4 Oscarit saanud Lõuna-Korea film «Parasiit» põhineb osaliselt päriselu verisel sündmusel

Filmi «Parasiit» reklaamplakat Foto: CAP/RFS / Image supplied by Capital Pictures/Scanpix

Lõuna-Korea režissööri Bong Joon-ho film «Parasite» (Parasiit) sai neli Oscarit, kaasa arvatud parima filmi ja võõrkeelse filmi Oscari.

Veel sai Bong parima režissööri kuldmehikese ning originaalkäsikirja Oscarit jagas ta kolleegi Han Jin-won’iga, teatab iltalehti.fi.  

Praegu 50-aastasel Bongil tekkis filmi «Parasiit» idee 2013. aastal kui ta vaatas oma elule tagasi. Ta töötas 20. eluaastate keskel Seouli jõuka pere poja koduõpetajana, samuti nagu ta filmi peategelane Ki-woo.

Režissöör kuulis karmi lugu kahest prantslannast õest ja ta lisas nende loo oma loo juurde.

Õed Christine ja Léa Papin, kes sündisid Prantsusmaal vastavalt 1905 ja 1911, ei elanud just idüllilist elu, sest isa jõi ja oli vägivaldne ning ema ei julgenud vägivallatsejale vastu hakata. Peres oli ka kolmas ja vanim tütar Emilia, kelle isa vägistas ja kes seetõttu saadeti nunnaklootrisse.  

Christine ja Léa veetsid osa oma lapsepõlvest tädi peres ja lastekodus, kus neid õpetati teenijannadeks.

Õdede elu sai uue suuna, kui Le Mansi jõukas Lancelini pere palkas 21-aastase Christine'i 1926. aastal teenijannaks. Pereisa René oli pensionil advokaat, tema abikaasa Léonie kannatas depressiooni all ning peres oli ka täiskasvanud tütar Genevieve.

Christine oli jõudnud pere juures olla kaks kuud teenijana, kui pere palkas tema mahitusel teenijaks ka ta 15-aastase õe Léa.

Filmis «Parasiit» palkab jõukas pere vaesest perest pärit Ki-woo koduõpetajaks, kuid noormehe manipulatsioonide peale palkab pere ka tema õe. Õde mõjutab peret omakorda nii, et palgatakse ka tema isa. Lõpuks on kõik vaese pere liikmed jõuka Parki pere teenistuses.

Kaader filmist «Parasiit» Foto: CAP/FB / Image supplied by Capital Pictures/Scanpix

Siis hakkavad Parkide ja nende teenijate suhted muutuma. Nii juhtus ka kahe prantslannast õe, Christine'i ja Léa ning nende tööandjatega. 

Prantsuse kohtudokumentide andmetel peksis depressiooni ja vaimse tervise probleemide all kannatanud perenaine Léonie oma mõlemat teenijannat. Sellest hoolimata tegid kaks õde kuuel päeval nädalas 14 tunni pikkuseid tööpäevi. Vaid pühapäeval oli neil seitsme tunni pikkune tööpäev.

2. veebruaril 1933 käivitusid sündmused, mida keegi ei osanud oodata. Ema Léonie ja tütar Genevieve käisid sisseoste tegemas ja saabusid pärastlõunal koju, leides eest pimeda maja. Christine ja Léa selgitasid, et hakkasid triikima, kuid triikraua juhe oli vist katki, sest kui nad masina stepslisse panid, siis elekter kadus.

Léonie vihastas ja ründas tenijannasid, kuid Christine ja Léa hakkasid seekord vastu. Järgnes veresaun, mida saab võrrelda filmi «Parasiit» aiapeoga, mis oli linateose tipphetk.

Politseidokumentide järgi oli kahes teenijannas halva kohtlemise tõttu viha tekkinud ning nad elasid seda perenaise ja ta tütre peal välja. Kinnitamata andmetel võtsid teenijannad kahelt naiselt nägemise, torgates nende silmad välja. Seejärel tõi Christine haamri ja noa ning õed jätkasid oma veretööd.

Politseiuurijad leidsid sündmuspaigalt ka tinakannu, millega õed oma ohvreid vastu pead tagusid.

Pärast kaks tundi kestnud tapatalgut tõmbusid õed oma tuppa, nagu ei oleks midagi juhtunud.

Koju tulnud Réne Lancelin leidis eest lukustatud ja pimeda maja. Ta kutsus politsei, kuna arvas, et sees ei ole kõik korras ning politseinikud leidsid eest kahe naise surnukehad, mis olid väga moondunud.

Filmis «Parasiit» pussitab teenijatepere isa Ki-taek tööandajapere isa surnuks ja kaob.

Kaader filmist «Parasiit» Foto: CAP/RFS / Image supplied by Capital Pictures/Scanpix

Politsei leidis tapatöö korda saatnud õed Christine'i ja Léa nende toast vooditest alasti magamas, sest nad olid verised riided seljast võtnud. Politsei leidis samast ka verega koos haamri ja noa.

Politsei vahistas õed ja toimetas nad vanglasse, kus nad eraldati. See murdis Christine’i, kes oli julmem, kuid vaimselt nõrgem. Ülekuulamistel ilmnes, et kahe õe vahel oli intsestisuhe ja nad olid kallimad.

Kohtupsühhiaatrid uurisid Christine’i ja Léad ning tunnistasid nad vaimselt terveks hoolimata sellest, et nende peres oli nii alkohoolikuid, psühhopaate kui skisofreenikuid.

Kohus langetas 1933. aasta septembris otsuse, et tapatöö juhiks olnud Christine saab eluaegse vangistuse ja tema käsualuseks olnud Léa peab trellide taga olema 10 aastat.

Christine ei kannatanud välja seda, et ta õest eraldati. Ta viidi vanglast kinnisesse psühhiaatriahaiglasse, kus ta lõpetas söömise ja suri nälgimise tagajärjel 1937. aasta mais.

Léa veetis vangis 8 aastat ja pääses vabadusse. Ta otsis üles oma ema ja kolis koos temaga Le Mansist Nantes’i, olles enne seda nime vahetanud. Seal töötas ta hotellides toajateenijana kuni 1982. aastani, mil ta jäi pensionile. Kinnitamata andmetel suri Léa 2001. aastal 90-aastasena.

Prantsuse psühholoogid ja psühhiaatrid on uurinud Christine ja Léa Papini juhtumit ning diagnoosinud neil Lasègue-Falret´sündroomi, mille puhul väga lähedastel inimestel tekib ühekorraga psühhoos.

Lõuna-Korea režissöör Bong sai oma filmi «Parasiit» tehes inspiratsiooni just õdede Papinide vaimse tervise probleemidest.

Film «Parasiit» sai 4 Oscarit. Režissöör Bong Joon-ho ühega neist Oscaritest Foto: FREDERIC J. BROWN/AFP/Scanpix

Lisaks ühiskonnakriitilisele Lõuna-Korea filmile on õdede juhtumit käsitlenud ka Prantsuse filosoofid Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir ja Jacques Lacan, kelle arvates oli õdede veretöö nagu klassivõitlus.

Bong on öelnud, et filmi nimi «Parasite» (Parasiit) viitab nii vasele perele kui ka nende töö kulul elavale kõrgklassile.

Lisaks «Parasiidile» on õdede Papinide lugu andnud inspiratsiooni vähemalt kaheksale filmile, mitmele näidendile, raamatutele ja ooperile.