Kristjan Pihl: kui ma kella kasutasin...

Kristjan Pihl. Foto: Merilyn Merisalu

Paide Gümnaasiumi õpilane Kristjan Pihl kirjeldab tagantjärele elavalt oma päeva suures ajakirjandusmaailmas töövarjupäeval.

Ma pole kunagi osanud arvata, kuidas võiks lõppeda üle Soome lahe ujumine (ma pean silmas tõelist üle-mere-ujumist, mitte Tallinki uljaspeadest turistide vettehüppeid laeva kolmandalt tekilt). Ja minu ainsa võimaluse selle teada saamiseks tühistas äratuskella «pi-pi-pi-pim» - tablool 6:00.

Rutiinselt, ent veenvalt osutan nimetissõrme unerikkuja massiivsele nupule. Kell vaikib. Mõne minutiga tekib veekeetja kohale õdus veeaur, saiad päevituvad rösteris kuldpruuniks ning toanorgas paikev MTV sähvatab elutoa järsult valgeks. Mitte miski ei reeda (hirm-) varajast hommikutundi.

Kokkulepitult olen kella seitsmeks minekuvalmis.

«Tere hommikust! Olen Kristjan» ja juba tuhisebki ema tuttavatuttava tuhmrohekas Mazda mööda Tartu maanteed Tallinna poole.

Vilksamisi kostuvad raadiost fraasid Jokela koolitulistamise teemalisest arutlusest. Mõtlen: «Kas poleks mitte aeg juba...» ning vajun jällegi unne.

«Kus ma Su maha panen?» kostub emotsioonitu hõige auto esiistmelt. Heidan kiire pilgu peeglisse ning pomisen jõllitavale silmapaarile miskit läbi une. Hetke pärast ärkan koliseva trammi peale lõplikult ärkvele.

Kell on 8:30 ja olen lõpuks kohal. Astun pooljuhuslikult sügava lörtsivalli sisse, lükkan auto ukse kinni ning ringutan ebalevalt viimaseid kordi, justkui autos magamine mõjuks lihastele-liigestele kurnavalt. Olgu kuidas tahes, kuid näiliselt tavapärasest kiiremini tiksuv kellaosuti sunnib mu lõplikult liikuma.

Hommikune mõnusalt rõske õhk peletab igasuguse une silmadelt, soovi trammiga sihtkohta sõita samuti. Jalutuskäik neljapäeva hommikuses kultuuripealinnas on selletagi köitev. Minust tuhisevad mööda pikasammulised, monotoonse pilguga Yuppie’d, sügavat pohmakat kiruvad asotsiaalid ning kolm tudengit, võiksin kihla vedada, et kunstiakadeemia omad, käes kümmekond kiirnuudli pakki.

Eesti Päevaleht

Menüü - telefoniraamat- «Maris Sander» – «Helistan valitud numbril». Köhatan nii muuseas, kui juba teisel pool telefonitoru kostub kõne vastuvõtmist reetev krabistamine ning tasane hääl lausub: «Hallo! Maris kuuleb.» «Hei, Kristjan siin. Olen Pro Kapitali fuajees. Tahtsin küsida, mis oli selle Päevalehe reporteri nimi, keda ma varjutama hakkan?» [...]

Sulgen telefoniklapi ning nagu tellitult ilmub sellele numbrikombinatsioon 09:20. Mõne minuti pärast röövib mu tähelepanu liftiuks või õigemini neiud, kes sellest väljuvad. Jätan Linnalehe spordirubriigi kus see ja teine ning olen liftis enne, kui selle uksedki lahkujate järel sulguda jõuavad.

4. korrus. Kõikjal toimub tihe toimetamine (sõna mitte niivõrd ajakirjanduslikus mõttes). Punakas siseviimistlus vihjab selgesti, millise lehe toimetusega on tegemist. Sõbralikud Eesti Päevalehe sekretärid käsutavad paarikümne sekundiga Holger Roonemaa minuni. Tutvustan end tema töövarjuna, mille peale ta semulikult ka vastab: «Kohvi või kakao?» Valin viimase.

Mõttes end juba Õnneseeneks tembeldanuna suundume trobikonna ajakirjanikega, kellest esmapilgul tunnen ära vaid Kärt Anvelti, uudistetoimetuse koosolekule. Nagu tavaks algab koosolek 10:00. Kuuldes, et varjutan hiljem ka Postimehe toimetusse, kahvatub toimetaja nägu silmmärgatavalt. Luban koosolekul kuuldust siiski vaikida.

