Reporter Martin Mae alustas meediatööga juba 10-aastaselt
22. jaanuar 2020, 11:29
/nginx/o/2020/01/20/12883190t1h6b24.jpg)
Raadio Elmar lastesaates käis külas reporter, toimetaja ja kaameramees Martin Mae. Mees rääkis lastele oma meediatöö algusaegadest ja põnevatest telgitagustest.
Kanal 2 reporter Martin Mae rääkis Elmari lastesaates oma tööst ja tegemistest ning avaldas, et sai meediakanalis tööd juba 10-aastaselt. «Sain raadiosse 1992. aastal, siis ei olnudki väga palju teisi jaamu, oligi Eesti Raadio. Seal oli lastesaadete toimetus, kus töötas Anne Parksepp. Ta võttis ühel südasuvisel päeval vastu minu telefonikõne, ma uurisin, kas raadiosse saaks kuidagi tööle tulla. Tema ütles, et saab ikka ja nii see asi algaski,» rääkis Mae oma meediatöö algusest.
Mees avaldas, et huvi meedia vastu kerkis juba mõned aastad enne raadiomaja poole pöördumist. «Käisin klassiekskursioonil Eesti Televisoonis, sain siis esimest korda kaamerat näha. Kuid kes see ikka 10-aastast televisiooni tööle võtab? Nii saingi aru, et peab raadiost alustama,» rääkis ta.
Mae töötab täna reporteri, toimetaja ja kaameramehena Kanal 2 meeskonnas. «Ma pean tunnistama, et pole spetsiaalselt seda tööd õppinud. Hakkasin peale keskkooli sellega ise tegelema. Minu kool, toonane Lasnamäe Üldgümnaasium oli ajakirjanduse kallakuga. Lisaks uurisin igalt poolt kõrvalt, kus kohas saab kaameraga veidike tööd teha. Väikese poisina läksin õppima huvikeskusesse «Kullo», seal oli «Stuudio Noorfilm», seal sain juba esimesed filmikesed teha. Siinkohal tahan ka Teet Margnale tänusõnad öelda, sest tema oli nõus ühele väikesele poisile näitama, kuidas televisooni tehakse, sellest kõigest oli suur abi ja sain kindlasti julgust juurde. Üldiselt usun, et võib öelda, et mind on õpetanud «elukool»,» tunnistas Mae.
Mees lisas, et oma töö tõttu on ta väga tihti reisidel ja tunnistas, et raske kaamera tassimine polegi nii lõbus, kui kõrvalt vaadates tunduda võiks. «Viimane suurem tööreis oli olümpiale 2018. aasta veebruaris ja tegime sealt kuu aja jooksul erinevaid otselülitusi. Kuid olen tööreisidel käinud ka näiteks Ameerikas, Hiinas ning Inglismaal, töösõite on olnud tõesti väga palju. Need pole kindlasti meelde jäänud kui puhkustena, vaid pigem ikka suure tassimise ja rassimisena,» rääkis ta.
Mae mainis ka, millist tüüpi teleprojekte talle kõige enam teha meeldib. «Ei saa nüüd öelda, et need oleksid kindlasti filmid ja seriaalid. Mulle meeldib väga telesaateid teha ning ka uudiseid toota. Olen Tartust juba neliteist aastat teinud uudiste lugusid «Reporterisse». Mulle väga meeldib see töö, kuid mõnikord tunnen, et tahan veelgi rohkem telesaateid teha. Õnneks olen saanud seda ka üksjagu teha, kasvõi sel aastal on neli põnevat projekti tulemas. Üks neist räägib ka tuntud eestlaste lapsepõlvest, seega tasub Kanal 2 programmi jälgida,» sõnas mees.
Reporter lisas, et aeg-ajalt on töö käigus ette tulnud ka piinlikke momente. «On tulnud ette, et lähen väga suurele tähtsale üritusele filmima ja olen maha unustanud kaamera sisse käiva mälukaardi. On juhtunud ka seda, et olen teinud intervjuu ja alles hiljem avastanud, et näpp ei vajutanud kaamerat käima. Hea on, kui avastad selle veel siis, kui ise kohapeal oled, alati saab vabandada ja siis uuesti paluda intervjueeritavalt kommentaari. Meenus veel päris naljakas näide seoses mikrofonidega. Meil on kasutusel raadio mikrofonid, millel pole juhet taga. Tean, et Tartu Aktuaalse Kaamera inimestel on juhtunud situatsioon, et teater Vanemuine saali ukse taga tehti intervjuu, kuid nende käsimikrofoni sagedus langes kokku sees oleva suure konverentsi mikrofoni sagedusega. Terve saalitäis inimesi kuulis seda kõrvalist intervjuud ja isegi esinejad jäid vait. Minul on analoogne asi juhtunud Ahhaa teaduskeskuses, kui terve keskus kuulas minu tehtud intervjuud, mida tegin õues. Kõik keskuse külastajad seisid ja ei saanud aru, kes räägib, mu hääl kostus kõikidest kõlaritest,» muigas Mae.
Mees rääkis ka sellest, mis tema töö juures kõige raskem on. «Kõige raskem on sõna otseses mõttes kaamera ise. Eks kõik kaameramehed juba teavad, kui palju see raskuse hoidmine ja tassimine väsitab. Kui sa teed terve päev otsa tööd, siis võib juhtuda, et õhtul ei saa püstigi enam seista. Ma olen teinud selja jaoks ka trenni, kuid kui kõik on hästi, siis ei viitsi jälle trenni teha. Kui kõik on halvasti, siis hakkad tegema ja siis sa jälle ei saa,» avaldas ta.
