Eesti rallilegend WRC-sarja kahvatumisest: kui sõitjaid on vähem, siis on ka elamusi vähem

1996. aastal tuli maailmameistriks Tommi Mäkinen, samal aastal tehtud fotol kihutab soomlane võidukal Mitsubishi Lancer Evo 3-l . Foto: MIKKO STIG/AFP/Scanpix

Ralli maailmameistrivõistlused on auto- ja üldse motospordi kuninglikud võistlused, mis toimuvad juba 1973. aastast. Kui esimestel aastatel kihutas MMil 20 autotootjat, siis 41 aastat hiljem on tehasetiimide arv langenud kolmeni. On see millegi lõpu algus?

Eesti rallilegend, viiekordne Eesti meister ja ka Läti tšempion, lugematu arvu medalite omanik nii rallis, rallisprindis, jää-ja lumerajal kui ka ringrajal, Margus Murakas ütles, et ralli MMil osalevate meeskondade arvu märgatav vähenemine on aja märk.

Endine rallituus Margus Murakas neli aastat tagasi Audru ringrajal. Foto: Eero Vabamaegi/Scanpix

«Olukorra hindamiseks ei pea tingimata olema ralliasjatundja. Saame ju kõik aru, et tegemist on spordiga ja kaudsemas mõttes ka meelelahutusega. Mida vähem on osalejaid, seda vähem on konkurentsi ning seda vähem atraktiivne on spordiala. Kõik me jälgime midagi elamuste pärast ja kui sõitjaid on vähem, siis on ka elamusi vähem,» ütles Murakas.

Kiirsööst ajalukku

Jah, 1979. aastal osales kaheteistkümnel MM-etapil koguni 20 tehasemeeskonda, sealhulgas Lada (NSVL), Talbot ja Triumph (mõlemad Suurbritannia) ja näiteks ka Saab (Rootsi) ja Mazda (Jaapan).

Sõitjaid oli 16 riigist (teiste hulgas Kanada, Keenia, Kreeka, Tšehhoslovakkia) ja venelased ei jäänudki punktita, sest nõukogude rallisõitja Nikolai Jelizarov sõitis Akropolise (Kreeka) etapil Ladaga punktikohale.

Väsinud välimusega 1979. aasta Lada Niva Foto: RM RM Sotheby's / SWNS/Scanpix

1979. aasta MM-sari oli äärmiselt põnev, Waldegard edestas Ford Escortil meeskonnakaaslast soomlast Hannu Mikkolat kõigest ühe punktiga, kusjuures viimase – Elevandiluuranniku etapi - võitis Mikkola kindlalt  (etapivõit andis toona 20 punkti) ning Waldegard sai teise koha (15 punkti).

Tiimide arvestuses jõudsid poodiumile veel Fiat ja Datsun! Huvitav tõsiasi on seegi, et 41 aastat tagasi võis etapivõitja ja teise koha saaja ajaline vahe olla vabalt nii pool tundi... Napima etapivõidu sai Monte Carlo rallil Bernard Darniche, kes edestas Waldegardi lõpuks vaid kuue sekundiga.

Hüppame ajas üheksa aastat edasi. 1988. oli suurte rallisõitjate ajastu. Didier Auriol, Carlos Sainz, Markku Alen, Ari Vatanen, Armin Schwarz, Juha Kankkunen...

Kolmeteistkümnel rallil osales 14 tiimi. Autotootjaid oli alles jäänud 11. Lancial sõitsid kolm meeskonda: Lancia Martini, Jolly Club ja Lancia Rally Team Austria. Punkte noppisid koguni 83 sõitjat 20st rahvusest!

Ka 1990. aasta Old Toomas Rally võitjad Seppo Mustonen - Jarmo Mahonen sõitsid Lancial.  Foto: Toivo Kreek/Postimees

Ilmamestriks krooniti itaallane Miki Biasion Lancial, kes edestas soomlast Markku Aleni ja kaasmaalast Alex Fioriot. Ka nemad istusid Lancia roolis. Itaalia autotootjale järgnesid Ford ja Audi tehasemeeskonnad. Jaapanil oli väljas tervelt kuus tehasetiimi: Mazda, Toyota, Subaru, Nissan, Suzuki ja Mitsubishi.

Etappide võitjad edestasid teisi ikka pikkade minutitega. 1989. aasta ralli MM-sarja napima etapivõidu sai San Remo rallil Biasion, vahe kaasmaalase Fiorio ees oli 53 sekundit.

Seitse etapivõitjat 1999. aastal

Vaatame ajas veel nii kümme aastat edasi. 1999. Alles oli jäänud 9 meeskonda, nende seas Škoda ja Seat. Etappe oli 14. Põnevamad ehk Uus-Meremaa ja Hiina ralli. 

Toyota võttis tootjate karika ja selle aastaga sai ka läbi kuus aastat kestnud Jaapani autode hegemoonia. Punkte said 24 sõitjat 13 riigist, nende seas ka eestlane Markko Märtin, kelle parimaks tulemuseks oli Akropolise rallil välja sõidetud viies koht.

Märtin 1999. aastal veel ühtegi tehasetiimi ei kuulunud. Neli aastast hiljem oli eestlane juba Fordi meeskonnas ning teenis samas oma esimese MM-sarja etapivõidu.

