KERTU JUKKUMI BLOGI ⟩ Istusin Val di Fiemme staadionil ja nutsin nagu titt

Foto: Erakogu

Andestust viivitus, suur pettumus vajas lahtumist, et tekiks jõud ja soov möödunut meenutada ning üles tähendada.

Raivo Rimm kutsus ja mina kohe jälle läksin – see on kokkuvõtlik selgitus, kuidas ma teist korda elus suusavõistlusele sattusin. Ja kui juba, siis ikka maratonile! Marcialonga 70 kilomeetrit Itaalia Alpides kõlab ju ometi suursuguselt.

Muidugi ei uurinud ma rajaprofiili ega jõudnud ka trenni teha. Pärast viis aastat tagasi tehtud Tartu maratoni olen suusatanud täpselt kaks korda. Mulle pole suusatamine kunagi meelt mööda olnud. 

«Alles tulid Aafrikast, puhkama pead, mitte suusatama,» anus ema mind, kui plaanist kuulis. Ta on nõukogude sportlane ja endine kekaõps – arvab, et teab, millest räägib. Isa sõnad olid veelgi armetumad, aga ma ei lasknud end häirida. Etteheiteid valesti valitud huulepulgavärvi, kleidipikkuse ja sõidukiiruse kohta leidub neil alati. Ma ei usu, et see muutub.

Täpselt nädal enne maratoni jään haigeks. Olen kogu talveperioodi terve püsinud ja nüüd, kui selleks on kõige ebasobivam hetk, olen haige. Ravin kuidas oskan, aga neljapäeval Itaalia suunas lennates teeb nohune nina ja kurguvalu olukorra äärmiselt ebameeldivaks. Loodan, et saab kohapeal pisut puhata.

Lootuseks see jääbki. «Hommikuti on ühistrennid Raul Ollega. Siis lähme võistluskeskeskusesse või linnapeale. Ühisõhtusöögid teiste eestlastega,» tutvustab Madis Kimmel päevaprogrammi. Kõigest kokku valmib saade, mida Kanal 2 näitab.

Suusatajad Marcialonga rajal. Foto: Erakogu

Treening Ollega algab hukkamõistvalt. «Üks trenn sel hooajal, ise haige ja sa tulid rasket maratoni sõitma?» küsib Olle, kes annab kohe soovituse plaanist loobuda. «Kuule, oota nüüd, vara on alla anda,» veenan teda optimismiks. Nüüd sunnib ta suusatehnikat presenteerima ja ma tean, et see ei ole mu tugevaim külg. Ikka tahtejõud on see, mille peal libisen.

«Kõige hullem ei ole, aga tervist pead jälgima,» leebub treener lühitrenni järel. Ja ma tõesti plaanin kohe voodisse minna, aga telepoistel on minuga teised plaanid. Sõidame hoopiski Trenttosse Rimmile järele.

Alles kohale jõudes selgub, et Rimm jäi lennukist maha ega tulegi. Uus plaan on oodata ära Hermaküla, kes ka siia suunas teel. Siis selgub, et see mees istus küll õigele lennukile, aga on nüüd vales rongis ja põrutab vastupidises suunas.

Tunnid lähevad ja mees saab alles nüüd Trentto suunas sõitu alustada. Kell näitab õhtusöögiaega ja homme varahommikul on maraton. Linnade vahemaa on poolteist tundi sõitu ja kibeleme tagasi, et õigel ajal sööma ning magama minna.

Hermakülale sõidetakse järele hiljem, kui mina end juba magama sätin. Halastus väike, aga asi seegi.

Und ei tule just nüüd, kui seda kõige enam vaja. Ärkan poolunest uimasena ja tunne ei ole hea. Viimased päevad olen kaotanud söögiisu. Hommikusöögil käib müsli suus ringi, aga alla ei lähe. 

Otsustan, et lähen kõigist soovitustest hoolimata rajale ja matkan. Alla ei ole ma veel kunagi ühelgi võistlusel ega mäel andnud ega kavatse seda ka sel korral teha. See näitab, et kõik ei ole veel kadunud, kui visa hing sees?

Stardis kohtun rõõmust pakatava naisega, kes teatab peagi, et kuigi me ei ole varem ametlikult tutvunud, oleme tegelikult hõimlased. Tema on minu õemehe tädi. Lubab ühtlasi, et kui finšisse jõuame, joome üks naps. 

Start! Umbes 7000 suusatajat ja mina alustavad libisemist medali suunas.

Minu suusad aga mitte ei libise, vaid takerduvad järjepidevalt. Absoluutselt kõik näivad minust juba mööduvat kui postist. Olen lausa jalus. Paar meest annavad sellest häälekalt märku. Õnneks ei oska ma keelt ja teen näo, et tean, mida siin teen. Vahel piisab õigest hoiakust, olen õppinud.

Minu suuskadele on alla pandud teip. Korralik lai riba. Servadele määris Olle libedust lisaks. Ütles veel midagi sellist: «Üks kord elus tuleb suuskadele seda vägevat kraami alla määrida.» Kujutasin ette, et need suusad sõidavad ise. Aga ei, need suusad pidurdavad ja täiega!

