt teinud väga hästi oma tööd, tunnustused seda ka näitavad. Kust sa selle jõu võtad?

See annabki jõudu juurde. Kui midagi teha, tee hästi. Ma olen varem ka seda teinud, aga mõtlesin, et prooviks teha ülihästi. Kas keegi märkab ka seda? Esiteks sain politsei- ja piirivalveametis tänukirja, mind valiti parimaks koostööpartneriks.

Sinus on ikka meeletu õigluse tunne.

Kui midagi teha, siis ikka hästi, mitte poolikult. Kui midagi alustada, siis viia lõpuni, ükskõik kuidas see lõpeb, aga anda endast parim.

Kui rääkida ajukasvajast, siis tavaliselt seal prognoos ei ole ju väga hea. Paranda mind, kui eksin.

Kõik oleneb. Kui ma haiglas viibisin, siis oli üks minust kümme aastat vanem meesterahvas, kellel oli konservikarbi suurune kasvaja peas. Tema pea lõigati kolmest kohast puruks, et see kätte saada.

Ma küsisin arsti käest, et miks ma varem midagi ei teadnud sellest, pea ei valutanud. Ta ütleski, et sul oligi selline koht, et kasvaja ei seganud midagi. Ta kasvas rahulikult ja ühel hetkel läks närvile pihta, mis tekitas krambihoo, tekkis nagu epilepsia.

Alguses tundsin ennast halvasti, ma olin tööl, siis läksin koju ja bussipeatuses kukkusin kokku. Aga kiirabi tuli kohale, see krambihoog läks üle ja oli nagu kõik korras. Mina tahtsin koju minna, aga öeldi, et kuskile koju ei lähe. Mina seda juttu ei mäleta, mis ma telefonis rääkisin, kui kiirabi kutsusin.

Pärast operatsiooni sain teada, et kasvaja oli poolteist sentimeetrit suur. Minu huvi oli see, kas on võimalik tänapäevase tehnikaga ja meditsiiniliste teadmistega tuvastada, kui kaua ta kasvas. Ja arst ütles, et kaks aastat kindlasti, kui mitte kolm. Peavalusid ega midagi ei olnud.

Jätsin ellu selle kasvaja, läks Tartu ülikooli kliinikumi tulevastele neurokirurgidele uurimiseks. Nägin teda väikese potsku sees, nägi välja nagu vihmauss.

Magistrali keskuse turvatöötaja Marko Venno. Foto: Raul Mee/Postimees

Öeldakse, et stress mängib rolli selliste raskete haiguste juures. Sa oled sportlik mees, teed tööd, mida armastad, suure kirega. Kui sa tagantjärele mõtled, miks see traagika sind tabas, mis õppetund see oli?

Võib-olla see, et oli üks «aga», mida arst ütles. Ajukasvajate puhul võib mängida rolli peatrauma ja ma hakkasin selle peale mõtlema, mul on kahel korral olnud peatrauma. Mitte niimoodi, et oleksin teadvuse kaotanud või midagi lõhki oleks: piisab sellest, kui jooksed näiteks peaga vastu kapiust.

Minul oli nii, et läksin magama ja kuna rahvast oli palju, magasin põrandal. See oli spordisaal ja pingid olid seina äärde pandud. Ma istusin maha ja siis lõin kõmdi peaga vastu seda pingiäärt, nii kõvasti, et kõik ärkasid üles. Ja kuna arst ütles, et 2–3 aastat kindlasti kasvas, siis see võiski olla 2009 või 2010.

Kas sa oled mõelnud, kas seda oleks olnud võimalik kuidagi ennetada või kontrollida? Traumadest me täielikult hoiduda ei saa.

Ma ei mõelnud selle peale, kuna ma võtsin valuvaigistit ja kõik oli korras. Peavalu läks üle ja elasin edasi. Lihtsalt ühel esmaspäeva hommikul oli krambihoog, sattusin haiglasse ja tuli diagnoos. Elan edasi. Mul on hea meel selle üle, et selle haiguse tõttu pole ma pidanud ühtegi päeva töölt puuduma. Kõik arstiajad olen saanud vabaks organiseerida või siis leian selleks ajaks asenduse.

Mis sind hoidis usku mitte kaotamast?