Kõrvalepõikena teiste «mitte nii põnevate» teemade vahele, teavitab nooremapoolsem reporter plaanist kirjutada üleriigilisest töövarjupäevast, mispeale käin välja idee teha intervjuu ühe minu sõbraga, kes kuuldavasti sõitis varjuna kaasa Estonian Airi lennuki piloodile. Järgmise päeva lehes ilmuski artikkel Paide Gümnaasiumi õpilase Taavi Kukke lennunduse huvist. Minu esimene suur ettevõttmine sedavõrd mastaapses meediaväljaandes? Noh, see selleks.

Pärast pooletunnist koosolekut saan üldhariva ekskursiooni osaliseks. Reporterid tutvustavad mulle toimetuse nurgataguseid ning pajatavad vahvaid lugusid. Ajakirjanike stressirohke ameti, Darwini auhinna laureaatide, galojanitamise ja teiste kurioossete teemade üle naermise kõrval soostusin pelgalt hetkeks kella silmama, kui see mind juba sügavalt ohkama pani. Jälle on aeg minna...

Eesti Ekspress

Eesti Ekspressi esisel parkimisplatsil saame keskpäeval lõpuks kokku ka Marisega, kelle silmad külmast sügistuulest vähe pisarates on. Siiski naeratab nädalalehe ajakirjanik kelmikalt ning pärib minu seniste muljete kohta. «Nüüd aga lähme koos Madis Jürgeniga lõunatama!» suudab ta mind üllatada.

«Ohh, kas tõesti see sama Madis Jürgen?!» küsin ma endalt, kui Marise järel kohvikusse sisse astudes mustade päikeseprillidega ning halli, kõrge kraega kampsunis olemuslugude gurut märkan. Tutvustan end ning tellin suitsulõhe omleti.

Lauda istudes küsib Jürgen minult etteaimatavaid küsimusi, kuid saades teada, et elan Paides elavneb temagi. «Ohoo, Paides? Kas Ingmar Muusikust tunned?» suunab ta teema Eesti Ekspressi fotograafile. «Ta elab minu kõrval trepikojas!» tõden ma jällegi maailma väiksust. Edasised jutuvood viivad meid Muusikuse hästiküpsetavast elektripliidist ajakirjanduse olemuse teemadele, millele ma ka hoolega sõnu valides kaasa räägin.

«Kas Sa tahad ajakirjanikuks saada?» küsib Jürgen minult. Kõhklen, ning aiman, et see ei jäänud ka vestluskaaslasele arusaamatuks.

Vahelduseks sügavamatele teemadele muutub staažikas ajakirjanik hetkeks irooniliseks ning soovib «Head isu!» olles märganud, et minu omleti valmistamisega läheb oodatust kauem, ning asub seejäärel oma pajaroa kallale. «Ilmselt kanad alles munevad köögis,» muigab Maris Sander vastu.

Kell on 13:20, kui suundume Eesti Ekspressi toimetusse. Vastukaaluks hommikusele sebimisele Päevalehes on siin kõik äärmiselt vaikne. Hubane. Mõneti lausa kodune. Maris selgitab, et neljapäevane toimetuse üldkoosolek on juba toimunud, mistõttu suurem osa ajakirjanikest on majast juba lahkunud. «Siin istub tavaliselt Mihkel Kärmas,» osutab ta aga oma laua kõrval paiknevale toolile.

Postimees

Lõpuks seisab ees ka töö(varju)päeva viimane kolmandik ja ehk ka kõige huvitavam faas? Igatahes suundun kella poole kolmeks Maakri tänaval asuvasse Eesti Meedia majja. Minu üllatuseks ootavad mind ees veel kaks ajakirjandusest huvitatud töövarjulist. Meile tehakse põhjalik ringkäik mööda Postimehe toimetust, pärast mida jõuame koosolekute ruumi.

Seal olles tabab mind teinegi üllatus. Kaks Postimehe ajakirjanikku peavad meile sisutühja, et mitte öelda igava loengu lehe ülesehitusest ja proportsioonidest, ajaloost ja internetikommentaaride pahatahtlikkusest... Vaikin pidades seda töövarjupäeva kohustuslikuks menüüks.

Kell näitab täpselt kolmveerand nelja. Istun jällegi Pro Kapitali esimesel korrusel kohvikus. Teisel pool koridori fuajees paistavad need samad nahkdiivanid, kust ma hommikul alustasin. Õues hakkab hämarduma, ja ma lõpetan oma kohvi mahuka sõõmuga, pannes punkti sellele neljapäevale lillepoe müüjalt laenatud pastakaga.

Ahjaa, et mis minu omletist sai? Lõpuks sai see siiski valmis ja väga maitsev oli. Soovitan!