Esimeste kilomeetrite jooksul kukun ma mitu korda. Ühele põlvele, siis teisele, libisen külili ja viimaks ninali maha. Lugemine läheb sassi umbes kümnenda korra juures ja see on alles algus.

Olle hoiatas ka, et suur mass lõhub sisse sõidetud raja ja laskumistel tuleb ekstra ettevaatlik olla. Aga siis ta veel ei teadnud, et öö toob soojakraadid ja sissesõidetud rada on lagunenud juba hommikuks. Maad katab lumesulasupp. Olud on pehmelt öeldes jäledad.

Ligi 160 eestlast on Alpides parematel lumemaadel, aga kehv suusailm on meid ka siit kätte saanud. 

Vaade ülevalt. Foto: Erakogu

Päikest, millest kõik rääkisid, ka pole. Vaated on udused ja kauged, kuigi ma tean, et kant on imeilus. Neile ei saa tegelikult tähelepanu pööratagi, kui elu oluline. Kukkumisoht varitseb igal meetril.

Olle rääkis, et kümmekond aastat tagasi jätsid Marcialonga maratonirajal elu lausa kaks inimest – mõnekilomeetrise vahega.

Kilomeetrid libisevad jalge all vaevaliselt. Suuskade alla tekib aina lumeollus, mis viimasegi hoo kinni peab. Võtan korduvalt suusad jalast, et need lumest puhastada, aga kasu on lühiajaline.

Rõivastunud olen muidugi ka valesti. Kartes tõbisena külmetada, panin mitu kihti riideid. Soojapesu kiht on nüüdseks ligumärg ja varsti hakkab külm. Olukord kokkuvõttes haletsusväärne.

Umbes 15. kilomeetril kohtan esimest tuttavat nägu. Rein kurdab, et on samuti kannatuste rajale sattunud ja pakub džentelmenina, et võib mulle seltsi jääda. Soovitan tal aga edasi libiseda, muidu jääb veel oma sõit tegemata ja hiljem kripeldamagi.

Spordireiside korraldaja Jüri, vanem härra, kes väitis mulle äsja, et on rajal matkamas, tuhiseb nüüd minust mööda kui tippsuusataja. Hõigub seletuseks veel järele: «Külm hakkab muidu!» Mul on ka külm, aga suusk ei libise ja jõudu pole.

Kakskümmend esimest kilomeetrit kulgevad tõusvas joones üles ja need on nüüd seljataha jäänud. Uskusin naiivselt, et seejärel läheb sõit kergemaks, aga usul polnud alust.

Veelgi rohkem teeb muret isutus. Ma ei suuda süüa. Ainus, mis toidupunktides isuäratav tundub, on mahlane apelsin. Mõistan, et apelsini pealt maratoni ei sõida, aga mõte sundsöömisest toob okserefleksi.

Olukord on täbar ja lootust ei piilu kusagilt. Sisendan endale, et varemgi on sama tunne olnud ja olen ikka finišisse jõudnud. Tuleb pingutada! Ja ma tõesti annan endast viimase.

Järskudest mägedest tuhisen nüüd alla kui mägedehunt. Hirmu enam pole. Samal ajal libisevad aga kõik teised järjepidevalt minust mööda. Takistusmehhanism mu suuskadel toimib jätkuvalt täisvõimsusel.

Nüüd ootab ees üks kõige järsematest langustest. Kiirabi ja pääste on valmis vigaseid püüdma. Paari tassitakse just minema. Pikivahe eelmisega näib piisav ja saan loa laskumiseks. Olen julge kui hunt ja laskun «sahka pannes» nagu kõik teised. 

Jõuan juba uhkust tunda, et nii julge ja osav olen, aga siis käib pauk. Varisen endast olenemata pikali maha. Suur, väga suur mees, ilmselt parema libisemisega, on mu sõna otseses mõttes maha niitnud.

«Kas ma olen terve?» küsin endamisi, kui suure mehe terav suusk mul veel seljas asetseb. Päästemeeskond tormab meie poole ja keegi küsib, kas meiega on kõik korras. Kahtlen, mida vastata.

Nad püüavad mind püsti aidata, aga suure mehe haardest ja tema suuskadest mind lahti harutada ei ole lihtne. Mees aina vabandab. 

Viimaks saavad nad mu püsti ja kihutan, valu seljas, mäest alla. Lootuses, et see mees ega üksi teine mind täna enam kätte ei saa. Mälestuseks marrastus keset selga. 

Lohutuseks kohtan nüüd stardis tutvutud hõimlase Kairega. «Nii raske ja vastik on täna! Kas tahad, jään seltsi,» pakub ta lahkelt. Aga palun temalgi omas tempos jätkata, et teisi mitte koormata.

Pean tunnistama, et ilmaolud, terviseseisund ja tagatipuks vale suusamääre röövivad viimasegi võimaluse tunda rõõmu. Kannatuste teekond on see kõik kokku, aga ilmselt tuleb vahel kannatusi taluda, et päikesepaistest enam rõõmu tunda.

