Diabeedi tõttu pimedaks jäänud Kai Kuusk tunnetab maailma värvilisena

Kai Kuusk ja Tambet Ind Foto: Raadio Elmar

Raadio Elmar saates «Ikigai» käis külas blogija Kai Kuusk. Miks on nii, et Kai, kes on suure osa elust veetnud pimedana, suudab näha rohkem värve ja elada täisväärtuslikumat elu, kui enamus neist, kellel tervis korras ja elu oluliselt lihtsam? Saatejuht oli Tambet Ind.

Blogija, konsultant ja massöör Kai Kuusk rääkis raadio Elmar eetris, et elab oma elu nii, et ei näe, mis tema ümber toimub, kuid ometi peab ta edukat blogikeskkonda ja elab igati aktiivset elu. «Väga tihti küsitakse minult, kuidas pime saab pidada oma blogi? Mul on täiesti tavaline arvuti, millel on peal spetsiaalne kõnelev programm. See saab info ekraanilt ja robotliku häälega loeb mulle ette kogu teksti,» selgitas Kuusk.

Naine rääkis, millistel põhjustel ta pimedaks jäi.  «Sündides olin täiesti terve, kuid enne viiendat eluaastat diagnoositi mul esimese tüübi diabeet. Ma ise ei saanud sellest suurt midagi aru ja ma ka ei mäleta sellest väga palju. Olin väsinud ja jõin väga palju, siis viidi haiglasse ja diagnoositi suhkruhaigus,» rääkis ta ja lisas, et nägemise kaotas ta haiguse tõttu oma teismeeas.

Kuusk tõi välja, kuidas ta pimedaks jäämisega harjuma hakkas. «Kõik käis nii kiiresti ja ma ei osanud isegi mõelda, mis saama hakkab. Kohanemine läks sujuvalt. Kui see kõik kohale jõudis, siis tekkis muidugi väga palju küsimusi. Olen kogu aeg olnud väga seltskondlik inimene ja mulle oli oluline, kuidas ma oma sõpradega edasi suhtlen. Ühiste tutvuste kaudu sain hakata pimedate ringkonnas kontakte looma ja tellisin näiteks erinevaid audio ajakirju. Olin vaimustunud teadmisest, et pimedad inimesed ei elagi kusagil koopa sees ja kõik võimalused on tegelikult olemas,» sõnas ta.

Noor naine lisas, et on alati tahtnud elu kunstiga siduda. «Lapsest saati olen olnud väga loova maailmavaatega. Mulle meeldib sisekujundus, moedisain, kindlasti ka kirjutamine. Olen lapsepõlves igasuguseid koomikseid teinud, kõik on kaustades alles. Mulle on öeldud, et võin seda kõike ka täna teha, kuid perfektsionistina häirib mind, et ma ei näe tulemust. Laste stiilis meisterdamisi ma küll teen, kuid olen hetkel peamiselt kirjutamise juurde jäänud,» rääkis ta.

«Värvide osas on mul küll endiselt kindlad soovid, eriti, mis puudutab kodu sisekujundust. Mulle on oluline kõik, alates pisikestest detailidest kuni suurte asjadeni välja. Tavaliselt palun teistelt täpsustust, millise tooniga on tegu. Näiteks, kas kollase puhul on tegemist võilille, sidruni, sinepi või meloni kollasega. Värvide nüansse on ju tohutult ja see teadmine annab palju juurde. Eelistan puhtaid toone, sest neid on parem ette kujutada,» sõnas Kuusk.

Blogija rääkis ka oma blogi keskkonnast. «Populaarsemaid lugusid on klikitud lausa üle 7000 korra. Alla 2000 kliki pole mitte ühelgi postitusel. Tegelikult ootan konstruktiivset kriitikat oma tegemistele. Inimesed ei ütle tihti mitte midagi, arvatakse, et «oi, ta on ju niigi pime ja elu raske». Kuid leian, et kui kriitika on konstruktiivne, siis hea meelega ootan seda. Tuleb tunnistada, et lihtsalt lahmimine ei mõjuta mind kuidagi, tean ise, kes olen ja nagunii jätkan oma rada,» rääkis ta oma blogist ja selle kommentaariumi ruumist.

Naine tegi juttu ka oma eraelust ja suhtest elukaaslasega. «Oma elukaaslast olen näinud läbi udu, korraks mingi nurga alt tema silmi ja naeratust. Täisplaani mul temast ei ole ja see viimane nägemine oli ka juba kaksteist aastat tagasi. Mul on temast peas noore mehe versioon, ma ei tea, milline ta nüüd kaksteist aastat hiljem välja näeb. Loodan, et ta on ikka sama kena. See on selles mõttes hea, et mul kõik inimesed püsivad peas noortena,» naeris ta.

«Esmamulje inimesest tuleb minuni tema häälest ja hoiakust, see on esimene asi, mida kohe märkan. Ma saan sellest aru, kas inimene rääkides naeratab või on tusane. Seega, ma saan öelda, et välimus pole inimeste puhul esmaoluline,» muigas Kuusk.

«Inimesed arvavad, et pimedaks olemine on keeruline, kuid tegelikult see nii ei ole! Pange silmad kinni ja hakake tähelepanu pöörama erinevatele helidele. Helid annavad väga palju infot selleks, et sa saaksid hakkama. Tehnilises maailmas on muidugi veel arenguruumi. Digiallkirjastamine on küll väga hea asi ja õnneks paljudes kohtades saadetakse dokumendid enne allkirjastamist e-maili peale, millest on palju kasu. Kuid probleemiks on osad koduleheküljed, kus pimedatega ei arvestata. Väga palju kasutatakse lihtsalt pilte, kuid meie programm pilte ju ei loe. Näiteks kui söögikohad panevad hinnakirja pildina üles, siis mina seda infot kätte ei saa,» rääkis naine.

Kuusk lisas, et kindlasti on asju, mida ta ei ole ette võtnud, kuid see ei ole alati juhtunud pimeduse tõttu. «Ma pean alati mingi «plaan A» ja «plaan B» paika panema. Suurele kontserdile ma koera kaasa ei võta, näiteks sellisele üritusele, mis toimub lauluväljakul. Kõik see ettevõtmine nõuab minult  palju organiseerimist. Mõnikord on planeerimine jällegi väga tüütu, kuid üldiselt tunnen, et olen hakanud just igal pool rohkem väljas käima. Minus on tekkinud sportlik huvi, panen end proovile ja vaatan, kas saan asjadega hakkama! On kohti, kus pole ka nägijana käinud. Õpin eelnevalt kaardi pähe, võtan koera ja lähen kohale. Loomulikult ma annan nägijatele eelnevalt teada, et hakkan nüüd minema. Üldiselt ma ei karda riskida ja ära eksida, võtan hea meelega vastu erinevaid väljakutseid,» sõnas ta.

Naine rääkis ka oma unistustest. «Esiteks, ma tahan delfiinidega ookeanis ujuda! Tean, et see kõlab utoopiliselt. Kui ookeanis seda teha ei saa, siis äkki õnnestub see kunagi veemaailmas. Tahaks hirmsasti delfiinidega kohtuda ja neid puudutada. Teine unistus on ka, tahan õppida tšellot mängima. Avastasin selle pilli enda jaoks seitse aastat tagasi. Mulle tohutult meeldib tšello kõla. Tahan osata kasvõi ühte pala mängida,» lisas Kai Kuusk oma unistuste kohta.

Kuula täispikka intervjuud SIIT: