Kultuurikorralduse lektor Piret Aus: mis siin ikka viriseda, tõuse ja sära!

Tiiu Sommer ja Piret Aus Foto: Raadio Elmar

Raadio Elmar «Ikigai» saate külaliseks oli Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse lektor Piret Aus. Naine rääkis oma tööst, eesmärkidest, Punase Risti IV klassi teenetemärgist ning südamlikust missioonist Eesti kultuurielus. Saatejuht oli Tiiu Sommer.

«Miks ma seda tööd teen? Olen Viljandi Kultuuriakadeemia patrioot. Olen ise selle kooli lõpetanud, armastan seda kooli ja neid tudengeid. Kui nüüd läbi huumoriprisma öelda, siis midagi peab ju inimene tegema, kuhugi peab ta ju hommikul minema, võtma oma võtmed ja telefoni ja minema siis midagi tegema,» muigas Piret Aus.

Aus lisas, et tema tudengid on talle suureks käima lükkavaks jõuks. «Nende pärast me ju teemegi seda tööd. Saan inspiratsiooni nendelt, kellel silm särab. Silma saab särama panna ikkagi eeskujuga. Kui astun auditooriumisse küür seljas, suunurgad alla ja vaatan altkulmu, et «issand, jälle need tudengid!», siis mida ma sealt auditooriumist vastu saan? Issand, jälle see Aus tuleb! Eks? Oma tobedate naljadega ja oma tõde siin kuulutama. Aga ei-ei-ei, tegelikult ma võtan neid nagu nooremaid kolleege, muidugi ma ei saa iga tudengi eest rääkida, aga ma usun, et suuremalt jaolt nad ikkagi saavad ka minust innustust ja vastupidi ka,» tunnistas naine.

Piret Ausi esimene rakenduslik kõrgharidus on omandatud rahvamuusika alal. «Karmoška on minu pill. Lõõts on minu jaoks täiesti müstiline instrument. Olen Eesti lõõtsa kunagi proovinud, tahtsin temaga tutvust teha, kuid see ei läinud hästi. Karmoška on minu ellu tulnud nüüd viimasel kolmel aastal tõesti päris niimoodi, et mul on neid kodus elukaaslasena lausa kaks tükki. Mõlemad G-duuri pillid, üks on Tõrre ja teine Kille. Akordion on minu põhipill juba lapsest saati ja sellega lõpetasin rahvamuusika ja ansambliõpetaja eriala Viljandis eelmisel sajandil. Armastus muusika vastu on mul juba lapsepõlvest,» lisas ta.

Aus sai hiljuti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Ta pälvis autasu erivajadustega inimeste abistaja ja kultuurikorraldajana. Naine selgitas, kuidas ja miks ta erivajadustega inimesteni jõudis. «Sündisin kurtide vanemate peresse kuuenda lapsena. Mu perel on ülisuur roll selle üle, et tänasel päeval tegelen nende teemadega. Tahan panna õla alla erivajadusega inimeste ligipääsule kultuurile ja haridusele. Hakkasin selle teemaga teadlikult tegelema kümme aastat tagasi. Esimene suurem ettevõtmine oli teatris Ugala. Sai tehtud kirjeldustõlge etendusele «Kolm meest paadis, koerast rääkimata». Tahtsime, et nägemispuudega inimesed saaksid etendusest osa,» kirjeldas ta.

Naine oli seotud ka möödunud aasta laulu- ja tantsupeo ettevalmistustega. «Saime tõlkida kõik 42 laulu. Kaheksa viipekeeletõlki vahendasid, mis toimus ka tantsuväljaku peal. Kindlasti on veel palju ideid, mida teha aga võtame üks asi korraga. Käesoleval aastal oli laulu- ja tantsupidu nii nägemis-, kuulmis- kui ka liikumispuudega inimestele palju ligipääsetavam kui kunagi varem. Müts maha kõikide tõlkide ja kogu selle tiimi ees, kellega seal toimetasime,» sõnas ta.

«Olen rõõmuga vahendaja! Ma ei tea kunagi rääkida kurtide, pimedate või ratastoolis liikujate eest, aga võin arvata, mida neil on vaja, et saada paremini elus hakkama. Olen püüdnud endale ka Eesti viipekeele alused selgemaks teha, et suhelda kurtide kogukonnaga. See kogukond on väga omaette hoidev, teisisõnu, nad on omas inforuumis. Laulupeol ütles üks kurt intervjuus, et ta tundis osana eestlastest - ta sai peost osa ning see oli talle väga silmi avardav. Kui mõtleme nüüd selle lause üle järele, mida see tegelikult tähendab?» kirjeldas Piret Aus südamlikult.