Minu positiivsus, minu huumor. Haiglas olime Jaanus Saksaga (räppar – toim) ühes palatis. Mis seal ikka nukrutseda, sellel hetkel, kui oled teada saanud, mis diagnoos on, peadki mõtlema, et kõik saab korda, ikka juhtub. Mitte nii, et mõelda: «Miks mina? Miks mina?» Me ei saagi teada.

Eks kui ma käin ja teen, siis ikka väldin mingeid asju, kus on oht peatrauma saada.

Kui vaadata sõprade, tuttavate ja töökaaslaste seas ringi, siis tundub, et vähk on epideemia mõõte võtmas. Kui sa oled nendes haiglates, keemiaravis, kuidas sulle tundub?

Kui ma keemiaravi käisin Mustamäe haiglas saamas, siis olin kaks tundi järjekorras. Elav järjekord on. Vaatepilt oli mõnikord ikka päris jube, kuidas inimesi toodi sinna kanderaamide ja ratastoolidega, kuna enam ise käia ei saanud.

Noored ja tegusad inimesed?

Ütleme nii, et väga noor ei olnud, aga vana ka polnud. 50-aastane on veel noor inimene. Aga noori oli ka muidugi, minuvanuseid ja isegi nooremaid. Üks tüdruk käis vanematega, ma mäletan.

Mis sa neile ütled, kes on saanud selle raske diagnoosi? Mis oleks sellel hetkel kõige olulisem?

Sellel hetkel, kui see diagnoos peaks tulema kellelegi, siis kuulake ära, mida arst ütleb. Sel hetkel polegi midagi muud teha kui oodata ja kuulata.

Kuidas vaimselt endaga toime tulla?

Tuleb olla positiivne, mõelda, et kõik on hästi. Tuleb otsida tuge sõpradelt ja lähedastelt, olemas on ka grupid, kus käivad vähihaiged koos rääkimas, saab kuulata teiste inimeste jutte ja ise rääkida.

See aitab tunda, et pole üksi.

Jaa, seal on lugemist hästi palju. Põhiline ongi, et ei tunneks ennast üksi. See ei ole häbiasi, kindlasti tuleb rääkida.

Oled sa midagi elustiilis ka muutnud?

Kui see keemiaravi toimus, siis olin vaiksem. Ma pole kunagi olnud mingi rahmeldaja, aga võtsin vaiksemalt, näiteks ei teinud tööd nii palju.

Magistrali keskuse turvatöötaja Marko Venno. Foto: Raul Mee

Kas võib öelda, et kui tervis on olemas, siis oled õnnega koos?

Jah, kui varem selle peale ei mõelnud, siis viimased kaks aastat olen selle peale mõelnud. Kuna vahepeal oli korras, siis ma väga ei mõelnud. Teadsin, millal pean arstile kirjutama või helistama, käisin ära, oli korras, elu läks edasi. Arvasingi, kuna viis aastat läks mööda, siis ongi korras nüüd kõik. Aga tuli välja, et ei olnudki.

Operatsioon kestis kuus tundi, arstid töötasid selle nimel, et kõik kätte saada, aga ju siis jäi midagi sisse. See leid oli küll imeväike, palja silmaga seda ei näinud.

Millest sa unistad?

Kusjuures ei oskagi öelda. Unistan sellest, et haigused meie juurest ära kaoksid. Või vähemalt, et mõeldaks välja mingi ravim, mis aitaks inimesi. Kui diagnoos on pandud, siis need summad on ikka metsikud... tehakse neid korjandusi ja annetusi. 10 000 eurot kuus, vähemalt aasta aega on vaja neid ravimeid süüa ja haigekassa ei korva. Kas maksad ise või tšau-pakaa.

Kui arst on andnud võimaluse, et see ravim võib aidata, see on viimane õlekõrs, siis riik peaks käe alla panema ja aitama inimest. Mitte nii, et iga päev jagatakse Facebookis korjandusi... see on kurb, eriti kui on väikesed lapsed.

On sul midagi veel öelda?

Kui tunnete, et midagi on teistmoodi enda olemises, siis minge kindlasti arsti juurde. Tänapäeval vereproov näitab ka. Täisveri ja kui seal näidud korras pole, siis perearst suunab edasi. Kui kutsutakse naisterahvaid aastate kaupa kontrolli, siis kindlasti minna. Kõik, mis on varakult avastatav, on ravitav.