Fotomeenutus 2004. aasta Rootsi rallilt: Markko Märtin - Michael Park tulid Fordil kuusteist aastat tagasi lumerallil seitsmendale kohale. Foto: Micke Fransson / SCANPIX

Praegune Toyota rallitiimi boss Tommi Mäkinen tuli toona neljandat hooaega järjest maailmameistriks. Mitte Toyotaga, vaid Mitsubishiga, teise koha hõivas britt Richard Burns (Subaru) ja kolmanda koha sai prantslane Didier Auriol (Toyota).

Ralli MMi hetkeolukord ei ole konkurentsi mõttes võrreldav kümneaasta taguste aegadega

Margus Murakas, endine rallisõitja

Rallietappidel jagus põnevust küllaga. Minutlised vahed olid kahanenud sekunditeks. Napima võidu teenis Juha Kankkunen (Subaru), kui edestas Argentiina rallil Burnsi vaid 2,4 sekundiga. Suurim vahe oli ligi 15 minutit Keenia Safari rallil, mille kiireim oli Colin McRae (Ford) Aurioli ees.

Colin McRae Ford Focusel 2002. aastal Rootsi ralli avapäeval. Foto: Olle Persson/SCANPIX/SCANPIX 

Aga mis veelgi kihvtim, etapivõite teenisid seitse sõitjat, erinevatel etappidel mahtusid esikolmikusse kuue erineva rahvuse esindajad. Märkimist väärib Colin McRae, kes oli üks kuuest mehest, kes osales kõigil 14. etapil, kuid finišisse jõudis vaid kolmel korral ja neist kahel napsas esikoha!

Prantslane Sebastien Loeb (paremal) ja kaardilugeja Daniel Elena tulid 2009. aastal Citroenil kuuendat korda järjest maailmameistriteks. Võidupidu pärast Suurbritannia ralli võitu Cardiffis. Foto: CARL DE SOUZA/AFP/Scanpix

Murakas: WRC-sari pole tootjatele piisavalt atraktiivne

2009. aastaks oli palju muutunud. Kaheteistkümnest etapist koosnenud MM algas Iirimaa ralliga, FIA viskas aastaks välja Monte Carlo, Rootsi, Mehhiko, Jordaania, Türgi, Saksamaa, Uus-Meremaa, Prantsusmaa ja Jaapani etapid ning asendas need Iirimaa, Norra, Küprose, Poola ja Austraalia ralliga.

Tootjaid oli alles vaid kaks: Citroen ja Ford. Tõsi, Citroen esines kahe erineva autoga.

Kuuenda järjestikuse tiitli võitis prantslane Sebastien Loeb, seda vaid ühe punktiga soomlase Mikko Hirvoneni ees. Kui välja arvata võitlus MMi tšempionitiitli nimel, oli 2009. aasta igav. Lisaks ülalnimetatutele suutis etapivõidust rõõmu tunda ainult Jari-Matti Latvala, kes oli kiireim Itaalia rallil. Poodiumit jagasid 12 etapil kokku ainult kuus sõitjat.

Ja aasta 2020.

WRC-sarjas osaleb vaid 11 sõitjat, tootjaid on rivis kolm – Toyota, Hyundai ja M-Sport Ford. Tiitlit kaitsevad eestlased Ott Tänak ja Martin Järveoja. Taas on plaanis 14 etappi.

Tumedates toonides näeb WRC tulevikku ka M-Spordi omanik Malcolm Wilson. «Kogu see karussell on lihtsalt liiga kallis. Kui 2022. aastal tuleb uute reeglite kohaselt sõitma hakata hübriididega, siis auto hinnaks kujuneb kuskil üks miljonit eurot,» rääkis ta Motorsport Magazine`ile jaanuari alguses. 

«Ralli MMi hetkeolukord ei ole konkurentsi mõttes võrreldav kümneaasta taguste aegadega,» ütles 55-aastane Murakas.

Eesti uuema põlvkonna rallisõitja Ken Torn arvas, et noorematel sõitjatel MMil osalevate meeskondade vähesus kindlasti kasuks ei tule. «No meil on kindlasti raskem. Mida vähem on võistkondi, seda keerulisem on meil läbi murda,» rääkis ta.

Murakas sõnas, et tehasetiimide huvi on langenud mitmel põhjusel. «Igasugune autosport on ju väljund tootjale, et reklaami teha, tutvustada ja müüa autot, brändi. Samaaegselt käib ju ka arendustöö, mida hiljem kasutatakse autode tootmises. Mina arvan, et tootjad lihtsalt ei näe WRC-d nii atraktiivsena ja võidusõidualasid on ju juurde tulnud: erinevad ringrajavõistlused, liivarajad – kõik need pakuvad WRC-sarjale omakorda konkurentsi. Igale poole kõik tootjad ei jõua ja valivad lihtsalt endale marketingialased prioriteedid välja,» rääkis Eesti autospordi legend.

Wilson hoiatas, et 2022. aasta hübriididele üleminek peletab noored rallisõitjad sarjast eemale. «Isegi praegused WRC-autod on kallid, kui varem müüsime 14 WRC-masinat aastas, siis nüüd oleme müünud viis autot viimase kolme aasta jooksul,» lausus M-Spordi boss. «Kõrged hinnad suurendavad vahet WRC ja WRC2 autode vahel. Minu arvates võikski tulevik olla WRC2 päralt.»

WRC2 sarjas osaleb käesoleval hooajal viis meeskonda: Hyundai, Ford, Citroen, Škoda ja Volkswagen.