Järgmised kümmekond kilomeetrit keelitan mõtet 45. finišeeruda, sest kui tervet ei jõua, tee pool. Siis kalkuleerin aga, et kui rahulikult veel 25 kilomeetrit matkata, olen täitnud seatud sihi.

Eesti poiss hõikab nüüd raja äärest: «Mulle sellest aitab, annan alla. Sulle aga edu!». «Ära jända! Tule kohe tagasi, sa suudad! Sõidame koos,» lunin võõrast. Tema jääb aga endale kindlaks. Kuigi tunnistab hiljem lennujaamas, et hakkas juba otsuses kahtlema.

Mina ei kavatsegi alla anda, kui nii kaugele on tuldud. Teen tööd ja näen vaeva, et finišeeruda, naeratus näol.

Järgmised kilomeetrid venivad kui tatt. Karjamaadest ja lautadest möödudes tungib virtsa lõhn ninna. Iiveldus võtab võimust ja mulle tundub, et viimnegi jõud on lõppemas.

Olen jõudnud 53. kilomeetrile ja alles nüüd taipan, et sel sõidul on ajalimiit. 

Kaks eesti meest betoonifirmast ja üks naine samast kambast, kes arvasin seljataga olevat, on kadunud silmapiirilt. 

Püüan uurida joogipunktis ja telefonitsi kaaslastelt, aga keegi ei tea täpselt. Viimaks pakub kaasteeline, et see oli vist kell 18.00, mil väravad suletakse. 

Tunniga 17 kilomeetrit tänastes oludes ja enesetundega? «Ei. Ma ei suuda enam,» olen resoluutne murdosa sekundi jooksul vastu võetud otsuses. Asjapulgad siblivad mu ümber ja keelitavad edasi sõitma, aga olen otsuses veendunud. 

Tunnen nüüd, kuidas iga sekundiga täitub hing vihaga. See, et kangelasi näinud Val di Femme staadionil seisan, mu tähelepanu ei köida. Suusad, kepid pillun halastamatult staadionile laiali ja ma lihtsalt nutan. Nutan nagu titt! «Saamatu inimeseloom,» mõtlen endamisi ja tunnistan, et esimest korda oli mu vanematel õigus. Ma poleks pidanud haigena sõitu minema.

Madis Kimmel intervjueerimas Hannes Hermaküla. Foto: Erakogu

Kiirabibrigaad tormab ligi ja uurib, kas vajan abi. Tõrgun abist kaotamata viimast piiska kangelasest enese sees ja helistan poistele, et tulgu nüüd järele. Siis ma veel ei tea, et äsja finišeerunud Madis operaatori kõikidesse võimalikesse kohtadesse saatis ja on püha viha täis. Halbades oludes keeruline sõit röövis muidu rahuliku meelega Madise enesevalitsuse. 

Pühin pisarad, sest nagu Kivisaar mulle raadios õpetas: kui on vaja tööd teha, tuleb kurbus unustada ja, naeratus näol, rahvast lõbustada. Teeme kiire lupsu saate tarvis, ise külmast lõdisemas.

Nüüd ma tean, mis tunne on Eesti suusatajatel, kes halba ilma, kehva suusameistrit ja rada oma kehvade tulemuste põhjuseks toovad. Vähemalt ühes asjas olen nagu nemad. Doping on veel puudu. 

Keha on mul nüüd lõplikult kurnatud ja olen teinud kõik endast oleneva, et haigevoodisse end sundida. «Aitäh, Kertu, sa hoolid endast!» mõtlen endamisi.

Mida allaandmine õpetab, ma veel ei tea. Aga olen kindel, et see on oluline õppetund mu sulalumesupisel teekonnal.

Kas kripeldab ka? Ja kuidas veel! Palun viimast kord ilmajumalat, et me riiki lumega  õnnistataks ja Tartu maratonil mulle võimalus antaks. Kui ei, siis Raul Olle keeldus minuga küll Marcialongat sõitmast, aga lubas kümne tunniga Vaasaloppetit ühiselt sõita. Ta on nüüd nii kõva suusataja juba küll, et nelja ja poole tunni asemel kümme tundi sõita. Nüüd on antud lubadus kirjalik ja sellest pääsu ei ole. Mitte kummalgi.

Täna on veidi hea meelgi, et ma suuski päris katki ei visanud. Kuigi Olle sõnul vajaks ma veidi paremaid igal juhul. Kel soovitusi nende osas, andke palun märku.

Ahjaa, lemmiklohutus kõlas ka Olle suust: «Ära tänase sõidu pärast liialt muretse. Aasta sportlaseks valiti ka mees, kes neli korda MMi katkestas.» Ühtlasi vabandas ta suusamäärde pärast: «Sellega on tõepoolest keeruline lugu. Vahel läheb õnneks, tihti mitte. Teipi aga väldi, selle vajutad vastu maad ja libisemine on välistatud,» jagab ta õpetussõnu.

Pettumus iseendas ei ole veel kuhugi kadunud, aga õnneks on muutus minu enda kätes. Ise ma auku kukkusin, küllap väljagi ronin.

Olge terved!

Kertu